26. juuli 2018

Anu Raud. Vaibanäitus. ERM.

Juba talvel mainis mu abikaasa, et suvel tuleme kindlasti Tartusse Anu Raua vaibanäitust vaatama. Imelik, mõtlesin mina, kust temal see vaibahuvi? Kas olen ta ise ära tinistanud ja nüüd hakkab mees ka tekstiilidega tegelema? Taaskasutuse usku olen ta nagunii juba pööranud, mistõttu vana (nii tema poolt restaureeritud kui ka taastamist ootav) mööbel ei taha meile koju enam ära mahtuda. Ja kui kuskile, nt osta.ee-sse tuleb müügile mõni vana vaip või tekk või õmbluskast või muud huvitavat, annab kaasa sellest mulle kohe teada... Ütleb, et ega neid juurde ju ei tehta. No veidi tehakse küll, aga vanale asjale on juba hing ka sisse pandud :)

Aga ega tõsine ja vaikne eesti mees ju ütle, miks. Igal juhul Anu Raua vaibanäitusel me nüüd ära käisime ja hullult rahule ka jäime. Nii palju värve, meeleolu, peidetud ja peitmata detaile. Need sokkidesse paigutatud koerad, kindapuud, sõrmikulinnud, triibuseelikud meeldisid ka meie lastele.

Anu Raua vaipadel on ikka kuskil selline märk. 

Vaibanäituse külastamiseks tasub minna ERMi taha (hoone madalamale poolele) - galeriisse saab siseneda B-sissepääsu kaudu. 

Enne näitust soovitan lugeda, mida arvasid Anu Raua vaipadest Ülenurme lasteaia lapsed. Näiteks Nora: Mulle meeldis see, kuidas tädid käisid metsas rahvariietega. Nendel olid rahvaseelikud seljas, triibulised ja ühel olid roosad juuksed ja ühel olid lillad. Nad kõndisid seal ja kuulasid linnulaulu. Nad läksid kõik ühte suunda, samale poole. Need olid vist kõik emmed. Imelik, aga kus lapsed on? 
Nii lahe mu meelest!
  




Mõne pildi allkiri oli ootamatu. See "kirik keset küla" on näiteks nimega "Rõõmusõnum". Aga miks ka mitte? On ju rõõmus küll!



Selle ülemise pildi juures arutasime tütrega, kas lisaks sokile on see lennuk (nagu arvasin mina) või lind (nagu pakkus Ann) või leiab sealt hoopis midagi neljandat.


"Koda" on üks mu lemmikuid. Allpool on detail samalt vaibalt - justkui salakiri...


Ka alumisel fotol on tegelikult näha vaid vaiba üks jupike. Seal on pulmapidu suure laua taga :) 
Aga see võiks vabalt ka terviklik vaip olla... või kampsun :) Mul tekkis igasuguseid ideid...



Vaipu oli rohkem, kui ma arvasin. Kuidas küll Anu nii palju on jõudnud?
Osad neist on üles pandud ERMi A-sissepääsus oleva restorani juurde. Minge kindlasti vaatama!


Need ülemised vaibad meenutavad mulle pisut Peru tekstiilikunstnikku Maximo Laura loomingut. Just nende tugevate kontrastsete värvide pärast.

Abikaasa arvas, et selline vaip võiks sobida ka meie kodu seinale.

See oli tütre lemmik. Vahva, eks!

Näitus jääb avatuks kuni 11. novembrini 2018. Vaata ka siia.

ERMi poest saab soetada näituse mapi. Mul on natuke kahju, et jätsin selle ostmata, aga samas, kui ma iga ahvatluse endale koju tooksin, siis tuleks teha meile raamaturiiuleid juude - aga kuhu need panna?

20. juuli 2018

Tikandiga Muhu sukad.


Vastused kõigile nendele küsimustele, mis mulle kogu selle aja jooksul on esitatud...

Miks? Miks ma need sukad kudusin? 
Tahtsin ennast proovile panna. Mõtlesin, et ma ju oskan kududa ja tikkida. Oskan nii sukka kududa kui ka kudumile tikkida. Seega võiksin ma ka villasele sukale tikkimisega hakkama saada... 
Lisaks tahtsin katsetada, kas tikitud sukk on tõesti mugavam, elastsem ning paremini jalga tõmmatav, kui kirjatud sukk. Jah nii see on - supsti jalga, lupsti jalast ära. Ka üleval püsib seesugune sukk imehästi, sest sain suka teha täpselt jala järgi ega pidanud säärt laiemaks kuduma hirmus, et muidu ei mahu kanna kohalt jalga.

