Vahepeal läksin juba üsna seda usku, et head sokid tuleb alati kududa spets sokilõngast. Et tulevad vastupidavad ja mugavalt jalajärgi venivad sokid. Samuti ei muutu siis sokid lörtsakaks. Ning värvivalik tundub poes olevat suur ja laisale inimesele sobiv värvilise „ise mustrit moodustava“ sokilõnga valik on ehk veelgi suurem. Tundub ideaalne...
Aga ükspäev kurtis tütar õues, et varbad selliste spetsidega külmetavad. Järgmine päev ehtsate 100% villastega ei külmetanud. Samuti olen täheldanud, et need spetslõngast kootud sokid on pikal kandmisel ajanud jala higistama, seda just saapa sees.
Ja kuna mind ennast häirib, kui täisvillane sokk kandmisel venib ja vormituks muutub, olen hetkel seda meelt, et toas kandmiseks on hea spetssokilõngast varbasoojendajad (just nagu mu eelmise postituse kassisokid) ning saapa sees kandmiseks tuleb kududa täisvillaseid sokke.
Vist nii. Aga võib-olla on ka see arvamus muutumas, sest koolitusel tuli kududa 3-kordsest (Raasiku 8/3) lõngast tihedas koes sokid (varras nr 2). Need võiksid ju paremini vintsutustele vastu pidada...
Suuremad pereisale – põhilõngaks naturaalne lambahall, triipudeks erinevad seentega värvitud lõngad, lisandiks törts valgeid täpikesi.
Kand – kolmnurkne kand ehk hiiu kand.
Otsakahandus spiraalne.
Silmi soonikus 22, hiljem vähendasin vist 17-ni (või oli see 18 ).
Väiksemad jäävad tütrele, tulevikuks. Nende soonikumuster on inspireeritud Muhu sukkadest, kus on sageli kasutatud 3+1 või 2+1 soonikut ning lihtsat mustrit juba sooniku sees.
Päris Muhu roosa mul seal ei ole, aga olemasolevatest kodusest varudest valisin kõige ergema. Enne soonikut kudusin mõned keerukorrad – ehk aitavad väljavenimise vastu.
Kand – (traditsiooniline) saksa kand.
Otsakahandus ümar, kahandatud kaheksast kohast.
Silmi vardal – soonikus 16, hiljem 14.
Sellised lihtsamat sorti tegemised siis seekord.
Enda 100%-villased sokid on veel varrastel...