24. september 2016

Säravad "õuna"-sõrmikud.

Kui Urve mulle kirjutas, et ma kooksin talle "need õunaga kindad", siis olin ma algul ikka päris nõutu ning proovisin pingsalt meenutada, et millal see küll võis olla, et ma õuntega kindaid olen kudunud. Ja siis tuli välja, et jutt on neist sõrmikutest, mida ma pildistasin koos suure õunaga. Novot! Ma ju olin tookord maininud, et tahaksin selle mustriga sõrmikuid veel kududa... Ei tulnudki palju oodata.

Leppisime kokku, et seekord sobitan sinna mustrisse hoopis lillat ja rohelist - eeskujuks sobiksid vanaaegsed pearätid. Kuna tumesinine on ka nendele värvidele hea neutraalne taust, siis kinnaste põhivärvi jätsingi samaks. Lillasid sai aga kindasse kolme erinevat tooni ja rohelisi kaks. Veidi lillakaspunast silmasin hiljem kindaseljale veel lisaks.

Vardad olid suurusega 1,5 mm.
Kõik lõngad on 100% villased, enamus mu oma värvitud. Vaid sinepikollane lõng, millega on tehtud väiksed täpikesed, on Uus-Meremaa lammastelt ja seal ka värvitud ning helelilla on Saara Hea kindalõng nr 10/2.
Silmuseid soonikus 75, hiljem 78.

Siin, esimesel pildil ongi vast kõige õigemad värvid.




Kinnastega alustasin augusti esimesel poolel - siis oli päris mitu päikeselist päeva, kui sai ka õues kududa.





Mis te arvate, kui palju oli neid lõngaotsi, mida mul tuli selle kindapaari sisse peita?


16. september 2016

Jakk - selle suve lemmik.

Selle jakiga sai tõesti vähemalt pool möödunud suve käia. Stiililt on see ju ka selline, et sobiks pea-aegu igale poole ja iga kleidi või püksipaariga. Ausalt!


Aga "tegema" sai seda hakatud juba aastaid tagasi. Nimelt ostsin ma kunagi (no ligi 10 aastat tagasi) ühest spordipoest püstkraega (Columbia) jaki. See oli tehtud pehmest puuvillasest valgest kangast - just, täiesti valgest, vaid jaki vooder oli kerge sinise triibuga. Esimesel paaril suvel ma isegi kandsin seda, kuid hiljem jäi jakk kappi seisma ning veelgi hiljem ei leidnud see kasutust seetõttu, et ma tundsin ennast selles justkui haiglatöötaja. No valge jakk ju! Ma vist ei osanud seda mitte mingi muu rõivaesemega enam sobitada... Liiga korralik ja delikaatne tundus see...

Ja nii ma võtsingi oma jaki viimaks kaasa Kiriline pakutrüki kursusele (see oli aastal 2013) ning tükkisin sellele punaseid ja rohelisi liblikaid (või lehekesi - sõltub, kuidas vaadata). Ja kuigi meie kursuse juhendaja Tiina hoiatas kohe, et mu jakk võib ka hiljem tunduda lihtsalt "nagu valge jakk, millele on trükitud mõned liblikad" :)))) siis nii see sai ka olema :))) Ehk et olukord ei läinud paremaks - jakki ma ei kandud ning seda hoolimata sellest, et järgmisel suvel olid puhtjuhuslikult täiesti moes sellised valgele taustale joonistatud-trükitud suured ja väiksemad loodusmotiivid. Aga jakk ei olnud ju MINU MOODI!

Sel kevadel viskasin ma jaki hoopis värvipotti. See sai nüüd mõnusaks siniseks - just parajalt tume, kuid mitte liiga sünge. Tundus juba väga casual. Aga lilled (või liblikad) jäid ka läbi kumama - need algul häirisid mind, siis aga mõtlesin, et annan neile tikandiga vunki juurde ning et oleks eriti hull, siis tikkisin kuldse niidiga (mulineetaoliselt pakendatud niidi soetasin Käsitööjaamast). 

Lõpetuseks kulutasin liivapaberiga mõned kohad kangas hõredamaks-heledamaks. Nüüd tuleks veel kuldsed nööbid leida...






