Nõelapadi ja katkine masin.

Koon ühte suuremat kampsunit. Pilte sellest pole. Räägin hoopis õmblusjuttu.

Mu õmblusmasin on katki. Lõplikult. Ta tuleb välja vahetada. Mu masin on ligi 20 aastat vana ning juba eelmine kord paranduses mainiti, et enam ei tasu siia tulla... Nüüd vaatas mu oma mees masina üle ja leidis, et pedaali sees olev jubin ei anna enam korralikult ühendust ja seda vahetada ei saavat. Küllap nii ongi.

Ma tegelikult vahetan masina hea meelega moodsama vastu. Loodan, et uus teeb vähem müra ja ilusamaid pisteid. Paraku on uue masina valimine ju raske - no milline on hobiõmblejale parim valik? Tahan midagi lihtsat, samas võiks masin ka lapitööga-teppimisega hakkama saada. Mõned ilupisted on vast nagunii igal moodsal masinal...

Kusjuures õmblusmasinate valik on olnud üsna sageli mitmes Facebooki-grupis teemaks. Ja ma olen neid arutelusid alati ignoreerinud. Olen isegi mõelnud, et "hakkab jälle pihta..." ning siis jälle mõelnud, et küllap ma varsti olen sama küsimuse ees. Novot!! Nüüd olengi!

Vana masina ümbrust korrastades leidsin ühe nõelapadja, mille meisterdasin juba paar aastat tagasi. Padja pealmise osa tegin vanast vanutatud kampsunitükist, millele tikkisin suvalise motiivikese. Tegelikult on motiivi päritolu üsna arhailine, aga sellistes ebatraditsioonilistes värvitoonides ei jäta see just väga vana-aegset tunnet. 

Muide, villasesse patja on nõela hoopis parem lükata kui näiteks sitsikangasse. 

Padja täitsin lõngajääkidega (ma ei viska ühtegi lõngajuppi ära - kõik kogun kokku, et vajadusel kuskil täidiseks kasutada).

Lugesin üle - mul on kodus aktiivses kasutuses neli nõelapatja: 
1. on garderoobis (seal on mul ka kangad ja triikraud - sageli sobitan just seal oma kangaid kokku); 
2. on õmblusmasina kõrval elutoas;
3. on tugitooli kõrval, kus ma koon ja teen igapäevaseid parandustöid jne. 
4. on tikkimiskasti küljes - see tuli mulle koos kastiga (see on ka ainus nõelapadi, mida ma pole ise teinud). 
No ja nüüd see viies - see jääb varuks. 

Mitu nõelapatja teil on?

Mõisaproua rätt.

Selle suure kolmnurkse räti nimi võiks ju olla Teistpidi Haapsalu. Või siis Uinuva Kaunitari Ärkamine... 

Aga äkki hoopis Unustatud Tehnoloogiast Inspireeritud Rätt.

Igal juhul ei ole tegemist traditsioonilise Haapsalu rätiga, kuigi ma kudusin selle just Haapsalu pitsimustrite järgi. Nimelt hakkas mulle meeldima see kolmnurkne rätt, mis raamatus "Haapsalu rätt" on kõige-kõige viimane... seal unustatud tehnoloogiate peatükis. Kas olete seda üldse märganud? 

Sellesama räti põhjal konstrueerisin oma pitsimustrid nii, et sain rätti alustada ülevalt keskelt, siis jõudsin alla poortini ja lõpuks äärepitsini. Oli päris palju nuputamist - kohati oli mul tunne nagu paneksin puslet kokku. Eriti äärepitsi puhul, sest tahtsin, et üldmulje oleks võimalikult originaalisarnane, samas jooksis muster ju tagurpidi. 

Sall valmis juba eelmisel aastal, novembrikuus. Pildid on tehtud vahetult enne jõule.

Bruno on üsna hea modell. Ta kipub fotodel küll pisut domineerima:), aga kui ma hoovis pildistan, siis on väga raske teha fotot nii, et tema sabatutti ega ninaotsa pildile ei jääks.

