Maasikamaika.

Tikkisin oma mustale maikale maasikaid. See oli juuli alguses just sel ajal, kui tavalisel aastal on kõige suurem maasika-aeg. Aga sel aastal oli teisiti - meie tegime kõik oma maasikamoosid juba enne jaani valmis. Niisugust aastat pole küll varem olnud! 

Mäletan, et lapsena käisime sageli juba enne jaanipäeva maal "kruusaaugus" luurel, et äkki on metsmaasikad valmis (aedmaasikatele polnud Saaremaal küll kunagi nii vara mõtet loota), aga enamasti leidsime vaid mõne üksiku kergelt punaka varjundiga rohelise mammu, mis muidugi sai ka ära söödud :) Üliharva (no nii 2 korda lapsepõlve jooksul) leidime peotäis küpseid metsmaasikaid juba enne jaani. 

Kuna seekord juuli keskel, kui neid pilte tegin, nappis kodumaise hea maasikaga, siis jäid pildile hoopis mu oma aia sõstrad. 

Aedmaasikad mul oma aias eriti pole - nad ei taha siin kuidagi ellu jääda ega viljuda. Küll aga kasvavad meil aias põõsaste all metsmaasikad. Tütar käib nüüd neid piilumas - millal nad õitsevad, millal on rohelised, valged, punased...

Seekord tikkisin puuvillase mulineega. Peenvillane sulandub küll paremini, kuid puuvillane tundub lihtsal trikoo-maikal ikkagi praktilisem. 

Mine Kuradisaarele sa.

Ühel juulikuu kuumal suvepäeval käisime perega Kuradisaarel. Käsmu poolsaare tipu lähedal asub neem (Saartneem), mille otsas asub metsaga kaetud saar (Roosisaar). Rahvasuus kutsustaksegi neid Kuradisaareks. Seda sellepärast, et legendi järgi olevat kunagi saarel olnud kõrts, kus mehed merelteenitud raha maha jõid. Teine legend räägib aga vene kaptenist, kes laevaõnnetuse tagajärjel sattus saarele merehätta ja nii olla saarelt kuulda vaid vandumist... Eesti Kohanimeraamatu andmetel on Kuradisaare nimetus tulnud hoopis edasi-tagasi tõlkimisest vene keelest. Nimelt olevat eestikeelse nimetuse esimene pool “Saart” kõlanud venelaste kõrvadele kui “Чёрт” ehk kurat. 

Saarele saamiseks tuleb minna läbi mere umbes pool kilomeetrit. Sik-sakitades üle mitme madalaliku saavat vee madalseisu ajal saarele ka kuiva jalaga minna. Juulis siiski nii madal ei olnud (kuigi ilmad olid olnud juba nädalaid kuivad) ja meie pidime saarele saamiseks korduvalt veest läbi sumpama. Vesi ulatus enamasti labajalast veidi ülespoole, vahest harva ka poolde säärde. 

Merepõhi on kivine. Madalamatel kohtadel saab käia väikese kiviklibu peal, kui sügavamates paikades on põhi kaetud suurte (kohati ka teravate ja libedate) kividega, mistõttu paljajalu sinna minna ma ei soovitaks. Minul olid jalas spetsiaalsed veejalatsid ja nendega oli tõesti väga mugav. Mu 9-aastane tütar ja meespere läbisid teekonna (läbimärgade) tossudega ning said ka ilusti hakkama. Õnneks olid nii ilm kui ka vesi soojad ning pidevalt märjad varbad kedagi ei seganud.

Samas väikelapsega (no sellise 2-4-aastasega) sinna seiklema minna pigem ei tasu. Pisema saab kandelinaga kaasa võtta, aga need pisut suuremad... ei jaksa seal kivide peal nii kaua kõndida. Väike jalg võib libedaga kuskile kivide vahele ka kinni jääda.

Saare ümbrus on üsna tihedalt asustatud erinevate lindudega. Leidub luiki, kajakaid, kormorane, parte.

NB! Lindude pesitsusperioodil, 1. aprillist kuni 15. juulini, ei tohi saart külastada, kuna see häirib pesitsust. 

Neeme tipus olev saar on nagu üks korralik saar ikka - mets on kõrge ja tihe, leiab marju ja seeni. Mõni lõkkeplats oli ka. Ja tundub, et ka telkimiseks leiab väikese koha. 
Meie pidasime pikniku hoopis kaldal asuvate hiigelsuurte kivirahnude otsas (ei, mitte nendel, mis pildil). Rannik on seal väga kivine ja meri madal - ujuda ei saa.

Järgmine kord räägin jälle käsitööst. Kohtumiseni!

Tütre triibik jahedaks suveks.

Selle kampsuni proovitöö kudusin ma 2015. aastal ja juba siis teadsin ma täpselt, millise mustriga see tulema peab. Muidu tavaline triibuline, kuid värvivahetuse real parempidi-pahempidi silmuseid vahetades saab toreda pinna, mis selle nöörlõngaga imehästi kokku sobib.

Need kolm vahepealset suve kandis Ann aga üht teist minu kootud kampsunit - kujutage ette, ta mahtus samasse kampsunisse üle kuue aasta! Kuna ta on mul selline pisikene ja iga-aastane kasv ei olnud just märkimisväärselt suur, siis polnud varem mingit vajadust uue kampsuni järgi. Ja tundus, et kampsun kasvas koos temaga. Kuni sel kevadel vaatasin, et varrukad jäävad ikkagi lühikeseks ja kitsaks ning üldpikkust ka napib. Et viimased suved on meil olnud pigem khm! sügisesed, siis pidin korraliku lapsevanemana selleks valmistuma ning kudusin juba enne suve talle uue kampsuni. Seni on ta seda kampsunit saanud kanda täpselt 2 korda, sest suvi tuli ju kuum :) ning tütre lemmikrõivaks on hoopis maika :)

Raglaanlõikega kampsun on kootud ülevalt alla pea-aegu ühes tükis. Nööbiliist on hiljem juurde kootud. 