Jaki pildid tegin suve alguses kuskil rannas. Aga need pildid, kus mul on jakk seljas, tegi abikaasa Vargamäel. Käisime seal vaatamas suveetendust "Kõrboja perenaine" - soovitan teilegi. Imetore elamus! Järgmiseks suveks tuleb juba praegu piletid ära osta (kui neidki veel on)...
  


  

Vargamäelt koju sõites... Kose kiriku mäenõlv oli kaetud põlevate õueküünaldega. Peegeldus ei ole tiigil, vaid auto kapotil :)



8. september 2016

Sitsid, satsid, pitsid, lapid - spiraalseelik.

Mõne rõivatüki tegemiseks kulub 3 aastat. 

Nimelt juhtus selle seelikuga nii, et esimesel suvel jõudsin ma küll kõik vajalikud tükid välja lõigata ja ka spiraalsed paanid valmis õmmelda ning need paanid said omavahel isegi kokku õmmeldud, kuid siis tuli suur kiire ehk sügis peale (muuhulgas selgus, et seelik vajab ka voodrit - üks täpilistest kangastest on õhuke batist)... 

Järgmisel suvel õmblesin kleidile voodri ja värvli. Ja juba oleksingi võinud sellega rahule jääda ning käima hakata, aga siis otsustasin, et kui ma juba sellise romantilise lapilise spiraalseeliku endale tegin, siis võiksin sellele veel vunki lisada ning iga paani ühenduskohale pitsi, paela või satsi lisada. See pitsitamine-satsitamine jäigi tänavuseks suvetööks.


Lõike konstrueerisin ise. Eks seda sai ka mitu korda kohendatud, et puusadelt kõik ilusti langeks - diagonaalselt lõigatud kangas venib hästi, mistõttu varu polnudki vaja jätta.





Seelikul on kokku 6 paani, neist 2 on lappidest. Tagantjärgi vaatan, et seelik oleks tulnud huvitavam, kui ma oleksin lapitanud 3 paani ehk üle ühe paani. Eks edaspidi...







Vallatute käbidega pildid on tehtud Lohusalu sadamas.

2. september 2016

Ühe tulbiga padi.

Kui ma Annile lapitekki tegin, siis jäi sellest järgi üks tulbimotiiv ja mitu kolmnurkset lapimotiivi, lisaks veel paras ports väikeseid väljalõigatud ruudukesi ning erinevaid motiivide äärtest lõigatud pikki kitsaid jupikesi. Vedelesid need juba pikemat aega mu töölaual (vähemalt üle aasta). Mul polnud nendega kasutamisega kuhugi kiiret, kuid nädala alguses tõstsin siin natuke asju ümber (kodus oli/on remont) ning need tükid jäid mulle jälle näppu. Otsustavalt sättisin need hoopis põrandale ning sobitasin kokku. Terve tööpäeva jagu õmblemist (jah, kaheksa tundi!!!) ning tulemuseks on selline siiru-viiruline, erinevates laiustes vahetükkidega padjakate. 


Kuid positiivne on see, et kõik ülejäägid on kuskile paigutatud-sobitatud ning mu töölaual on nüüd NATUKE rohkem ruumi. Ja muidugi Ann sai oma teki juurde sobituva padja.



Padja tagumisele poolele õmblesin kinniseks ühe vana särgi nööbiliistu (olen korra varemgi sellist varianti kasutanud). Nööbiliistu kõrvale pandud tumerohelised tugevdusribad said küll pisut liiga sünged ja intensiivsed, aga kes sinna tahapoole ikka vahib :) Tekil on sama kangas äärekandiks ja sinna sobis see ju nii hästi.


Taha kasutasin ära ka kõik kolmnurksed motiivid, mis mul tekist üle olid jäänud.



Ann läks 1.septembril 1.klassi. Praegu, reede õhtul, ta juba kibeleb, et saaks jälle kooli ning ootab uut nädalat. Nii tore on see algus tema jaoks - natuke ärev, kuid põnev. Annile meeldib, kui toimub pidev aktiivne ja organiseeritud tegevus ning selles osas peaks koolikord talle hästi sobima. Aga täna ta imestas, et IGA tunni vahel on vahetund!!! 


See vana aabits on välja antud 1974.aastal ning kuulub mu abikaasale. Minagi õppisin samasuguse järgi.



Ilusat uut kooliaastat kõigile õpilastele ja õpetajatele ning teistele abijõududele ka!