Lõng: Drops Lace (70% alpakat, 30% siidi; 100g/800m). 
Lõngakulu: veidi üle 100 grammi.

Vardad: nr 3.
Mõõdud: 200 x 90 cm.

See rätt jääb nüüd üht toredat mõisaprouat või edevat pruuti ootama...

Kuidas varjata keskea rõõme?

Vastus: pika seelikuga.

Ma ei tea, millised need "keskea rõõmud" vanasti täpselt välja nägid... Vist valged ja (välja)venivast trikotaažist. Selliseid mul ei ole. Küll meeldib mulle umbes kümnel kuul aastas kanda retuuse ja nende peal tuunikat. Aga vahest, kui pakane näpistab või tahaks veidi viisakam välja näha, on hea retuuside peale hoopis pikk seelik tõmmata.

Selle seeliku kudusin jälle vanadest seismajäänud kasututest lõngadest. Need ei olnud küll nii tugeva akrüülisisaldusega kui see tuunika, mille ma mõned kuud tagasi tegin. Aga parema langemise nimel lisasin angooralõngale kõrvale ka mingi vana nimetu peenvillase, nii igaks juhuks.

Lõngad: Angora Delux, Madame Tricote (80% angoora, 20% akrüüli; 100g/550m). Kokku kulus seelikule 250 grammi lõnga, sh tumepruuni 1 tokk ehk 100 grammi ning teisi umbes poole toki jagu või veidi rohkem. 
Ka peenvillast lõnga kulus umbes 50 grammi. 

Vardad: nr 6 (ülemisel äärel nr 4).

Aga muidu oli mõte sama: et seelik kiiresti valmis saaks, kasutasin jämedaid vardaid ning lihtsat parempidist kude. Igat lõnga kudusin täpselt nii kaua kuniks seda jätkus. Efekti mõttes lisasin hiljem kitsa borde. Selle tikkisin sama lõngaga, millega kudusin seeliku viimase, kõige alumise osa.

Ma ei tea, mis värk mul selle pruuniga on, et ma seda mustale eelistan. Aga ma lihtsalt tunnen ennast pruunis paremini. Mäletan, et juba umbes 20 aastat tagasi õmblesin endale esimese pruuni pihikseeliku, ostsin kastanpruunid paksud sukad ning käisin nii tööl. Võimalik, et see oli trots kõigi nende musta riietunud trendiinimeste suhtes... 

Ma tean, et paljudele (ka mulle endale) seostub pruun rõivas pigem nõukogude ajaga, kus kõik (ja eriti vanemad inimesed) käisidki igavalt pruunis. Oh, need jubedad pruunid vihmamantlid! Aga ma loodan, et ma ise nii igav ikkagi ei ole. 

Keskea rõõmud (1986), režissöör Lembit Ulfsak.

Panin mütsi pähe ja salli kaela.

Ausalt öelda, oli poseerimiseks ilm ikka liiga külm. Paljudelt fotodelt oli hiljem näha, et ma olin kühmus... No mul oli tõesti külm. Aga ma ikka näitan ära, et mu müts läheb pähe ja sall käib kaela :)

Siinkohal tahtsin ma selgitada, miks ma just kolmnurkseid salle kanda armastan (lisaks sellele, et mulle neid kududa meeldib...).

Nimelt on kannan ma talvel peamiselt mantlit ja kasukat. Ja neil mõlemal on ees pikk lahtine kolmnurkne kaelaauk. Kasukal on see "dekoltee" eriti sügav, ulatudes pea-aegu nabani :) No muidugi olen ma mõelnud, et viimasele võiks mõne lisanööbi või truki panna, aga ma ei ole selleni veel jõudnud. Kudumine on ju põnevam! Seega tuleb avar "dekoltee" ära täita ilusa sooja salliga ning minu arvates on kolmnurkne sall selleks parim - salli tipu saab panna ette rinnale ja otsad keerutada ümber kaela. 

