5. märts 2014

Seentega värvitud lõngad ja Paistu teemalised kindad.

Paar aastat tagasi oli mets vöödikuid täis... eriti verkjaid vöödikuid. Nad kasvasid tatikatega üsna kõrvuti, nii et ühe käega korjasin ma korvi söögiseent ja teise käega kotikesse mürgiseent. Verkjatest ja verevatest vöödikutest värvisin mitut erinevat tooni lõnga - punakaid, oranžikaid ja kreemikaid. Igaühte väike kerake.



Olen kuulnud, et seentega värvitud lõngadel kulub (või pleekib) värv üsna kiiresti heledamaks. Vaatasin, et mu lõngakerades oli tõesti seespool hoopis ergem värv kui pealpool. Samas ei saa öelda, et see pealpoolne osa just märgatavalt heledam oleks - pigem muutus see kreemjamaks...

Igal juhul mõtlesin katsetada, kuidas seenevärv kinnastes muutub. Kas pärast paari hooaega on muster ikka veel nähtav või ainult aimatav?




Esialgu tundus, et lõngade värvitoonid on nii lahjad, et ainult seenevärve kasutades on ilusaid kindaid võimatu saada. Lõpuks leidsin hea lahenduse - kasutasin põhjaks mitte kirgast valget vaid loodusvalget lõnga, Paistu kindakirja ning Kristi Jõeste kinnastelt saadud mõtet, et eri mustrikordadel kasutada sama värvi erinevaid toone. Viimane idee sobis mulle eriti hästi, sest ühtegi punast lõnga ei oleks mõlema kinda kirjamiseks jagunud.

Randmesse lisasin veel põdramokaga värvitud rohelist ning tatikatega värvitud kollast lõnga.




Eeskujuks olnud kindad: ERM A 509:2923, mille kohta Kristi ütles, et need on originaalis puuvillasest lõngast!


Ega need muidugi mul mingid koopiakindad ei ole, sest lisaks lõnga- ja värvierinevusele tegin ma mitte lapilise vaid valelapilise randme. Ja kudusin põidlakiilu.

Vardad nr 1,5 (silmuseid randmes 72, hiljem 84).



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar