Ostsin endale uue raamatu \"Kudumise meistriklass\", mis on koostatud ajakirjas The Knitter avaldatud materjalide põhjal.
Mulle raamat meeldib - seal on palju toredaid nippe ja avastusi. Sisaldab häid õpetusi kudumi alustamiseks-lõpetamiseks, varbast soki alustamiseks, steekidest, kampsuni konstrueerimiseks, kahepoolseks kudumiseks, värvide sobitamiseks jne jne. Lisaks sisaldab raamat mustreid ilusate mütside, kampsuni, pitssalli jm kudumiseks. Kohati on lausa arusaamatu, kuidas nii palju huvitavat infot ühte (üldsegi mitte nii kogukasse) raamatusse on suudetud kokku panna! Miinuseks võib pidada seda, et enamus mustreid on regivärsilised ja sedagi pisut harjumatus stiilis. Mul tekkis tunne, et algajal kudujal ei ole selle raamatuga suurt midagi peale hakata - jääb liiga keeruliseks. Aga teistele soovitan kindlasti!!
Muuhulgas jäi mulle sellest kogumikust silma Kirstie McLeodi disainitud Elwoodi müts.
Lõngapoest (Liann) olin just leidnud mütsiks sobiva kevadlõnga - villa ja puuvilla segune lõng ei ole kare, vaid sile ja parajalt soe. Kuna see lõng oli jämedam, kui juhendis soovitatud materjalid, siis tuli mul oluliselt korrigeerida silmuste arvu. Lisaks ei jäänud ma rahule soonikulise äärega - tundus, et valitud lõng ei armasta 1+1 soonikut. Viimase asendasin hoopis keerukordadega.
Lõng: Bergereine, Bergere de France (50% villa, 50% puuvilla; 50g/95m), mida kulus veidi alla 2 toki. Jälle üks hea lõng (nii pits kui palmik jäävad ilusad - ühtlased ja nähtavad). Ostsin seda lõnga juba kampsunijagu juurdegi!
Vardad: nr 3.
Märtsikellukesed märtsis. Minu aias. Mõnus!
Sellest on juba oma 7-8 aastat, kui meie koer (kes siis alles kutsikas oli) rebis mu samss-saabaste ülemised ääred puruks. Kuna varem olid need saapad väga mugavad, soojad ja vastupidavad olnud, siis ei raatsinud ma neid kohe prügikasti visata, vaid jätsin keldrisse paremaid päevi ootama.
Nüüd lõpuks uurisin neid saapaid lähemalt ja leidsin, et kõige õigem on säärtele kootud servad panna. Tegelikult oli mul vedanud, sest lukk ja selle ümbrus olid ilusti terved. Kannatanud olid just tagupoole kõrgemad kohad ning säärtel oli ohtralt augukesi - need plaanisin kudumiga ära katta.
Esimesena tuli tasaseks lõigata saabaste ülemised ääred. Selgus, et ühedki mu kodused käärid ei saa nahast jagu. Mõtlesin isegi kohalikku kingseppa külastada, kuid õnneks taipasin enne suure kööginoaga katsetada....
Kui juba ääred sirgeks sain, siis ülejäänu oli lihtne: kudusin vajalikus pikkuses palmikutega ribad ning kinnitasin need saabastele.
Palmikud kinnitasin külgedelt luku külge. Saapa sissepoole lisasin aga kitsa puuvillase kangariba, mille kinnitasin omakorda palmikute külge. Saapa sees ulatub aga kangariba just nii sügavale, et sain selle voodri külge õmmelda - nii sain ma vältida naha õmblemist.
Kuna see tulpidega kangas oli üsna õhuke, siis triikisin sellele eelnevalt ka tugevduskanga.
Et lund ei ole meil juba ammu, siis jäävad need saapad järgmist talve ootama. Ning pilti tuleb teha roheka muru taustal...
Paar aastat tagasi oli mets vöödikuid täis... eriti verkjaid vöödikuid. Nad kasvasid tatikatega üsna kõrvuti, nii et ühe käega korjasin ma korvi söögiseent ja teise käega kotikesse mürgiseent. Verkjatest ja verevatest vöödikutest värvisin mitut erinevat tooni lõnga - punakaid, oranžikaid ja kreemikaid. Igaühte väike kerake.
Olen kuulnud, et seentega värvitud lõngadel kulub (või pleekib) värv üsna kiiresti heledamaks. Vaatasin, et mu lõngakerades oli tõesti seespool hoopis ergem värv kui pealpool. Samas ei saa öelda, et see pealpoolne osa just märgatavalt heledam oleks - pigem muutus see kreemjamaks...
Igal juhul mõtlesin katsetada, kuidas seenevärv kinnastes muutub. Kas pärast paari hooaega on muster ikka veel nähtav või ainult aimatav?
