26. veebruar 2013

Audru narmalised.

"Kooli"-tööna valminud kindad. Nende puhul tegi suure töö ära meie õpetaja Kristi, kes koostas täpse kudu-juhendi ja tõi sobivat tooni roosad lõngad. Minu ülesandeks jäi vaid ülejäänud lõngad valida ja kindad valmis kududa.


Vardad: nr 1,25.
Lõngad: 100% lambavillased nr 8/2.
Eeskujuks Audru kihelkonna kindad: ERM 6686.
Fotod valmisid abikaasa kaasabil.




Kinda randmel on 88 silmust. Pärast rannet kasvatasin 100-ni ning seejärel küljelt veel 108 silmuseni. Kristi juhendis on mainitud, et originaalil on silmuseid kasvatatud 116-ni. Mulle tundub, et kui ma tahaks neid käpikuid kanda sõrmikute peal, siis võiks see olla üsna sobilik number.

Otsakahanduse tegin 1-tahilise - peab mainima, et peenikeste varrastega on seda tõeliselt tüütu teha!

23. veebruar 2013

Lappidest padi.

Eelmise postituse teki juurde tegin ühe padjakatte, sest väljalõigatud tükke jäi üle.

Motiivid ja kangad samad. Esitükile panin vatiini ja teppisin masinaga läbi. Oo, kui kerge on õhukest sünteetilist vatiini õmmelda (ei saa üldse võrrelda Anni teki puuvillase vatiini teppimisega)!

Mõõdud: 40 x 40 cm






Tagapooleks panin (laisk nagu ma olin ja ei viitsinud nööpauke teha) poiste vanast särgist lõigatud jupi. Nüüd on padjal ka tasku!




Ja siis jäi veel juppe järgi. Nendest tegin Anni nukule teki. Aga kuna motiivid ja kangad on jälle samad, siis mis siin ikka ennast korrata... Tekk juba kasutuses.

19. veebruar 2013

Anni rannatekk.

Mul on plaanis teha tütre tuppa üks lapitekk-voodikate. Kunagi, loodetavasti veel enne suve...

Aga praegu proovisin õmmelda ühe veidi väiksemas mõõdus „prooviteki“. Sellest sai nö ranna- või päevitamise tekk. Mõtlen, et tuli ju selline veidi mereteemaline – sinise ja punase ja rohelisega.

Mõõdud: 120 x 97 cm



Materjaliks 100% taaskasutus: mul on kogunenud kuhjade viisi kaltsukatest soetatud Norra-Rootsi päritolu puuvillaseid kangaid-kardinaid. Enamus neist tundub olevat kasutamata-vähekasutatud. Päris paljud neist on ruudulised. Sellesse tekki olen sobitanud viis erinevat ruudukangast. Sekka mõned mahedamad lillelised.

Täidiseks kasutasin oma poiste vana tekki. Kuna see oli tiheda puuvillase sisuga, tuli tekk üsna tugev ja paks. Loodetavasti on see just sobilik õues pikutamiseks – iga väike kivike või mügarik ei tohiks läbi teki tunda olla...





Samas ei olnud vanale tekile lapikatte pealeõmblemine-teppimine just kõige meeldivam tegevus. Vana tekk oli kohati juba üsna kortsuline ja vormist väljas – tuli venitada ja lõigata. See oli ka üks põhjus, miks ma ääreriba tepingu käsitsi tegin. Tegelikult mulle muidugi tohutult meeldivad käsitsi tehtud tepingud – need annavad minusugusele teppimisvõhikule hoopis rohkem mängimise võimalusi, lisaks tunduvad need õrnemad ja kodusemad.



Alumine pool... Siin on mu tepingud veidi näha - sellised keeruga lained. Joonistasin kriidi ja vaba käega ette...


Väike salatasku...


Kunagi 20 aastat tagasi õmblesin oma esimesele pojale lappidest tekikoti ja tänaseni mäletan seda igavat lapp-lapi haaval õmblemist ja traageldamist. Seekord ma midagi ei traageldanud, aga pidevalt mõõtsin ja mõõtsin ja nööpnõelatasin.



Tegelikult meeldis väga – jah tekk ka, aga just protsess – kangaste, motiivide ja kompositsioonide sobitamine, teppimine. Ja kantimine oli selline tegevus, mida muudkui edasi lükkasin... ja kui midagi negatiivset välja tuua, siis... nööpnõelad sattusid mulle pidevalt näppu...




Aga arvan, et võin täitsa rahule jääda selle, minu esimese lapitekiga.



Kas fotodelt tundub, et ääreriba on liiga lai ja keskosa lapid liiga heledad? Kahtlused ja kõhklused... Ja-jah, ehk harjutamine teeb meistriks!?

Minu üks abimees: R.Norum ja H.A.Krohg „Kirkad ja õhulised lapitööd“. See on nii ilusate tekkidaga raamat, et kutsub proovima. Millised värvid! Ja kompositsioonid! Jah, sellest raamatust tuleks hoiduda...