Salli ja mütsi lõnga- ja vardainfo on eelmistes postitustes.

Tviidised Paistu helbed.

See on täiesti plaaniväline müts. Eelmisel korral näidatud sallist jäi veidi lõnga üle - pruuni kõige rohkem ja punast kõige vähem. Mõtlesin, et koon neist jääkidest kirjatud mustriga mütsi. No et siis saab ikka praktikas välja selgitada, kas see tviidlõng sobib kirjamiseks või mitte. 

Paistu helbed tundusid selleks parajalt intrigeerivad (tviid koos helvestega loob mõnusalt retroliku meeleolu), pealegi sobiks müts siis paremini mu Paistu-teemaliste taimvärvitud sõrmikutega. 

Ja ühtegi tutiga mütsi mul endal ju varasemast ei olegi:)

Lõng: Felted tweed, Rowan (50% villa, 25% alpakat, 25% viskoosi; 50g/175m). Kokku kulus 63 grammi lõnga (kaalutud koos tutiga).

Vardad: nr 3 ja 3,5.
Silmuseid soonikus 120, hiljem 137.

Triibuline tviidsall.

Eelmisel aastal kudusin ühe triibulise, pitsilise alläärega salli (disain: Cailliau Berangere). Kirjutasin juba siis, et teen endale ka ühe sarnase triibiku. 

Ostsin Käsitööjaamast samade värvidega tviidlõnga. Kuid sama mustrit ma kasutada ei saanud. Mulle tundus, et see tviidlõng ei sobinud pitsiliseks kudumiks - proovitöö jäi kuidagi iseloomutu, lörts ning pitsiaugud tulid liiga suured. Vast oleks veidi abi olnud, kui oleksin peenemaid vardaid kasutanud, aga ma ei tahtnud. Katsetasin hoopis ripskudet ja see sobis ideaalselt. Küllap sobib sellele lõngale ka palmikutega kude ja kindlasti kirimuster, aga see ei olnud minu salli teema:) Jäi ripskude - lihtne ja kiire kududa ning vahva triipe sättida..

Et oleks midagi erinevat tavapärasest ripskoes triibusallist (mõtlen ülevalt alla või alt üles liikumisi), siis vahelduseks alustasin seekord hoopis küljenurgast. Kasvatusi tegin vaid ühele poole, sekka rohkelt lühendatud ridu (need jäid just valgetele triipudele). Nii tekkis parajalt pikk ja lai kolmnurksall, mille triibud jooksevad viltu üle salli. 

Lõng: Felted tweed, Rowan (50%villa, 25% alpakat, 25%viskoosi; 50g/175m). Varusin 3 punast, 1 loodusvalge ja 1 tumepruuni lõngatoki. Kokku kulus 180 grammi lõnga.
Salli muster: omaloominguline.

Vardad: nr 3,5.
Mõõdud: 177 x 70 cm.

Lõpetuseks sallist üks tuulise ilma foto :) Siit on näha: alustasin kudumist vasakpoolsest valgest osast ning lõpetasin pruuni-valge-punase triibulise küljeservaga.

Kokkuvõte 2014.

Head uut aastat!!

Kes mäletab, siis 2013. aasta kohta tegin ma väikese kokkuvõtte ning esitasin pika nimekirja käsitöö-teemalistest asjadest, mis uue aasta jooksul tehtud pidid saama. Nüüd ongi 2014. aasta selja taga ning õige hetk vaadata vana plaan üle ning kirja panna uued ideed...

Pean mainima, et kohe aasta alguses 4 tööd iga kuu kohta ära reserveerida on liig, mis liig. Algul isegi suutsin ma sellist plaani täita, aga mida suve poole ja sealt edasi, seda harvemaks läks nimekirjas olevate esemete tegemine ning tekkisid muud prioriteedid. November ja detsember tegelesin täiesti muude asjadega... 