Esialgu tundus, et lõngade värvitoonid on nii lahjad, et ainult seenevärve kasutades on ilusaid kindaid võimatu saada. Lõpuks leidsin hea lahenduse - kasutasin põhjaks mitte kirgast valget vaid loodusvalget lõnga, Paistu kindakirja ning Kristi Jõeste kinnastelt saadud mõtet, et eri mustrikordadel kasutada sama värvi erinevaid toone. Viimane idee sobis mulle eriti hästi, sest ühtegi punast lõnga ei oleks mõlema kinda kirjamiseks jagunud.
Randmesse lisasin veel põdramokaga värvitud rohelist ning tatikatega värvitud kollast lõnga.
Eeskujuks olnud kindad: ERM A 509:2923, mille kohta Kristi ütles, et need on originaalis puuvillasest lõngast!
Ega need muidugi mul mingid koopiakindad ei ole, sest lisaks lõnga- ja värvierinevusele tegin ma mitte lapilise vaid valelapilise randme. Ja kudusin põidlakiilu.
Vardad nr 1,5 (silmuseid randmes 72, hiljem 84).
Kudusin oma noorimale pojale ka villase kampsuni. Aga see peab nüüd kahjuks järgmist talve ootama jääma, sest sooja kirjatud kampsuniga pole hetkel midagi teha. Õnneks arvestasin sellega ette - varrukad said loodetavasti paraja kasvuvaruga ja ka üldpikkusesse on üsna lihtne mõni mustririda hiljem juurde kududa.
Lõngad, mida kulus kokku veidi alla 500 grammi:
- Healt "Vanatädilt" saadud fantastiline (veidi tviidise olemisega) roheline lambavillane lõng, aastast 1991, päritolu Venemaa (100g/400m). Kohe kui ma seda värvi nägin, siis teadsin, et Ats (kes on ju mul rohelise fänn) peab endale sellest kampsuni saama. Seda kulus umbes 300 grammi.
- Mustripõhjaks kasutasin Raasiku Aade kolmekordset 8/3 naturaalhalli lõnga,
- Muud värvilised on erinevad lambavillased nr 8/3 lõngad. Need värvisin ise sobivat tooni - pruun, oranž, kahvaturoosa, roostepruun, mürkroheline, sinine, tumesinine, leheroheline.
Vardad nr 2,5; 2,75 ja 3.
Kampsun on kootud alt üles ringselt.
Õlapealsed kudusin seekord lühendatud ridadega, et need veidi ümarama kuju võtaksid - väga mõnus meetod!
Lõpuks silmasin esimese ja tagumise osa õla pealt kokku - seega õlajoont näha ei olegi.
Kõrge kaeluse kudusin jällegi kohe kaelaava külge (kaeluse silmuseid maha ei kudunud) ning sissepoole kudusin puuvillase soonikuosa, et kaelal kare ei oleks.
Aga kas keegi aimab, kust on kõik need mustrid pärit, mis kampsunisse panin...?
Need, kes on mu tegemisi pidevalt jälginud, teavad, et enamasti ma koon-heegeldan-tikin just oma pere tarbeks. Vahest teen mõne asja ka kingituseks. Ning haruharva täidan tellimusi. Neid viimaseid teeksin ma isegi sagedamini, aga mul ei ole selleks kuigi palju aega...
Tegelikult ongi teistele tegemine suur väljakutse, sest kui oma pere liikmed on kogu aeg käepärast, et poolikut eset selga proovida (no kui nad muidugi selle pideva proovimise välja kannatavad), siis teistega nii lihtne pole. Tuleb võtta mõõdud, kududes kasutada naiselikku vaistu (küllap teha ka mitu proovitööd) ning loota parimat. No sukkadega läheb mul lihtsamalt, sest neid olen ma juba omajagu teinud (kõiki kahjuks ei saa veel näidata 
.
Aga kui on huvitav töö, siis on see ju puhas lõbu! Ja kui pärast näed veel rahulolevat tellijat, siis on rõõm mõlemapoolne.
Kristina soovis endale villaseid suurte palmikutega pikki põlvikuid, mis ilusti saapa sisse ära mahuksid. Kuna palmik teeb soki nagunii pisut paksemaks ja võib saapa sees segama hakata, otsustasin kasutada üsna peenikest lõnga (kolmekordne ei tulnud üldse kõne allagi) ning mitte väga suure keeruga palmikut. Erinevad keerud kõrvuti moodustavad põlviku külgedele laiema mustri. Lisaks panin mustrisse laiad saki, mis varvasteni välja looklevad.
Lõng on loodusvalge lambavillane, pärit "headest" vanematest aegadest (ostsin ühelt toredalt "vanatädilt"). Tundus, et see lõng on õige natuke jämedam kui Jõgeva 8/2. Igal juhul oli see märgatavalt tugevama ja ühtlasema keeruga ning selle võrra loodetavasti ka vastupidavam. Ideaalne seesuguseks sukaks!!
Vardad nr 2 ja 2,25.