Kas mul on Muhu saarega mingi side? 
Ei. Otseselt mitte. Olen 100% saarlane, st vanemate järgi täielikult Saaremaa päritoluga, kuigi ärakaranud saarlane (nagu ütleb mu õde). Küll olen koos oma täditütrega lapsepõlves veetnud Muhus, Hellamaal nii mõnedki suvised päevad või isegi nädalad (kes teab, ajataju oli tookord teine). Nimelt on mu tädi abikaasa sealt pärit. 



Kas mul on Muhu rahvarõivaid?
Ei. Mul on üks antiigilaadalt ostetud Muhu tubakakott, muud ei midagi. Mul ei ole isegi Muhu pätte, aga need kavatsen endale küll hankida (ja mitte ise teha, vaid just Muhust osta). Muhu tikandist inspireeritult olen endale tikkinud ka kleite, seeliku, sviitri ja ehk muudki, aga need klassifitseeruvad kõik kaasaegse rõivana.
Muus osas ei ole ma endas veel selgusele jõudnud: kas teha/hankida Muhu või hoopis mõne muu kandi rahvarõivad. Äkki hoopis Kärla (mu ema päritolu järgi) või Mustjala (isa kodutalu järgi). Samas pole mul nende kohtadega enam kuigi tihedat sidet, nii et äkki peaksin rahvarõivad tegema hoopis oma praeguse kodukoha, Keila kihelkonna esemete järgi. Aga saladuskatte all võin öelda, et mulle hirmsasti meeldivad ka Lihula ja Kirbla rahvarõivad, nii et...

Kuidas ma oma sukad tegin?
Sukad kudusin raamatu "Meite Muhu mustrid" (autorid: A.Kabur, A.Pink, M.Meriste) järgi. Raamatus on olemas nii tikandi muster kui ka kiiluta kanna ja sukaotsa kudumise õpetus. 
Kudumiseks kasutasin vardaid nr 1,5. Alustasin 2+1 (2 parempidi, 1 pahempidi) soonikust, kus ringis oli silmuseid 120. Sooniku värvid ei ole mul täpselt originaali järgi - võtsin triipudeks need lõngad, mis mul juba varasemast olemas olid. Sobitasin paar erinevat neolõnga (roosa/valgekirju ja punase/valgekirju) ühe ebaühtlaselt värvunud pruuniga, sekka valge ja rohelisega ruudukesi ning muhuroosat triipu. Üldmulje sai originaaliga siiski üsna sarnane.
Pärast soonikut kasvatasin silmuseid 146-ni. Hiljem kahandasin neid sujuvalt kogu sääre ulatuses, st mitte ainult külgedel nagu tavaliselt. Eeldasin, et kui kahandused on ees või taga, siis tikandi alt ei jää need ikkagi näha. Nii ka on. Samas istub sukk jalas väga hästi, sest säär on ühtlaselt kahanev.
Suka kudusin blokkide kaupa, st algul rohelise osa koos roosade kolmnurgkestega. Nüüd tikkisin sellele kohe ka tikandi. Seejärel kudusin valge bloki ja tikkisin. Lõpuks samamoodi roosa osa. 
Tikkimise ajaks lükkasin silmused alati kahele vardale. Mõlemalt küljelt umbes 10 silmust panin aga haaknõeltele (järgmiselt pildilt on ehk aru saada). Nii jäi tikkimiseks piisavalt ruumi ja stabiilsust. Ja kuigi tikkimisel raami kasutada ei saanud, see mind ei hirmutanud - olen ennegi ilma raamita tikkinud. Vahest jäi tikkimislõng sukavarda taha kinni, aga see oli ka ainus, mis segas.


Lõpuks tegin kiiluta kanna ja pisut viltuse otsakahanduse (nii soovitas soki- ja sukakudumise asjatundju Anu Pink). 
Et päkk ja kand kauem vastu peaksid, kasutasin siin peenikest naturaaltoonis sokilõnga (Novita, Tico tico; 100g/400m) - muus osas oli vardal ikka tavaline lambavillane lõng. 
Tikkisin peenvillaste lõngadega.
Mina kudusin oma suka kõik osad ringselt ehk nii nagu tavaliselt. Mainin seda seepärast, et Heimtali muuseumis asuvad tikitud sukasääred on kootud teisiti (vt mu eelmist postitust).



Kuidas tikandi mustrit sukale peale kanda?
Mina joonistasin mustri kudumile nö vaba käega. Kopeeri, šablooni jms ma ei kasutanud, küll aga võtsin motiivide asukoha mõõtmiseks joonlaua. Algul joonistasin hariliku pliiatsiga, aga hiljem oli käsi juba kindlam, nii et julgesin kasutada metallik-tindipliiatsit. Isegi kui mõni kriips valesti läks, tuli hiljem pesuga kõik liigne maha. Kui ei ole tarvis koopiat, siis ei ole vaja ka täpsusega liiale minna. Ega`s see mingi raketiteadus pole!