Möödunud aastal täitsin ma üsna mitu tellimustööd ning ka endal või lastel tekkis jooksvalt soove, mida tuli viivitamatult täitma asuda... Nii tuligi aasta jooksul palju muuta, ümber mõelda ja mõni varasem mõte ei tundunud enam üldse ahvatlev... 

Aga vaatame siis 2014. aasta nimekirja üle:


1. Vest mehele - sai valmis juba aasta alguses, kuid mida pole, on fotod. Aga ehk needki lähiajal tulevad. Igal juhul - tehtud!

2. Atsi kampsun - tehtud (siin). Võin rõõmustada - mõlemal mu koolipoisil on minu tehtud kampsun ja sõrmikud.

3. Kristina villased palmikutega põlvikud - tehtud (siin).

4. Mohäärist sviiter mulle (Anna juhendi järgi) - tehtud (siin).

5. Pitsilised põlvikud (koos juhendi kirjutamisega) - kahjuks jäi ajapuudusel tegemata, aga võtan plaani 2015.

6. 5 pitssalli - kõik tehtud, kuid üks on veel ette näitamata. Pildid on olemas, seega varsti:).

7. Mustjala sõrmikud - kahjuks jäid tegemata, ehk siis jäävad 2015.-ks. Õnneks kudusin ma ka sel aastal ühed Mustjala sukad.

8. Üks vallatu kootud tuunika - tehtud (siin). See oli üks lõbusamaid kudumisi möödunud aastal.

9. Suur lapitekk Anni tuppa - pooleli. Mu 20-aastane õmblusmasin andis novembris otsad. Kardan, et tuleb uus osta... ja siis saan ka teki lõpetatud. 


10. Spiraalseelik (6 paaniga) - tehtud, aga fotosid pole.

11. Linase-puuvillasegu lõngast topp harutada ja uuesti kududa - tehtud (siin).

12. Suur pleed - tehtud (siin).

13. Annile uus kootud suvetopp - tehtud, kuid topist kasvas kleit, sest selleks varutud lõnga oli nii palju. Seega tuleb uus topp teha 2015. Fotosid pole veel.


14. Minu suvekampsun - tegemata, sest kudusin hoopis ümber ühe vana puuvillase kampsuni (sellest kirjutasin siin). Kuid ka uue kampsuni lõng on olemas, seega tuleb see kunagi valmis kududa.

15. Fuksiakarva boolero vms pitsilist (no see plaan on mul juba vähemalt 2 aastat olnud) - tundub, et see töö jääbki tegemata. Mõne asjaga kohe on nii, et mõtled ja mõtled, aga tegemiseni ei jõua... Küllap pole siis tegelikult vaja. 

16. Talvine tuunika - tegemata, aga tahan 2015. kududa.

17. Mõned tikandid - sel aastal tikkisin vaid ühe suurema töö - tehtud kampsunile (siin). Miks nii vähe, sellest kirjutan kunagi edaspidi...

18. Mõned taaskasutusprojektid nii õmblustööde (tehtud poekotte jm ) kui ka kudumite vanutamise näol - tegemata. Viimaste osas pole mul veel piisavalt häid ideid tekkinud.

19. Sokke, kindaid - tehtud. Sokke kudusin 2014. aastal vaid ühe paari. Sõrmikuid tuli mu varrastelt 3 paari. 





Lisaks eelnimetatule heegeldasin Annile suvekleidi, kudusin talle kampsuni ja retuusid (fotod tegemata). Oliviale kudusin beebikomplekti ja Tiinale pitskampsuni. Lisaks mitmeid mütse, randmesoojendajaid, üks must igapäeva-kleit endale jne. Ja lõnga värvisin.





2015.aasta täpne nimekiri on mul veel koostamata, aga arvan, et seekord üritan igasse kuusse vaid 3 eset kirjutada... Loodetavasti jaanuarikuu jooksul panen kirja. Tegemisteni!