Silmuseid soonikus 96, sääres koguni 108.
Need põlvikud valmisid juba jaanuaris, siis kui õues oli veel alla 10 kraadi külma ning lumi maas. Tahtsin need kiiresti Kristinale üle anda, et ta jõuaks neid ka tänavusel talvel kanda ning seetõttu tegime ka fotod kiirustades - kehva ülipilves ilma ja hirmsa külmaga.
Fotodel on põlvikud veel minu jalas. Aga vaatasin üle ja veendusin, et Kristinale sobisid need veel paremini
Teistele tegemises on üks hea moment veel - nimelt selle ühise joone avastamine. Tore on tunda, et meid miski seob - olgu see siis armastus naturaalse materjali või etnograafilise mustri vastu, stiil või värvieelistus.
Teise (või siis kolmanda) salli pidin veel kuduma - oma suurele pojale.
Ükspäev helistab mulle mu 20-aastane poeg: "Olen siin H&M-s. Siin on päris normaalsed sallid, 10 eurot maksavad... Kas see on normaalne hind? Ostan ära või?"
Mina: "Hmmm, ma just mõtlesin sulle salli kududa. Lõng juba tellitud... Kas sobib, kui ma sulle ISE salli teen?"
Poeg: "Sobib, kui on PEHME ja NORMAALSE värviga!"
Mina: "Triibuline võib olla?"
Poeg: "Vist küll."
Selline see sall siis tuli. Pehme tviid, triibud, normaalsed värvid . Natuke vallatu ka.
Selle salli kujundamiseks sain idee võrratu USAst pärist praegu Hollandis elava disaineri Stephen West´i loomingust. Tema kodulehel on meeletus koguses fantastiliselt vahvaid ning samas koduseid salle ja rätikuid, seda nii meestele kui ka naistele, vt westknits.com.
Lõng: Lana Gatto, English Tweed (95% villa, 5% viskoosi; 50g/85m), mida kulus 6 tokki ehk 300 grammi. Tõeliselt mõnus lõng - ideaalne seesuguseks salliks. Minu uus lemmik!
Vardad: nr 4,5.
Mõõdud: 32x172 cm (laiuses 62 silmust).
Täpselt selline küsimus vaevab mind iga paari-kolme aasta tagant, sest umbes sellise vahemiku järel tuleb mul kududa sall kas abikaasale või mõnele oma poegadest. Sel aastal juhtus aga nii, et pidin korraga kaks seesugust salli kuduma.
Abikaasal oli erisoov, et tema sall peab olema erepunane!!! Esialgu huvitav ülesanne osutus tegelikkuses väga keeruliseks. No kust leida erepunast lõnga, mis ei oleks täis sünteetikat ning samal ajal oleks pehme ja soe, ei ajaks karva (sest ükski mees ei taha ju tumeda ülikonna peal näha punaseid lõngaebemeid...) ja mis sobiks meheliku moega (reljeefse) mustri kudumiseks. Ning kokkuvõttes pidi sall ikkagi jääma asjalik ja jõuline, mitte õrn ega lendlev.
Leidsin kellegi blogist toreda salli, mille muster mulle meeldis ja mille tegemisel oli kasutatud meiino-siidi-kašmiirisegust lõnga Sublime Cashmere Merino Silk, mida meil müüb näiteks Käsitööjaam ja Pullover. Mõtlesin, et seekord mul veab ning ma ei peagi ise rohkem oma pead vaevama mustri, lõnga ning silmuste arvu sobitamisega. Tellisin lõnga ja kudusin kahe meetrise salli salli valmis, viimistlesin... Aga tulemus ei rahuldanud mind üldse. Sall jäi lõrts...vedel...armetu - ei teagi, mis on see õige sõna.
Muide, reljeefne parem- ja pahempidine kude jäi selle lõngaga tõesti fantastiliselt ilus ning kududa oli seda lõnga ka väga mõnus. Aga ei sobi see meeste salliks mitte! Usun siiski, et tulevikus teen sellest lõngast endale kardigani või pulloveri, sest lõnga värv ja koostis mulle meeldib.
Aga mehe salli jaoks asusin uut lõnga otsima. Jämedamat... Et tuleks toekam sall.
Seekord valisin Käsitööjaamast Drops Big Merino. Mustri jätsin enam-vähem samaks.
Tulemusega võin üsna rahule jääda - minu enda jaoks on puhas meriino ikka liiga soft, lisaks veidi kortsuv (mida on ka ühelt fotolt näha). Aga mehele sobis ja see on ju kõige tähtsam, eks!
Mulle jäi silma Salihan´i sall, kuid salli mustri autor on Smariek.
Lõng: Drops Big Merino, värv 18 (100% meriinovill, 50g/75m), mida kulus 6 tokki ehk 300 grammi.
Vardad: nr 4,5.
Mõõdud: 23x196 cm (laiuses 44 silmust).