Kui kaua ma tegin sukkasid?
Mul olid olemas erinevad lõngad, nõelad ja muster. Ainus, millest mul alati on puudus - see on aeg. Seega otsustasin, et koon tasapisi. Valisin lõngad, mõõtsin välja kõik vajalikud kõrgused (soonikutriibud ja tikandi põhjad säärel) ning kudusin neid rongis ja autos ja mälumängu võistlusel, mõnes järjekorras või kohvikus toitu oodates... Kodus kudusin vaid ühe kanna ja osa varbaotsast. Kodus muidugi ka tikkisin. 
Kudumist alustasin 2017. aasta aprillis ja viimased lõngaotsad peitsin tänavu suve alguses. Nii et aega läks üle aasta, aga töötunde.... no neid kulus arvatavasti üle 100.

Kas midagi valesti ka läks?
Jah. Ühe korra hakkasin valgele blokile mustrit valesti kandma. Nimelt olin kogemata võtnud töö valetpidi ette ja jõudsin juba ühe motiivigi niimoodi valmis tikkida. Õnneks ei olnud tegemist väga suure motiiviga.
Teine, suurem mure oli lõpus. Pärast sukkade valmimist pesin need ära ja panin rõdule kuivama. Pärast avastasin, et kõige alumine must kiri oli andnud värvi - sinna, kust alustasin sokilõngaga, oli jäänud hallikas triip (seda on mõnelt fotolt ka näha). Õnneks ükski teine lõng värvi ei saanud ega andnud. Ainult see kummaline hall jutt... Eks kunagi, kui sukale on vaja kududa uued päkad, tuleb see jutt ära likvideerida


Sukkade originaalid asuvad Muhu Muuseumis (fotot näeb siin JSM _ 587 E 919:1). Olen neid sukki ka ise näinud ja pean mainima, et tegelikkuses on värvid erksmad kui raamatust tundub.

Pildid on tehtud Heimtali mõisa ringtallis. Väga huvitav koht muide!
Suurema osa pilte tegi poeg nr 3. 


Kui Sul on veel küsimusi, siis kirjuta julgesti kommentaaridesse...

12. juuli 2018

Heimtali muuseumis vol 2.

Heimtali muuseumis on üks tore Muhu abuvest, mis tuletas mulle meelde, et kunagi ammu, kui ostsin omale raamatu "Meite Muhu mustrid", siis tegelikult tahtsin sealt esimese asjana heegeldada just abuvesti ja seejärel põlle (ka heegeldada) ning hoopiski mitte sukki, kindaid või tekki. Nüüd on seis aga kujunenud selliseks, et olen raamatu järgi kudunud mitmeid kindaid, kudunud-tikkinud ühed sukad ja saanud inspiratsiooni päris paljude tikandite jaoks, aga abuvest on ikka alustamata. 

Igatahes on see roheline vestike nii kena ning toonid tunduvad ka mu sukkadega imehästi sobivat... 


Tütrele meeldis aga üks teine vest. Selle autor on arhitekt Anu Kotli, nii et vest ei olegi nii hirmus vana, aga see-eest meeleolukas - kommentaariks on mainitud, et vest on "tikitud vabadel hetkedel, abiks ka sõbrad ja kolleegid". 

Lisaks paljudele lilledele leidsime me vestilt maasikaid, liblika, 3 lindu, mesilase, kiili, ämbliku, konna, lepatriinu, naise näo ja teo...
Siin on muuseumi viide ERM HM E 496 - otsige ka!
                            

Lisaks märkasin kapis üht vana triibulist Muhu mändadega põlle. Sellised triibikud oli vanasti väidetavalt üsna levinud, aga ma ei olnud neid enne tähele pannud. Ikka jäävad silma pigem suure kaheksakannaga või muud ergupõhjalised põlled. Aga paar päeva hiljem Seidla vanavaralaadal nägin vanu fotosid, kus Muhu eitedel olid seljas just täpselt samasugused triibupõlled. 



Kinda- ja sukanäitusel nägin ära ka oma tikitud sukkade "õekese" ehk sama mustriga sukad. Värvid on neil veidi erinevad, kuid muus osas tunduvad minu omadega üsna sarnased. 

Nagu näha, on need sukad tikitud pinnalaotusele ja hiljem siseküljelt kokku õmmeldud. Nii on kindlasti hea jälgida, et esimene ja tagumine pool oleksid täpselt samasugused! Samas peab suka suuruse (nii pikkuse kui ka laiuse) juba enne kudumist täpselt välja mõõtma-arvutama.