Toon siinkohal raamatust välja mõned huvitavamad juhised, mis mind õmblemise ajal saatsid:

- Tõenäoliselt ei ole sa alati rahul oma lapitöödega. Aga vigadest õpitakse. Proovi pöörata negatiivsed kogemused positiivseks ja õpi neist!
- Punane on keeruline toon. Punane äratab tähelepanu.
- Kõik värvid tekis ei pea omavahel sobima – perfektne on igav.

Ja mõned mõtteterad edaspidiseks (ikka raamatust):
- Jäta meelde kunstiteostes, interjööris, moes ja antiikesemetel nähtud värvikombinatsioone.
- Kui kangamustris kasutatakse kriitvalget tooni, tekib tunne, nagu oleksid tekis „augud“.
- Hall on fantastiline teisi värve rõhutav toon. Samuti mahendab ta värvide mõju.
- Ka õrnale lapitekile tuleks lisada midagi tugevamat, muidu on tekk imal.


13. veebruar 2013

Kihnu kirjatud sõrmikud.

Need tegin ERMi kogus olevate sõrmikute järgi (A316:112). Värvid valisin ja mustri kirjutasin maha MUISi fotolt


Kasutasin vanu maavillaseid lõngu (jämedusega 8/2), vaid tumesinine on uue aja Itaalia poelõng – Decatie Montecarlo, Lane Cervinia (50g-225m). Ettevaatust! Viimane andis pesemisel nii palju värvi, et tekkis hirm, et saan endale ühed üleni sinised kindad. Kuid õnneks ei võtnud maavillased värvi külge.

Vardad nr 1,5.

Kahevärviline etnograafiline loodus.



Sakilisel kindarandmel on silmi kokku 84. Kirjatud osas 92 (so 23 vardal). Originaalil tundus olevat silmi veelgi rohkem – arvan, et 25 vardal, sest nii oleks külgedel olevad kaheksakannad ilusti näha. Minu väikesele käele aga sobis väiksem silmuste arv paremini. Küllap edaspidi tuleb võtta lihtsalt peenemad vardad...


Esmaspäeva hommik Tallinna Vabaõhumuuseumis. Tegin paar fotot ja siis hakkasin ise ka kahtlema, kas aparaat ikka teeb hetkel värvifotosid. Aga nii ongi - värviline, piisavalt

5. veebruar 2013

Tumedast lambahallist lõngast sokid meie pere suurimale ja väikseimale.

Vahepeal läksin juba üsna seda usku, et head sokid tuleb alati kududa spets sokilõngast. Et tulevad vastupidavad ja mugavalt jalajärgi venivad sokid. Samuti ei muutu siis sokid lörtsakaks. Ning värvivalik tundub poes olevat suur ja laisale inimesele sobiv värvilise „ise mustrit moodustava“ sokilõnga valik on ehk veelgi suurem. Tundub ideaalne...

Aga ükspäev kurtis tütar õues, et varbad selliste spetsidega külmetavad. Järgmine päev ehtsate 100% villastega ei külmetanud. Samuti olen täheldanud, et need spetslõngast kootud sokid on pikal kandmisel ajanud jala higistama, seda just saapa sees.

Ja kuna mind ennast häirib, kui täisvillane sokk kandmisel venib ja vormituks muutub, olen hetkel seda meelt, et toas kandmiseks on hea spetssokilõngast varbasoojendajad (just nagu mu eelmise postituse kassisokid) ning saapa sees kandmiseks tuleb kududa täisvillaseid sokke. 

Vist nii. Aga võib-olla on ka see arvamus muutumas, sest koolitusel tuli kududa 3-kordsest (Raasiku 8/3) lõngast tihedas koes sokid (varras nr 2). Need võiksid ju paremini vintsutustele vastu pidada...



Suuremad pereisale – põhilõngaks naturaalne lambahall, triipudeks erinevad seentega värvitud lõngad, lisandiks törts valgeid täpikesi.


Kand – kolmnurkne kand ehk hiiu kand.
Otsakahandus spiraalne.
Silmi soonikus 22, hiljem vähendasin vist 17-ni (või oli see 18 ).



Väiksemad jäävad tütrele, tulevikuks. Nende soonikumuster on inspireeritud Muhu sukkadest, kus on sageli kasutatud 3+1 või 2+1 soonikut ning lihtsat mustrit juba sooniku sees. 

Päris Muhu roosa mul seal ei ole, aga olemasolevatest kodusest varudest valisin kõige ergema. Enne soonikut kudusin mõned keerukorrad – ehk aitavad väljavenimise vastu.



Kand – (traditsiooniline) saksa kand.
Otsakahandus ümar, kahandatud kaheksast kohast.
Silmi vardal – soonikus 16, hiljem 14.





Sellised lihtsamat sorti tegemised siis seekord.

Enda 100%-villased sokid on veel varrastel...