                                

Koolimaja kõrval paikneb muuseumi teine hoone, mis "sisekujunduse" poolest meenutab nõukogudeaegset kultuuri- või rahvamaja. Majas on muuseumipood ja hetkel ka keraamik Leo Rohlini isikunäitus. Seal näeb suuremõõtmelist keraamikat, seinareljeefe ja tekstiilitükkidest seinainstallatsiooni. Näitus on avatud vaid 21. juulini 2018.a.



 

Need seinareljeefid on kaetud naelte ja kruvidega. Kui klikid fotole, näed paremini! 

Mulle see nõukaaegne ruum iseenesest meeldis, paras nostalgijalaks... Samas veidike kõpitsemist kuluks hoones kindlasti ära :)


Muide, Heimtali muuseum on üks osa mängust #EESTI100AARET (vt https://eesti100aaret.ee/). Meie pere mängib.

Ma veel ei tea, kas mu järgmine postitus tuleb millesti, mille olen ise valmistanud, või hoopis Anu Raua näitusest ERMis...
Kohtumiseni!

8. juuli 2018

Heimtali muuseumis.

Mõne päeva eest käisime Viljandi lähedal Heimtali muuseumis. Olen sinna juba ammu tahtnud minna ja tõtt öelda tahan nüüd veelgi rohkem... sest seekord käisime perega, mistõttu mina väga süveneda ei saanud. Lapsed tüdisid eksponaatidest üsna kiiresti - eks nad on neid kindaid, sukki-sokke ja tikitud esemeid oma elukese jooksul ka väga palju näinud :) Aga vana koolimaja oma vahvate koolipinkide ja kitsukeste ruumidega oli tegelikult vahva.

Tütrele meeldisid hoopis kindamustritega koduloomad, millega sai ülemise korruse laste mängutoas teatrit teha.




See must-valge käpiknukk oli Anni lemmik. Eks ikka seepärast, et meil endalgi on kodus just must-valge kiisu Mimmi. Lisaks oli nuku kehasse kootud liblikaid, linde, hiiri ja kasse.

Mängutoas oli palju muidki tegelasi. Karta on, et väiksemaid lapsi on sealt päris keeruline ära meelitada :) 

Aga minule jäi silma tuniisitehnikas heegeldatud nuppude ja tikandiga tekk.



Muuseumi kappidesse ja kirstudesse on peidetud imelisi aardeid, mille vaatamiseks tuleb võtta eraldi aega ning see eeldaks ka teadlikku valikut. Mina lasin seekord endale välja laduda eelkõige tikandeid. 

Näitan nüüd tekkide motiive - üldpildi saamiseks tasub ikka kohale minna...





See viimane tumesinisel põhjal tekk jäi kuidagi mu hinge. Mind võlusid need lihtsad kuldsed leheväädid ja tagasihoidlikud lilleõied. Ja nagu kingitusena leidsin eile Seidla vanakraamilaadalt sama tooni täisvillase kangajupi, mis mõnelt murdekohtalt küll veidike hõredamaks kulunud, kuid muidu puhas ja pehme. Nüüd ootab see tikkimist...

Paar toredat avastust oli veel. Need lähevad järgmisse postitusse...


1. juuli 2018

Arhailised motiivid linasel kleidil.

Selle linase kleidi ostsin eelmisel aastal Soomest, mingist Itaalia disaini müüvast poest. Mu enda meelest oli juba ilma tikandita tegemist päris vahva rõivaesemega - suure, pika ja õhulise kottkleidiga, mõnus värv veel pealekauba. Seevastu (jälle!) arvas mu poeg nr 3, et kleit on IGAV! Nojah... ma ju ise ütlen sageli ka, et ühevärviline rõivas on nii tühi, et tahes tahtmata tekib tunne, et tikiks sinna midagi peale. 

Algul mõtlesin, et trükin seelikuosa alumisele äärele suured sõnajalalehed, aga siis hakkasin kartma, et need jäävad liialt domineerima. Loodusvalge mulineeniidiga tikitud arhailised motiivid on aga piisavalt tagasihoidlikud. Ettevalmistustöid polnud ka teha vaja.


Rinnale tikkisin paar edevamat elupuumotiivi ja päikese, turjale ports väiksemaid elupuid. Kuskile seelikusappa tuli ka üks roosimotiiv, aga sellest ma pilti tegema ei hakanud.




Poeg nr 2 tegi kodutänaval minust mõne pildi. Ega neilt ju tikandit näha pole, aga mingi üldpildi ikka annab.


Ja siis tuli naabrite Kessu vaatama, mida me seal tänaval sehkendame... Enne võttis tänavakivide vahel tolmuvanni ja siis tuli meilt paisid paluma :)



Kaunist juulikuud!