Lõnga kulus kokku 380 grammi, millest suurem osa (300 grammi) on Scheepjes Bloom (100% puuvillane; 50g/80m). Minu meelest väga hea lõng lapse suviseks kampsuniks - kusjuures parajalt jäme ka, nii et kudum valmib üsna kiiresti.

Allapoole jõudes sain aru, et mul jääb nöörlõngast siiski puudu (olin seda varunud ju mõni aasta noorema lapse kasvu arvestades), nii et õige pikkuse saavutamiseks pidin kasutusse võtma veel mõned tavalised jämedamad puuvillased lõngad - valge ja roosa.

Vardad olid numbriga 4 (soonikus numbriga 3,5 mm). 

Prooviks õige pingi seljatoel seista... Pätud!

Täpselt sobivate värvidega triigitava loomapildi (me ei suutnud Anniga kahepeale tuvastada, kes see on - kas hiir või kass või leemur) leidsin oma sahtlist - arvatavasti olin selle aastaid tagasi püksipaigaks ostnud.

Nüüd läks jahedaks, nii et vist läheb kampsunit ka vaja...

Saara suvekooli lõpupadjad. Muhu sukad ERMis.

Eelmise nädala alguses toimus 3-päevane Saara Suvekooli tikkimislaager. Padjad pidid saama madalpistetikandis vana Muhu malli järgi sätitud geomeetriliste sugemetega kaunistused. Juhendajaks Anu Kabur.

Minu poolik padjakate on vasakpoolsel fotol esiplaanil. See jube kare villane kangas on külma hallikassinise tooniga ja mitte eriti muhulik. Kanga sees on pisikesed värvilised träpsud, millest oli algul plaanis värvivalikul lähtuda. Tegelikult läks aga värvide valikuks mul ikka vääääga palju aega - kaalud ju kaaluvad kaua. Arvan, et kui ma kogu otsustamatuse-aja oleksin tikkinud, oleks kolmanda päeva lõpuks mu padjakate ka valmis olnud :). 

Esiti tikkisin keskmise motiivi ja siis nurkmised. Viimaste puhul meeldis väljakukkunud külm värvikombinatsioon mulle rohkem ja ka kodus sain aru, et kollane ei sobi siia kohe mitte kuidagi. Nii et need kollased kumerused lõikasin kodus välja ja asendasin roosa-valgekirju neolõngaga. Oranži osas veel mõtlen natuke... 

Küll ikka kolmandal päeval nägi palju ilu!! Ja üks padjakate sai tõesti valmis. 

Jätkates graatsiliste nikerduste teemal...

... siis viisin oma Muhu sukad ka Tartusse uut ERMi maja vaatama. 

Ka Tartu Ülikool on üks osa mängust #EESTI100AARET (vt https://eesti100aaret.ee/). 

Anu Raud. Vaibanäitus. ERM.

Juba talvel mainis mu abikaasa, et suvel tuleme kindlasti Tartusse Anu Raua vaibanäitust vaatama. Imelik, mõtlesin mina, kust temal see vaibahuvi? Kas olen ta ise ära tinistanud ja nüüd hakkab mees ka tekstiilidega tegelema? Taaskasutuse usku olen ta nagunii juba pööranud, mistõttu vana (nii tema poolt restaureeritud kui ka taastamist ootav) mööbel ei taha meile koju enam ära mahtuda. Ja kui kuskile, nt osta.ee-sse tuleb müügile mõni vana vaip või tekk või õmbluskast või muud huvitavat, annab kaasa sellest mulle kohe teada... Ütleb, et ega neid juurde ju ei tehta. No veidi tehakse küll, aga vanale asjale on juba hing ka sisse pandud :)

Aga ega tõsine ja vaikne eesti mees ju ütle, miks. Igal juhul Anu Raua vaibanäitusel me nüüd ära käisime ja hullult rahule ka jäime. Nii palju värve, meeleolu, peidetud ja peitmata detaile. Need sokkidesse paigutatud koerad, kindapuud, sõrmikulinnud, triibuseelikud meeldisid ka meie lastele.

Anu Raua vaipadel on ikka kuskil selline märk. 

Vaibanäituse külastamiseks tasub minna ERMi taha (hoone madalamale poolele) - galeriisse saab siseneda B-sissepääsu kaudu. 

Enne näitust soovitan lugeda, mida arvasid Anu Raua vaipadest Ülenurme lasteaia lapsed. Näiteks Nora: Mulle meeldis see, kuidas tädid käisid metsas rahvariietega. Nendel olid rahvaseelikud seljas, triibulised ja ühel olid roosad juuksed ja ühel olid lillad. Nad kõndisid seal ja kuulasid linnulaulu. Nad läksid kõik ühte suunda, samale poole. Need olid vist kõik emmed. Imelik, aga kus lapsed on? 

Nii lahe mu meelest!

  

Mõne pildi allkiri oli ootamatu. See "kirik keset küla" on näiteks nimega "Rõõmusõnum". Aga miks ka mitte? On ju rõõmus küll!

Selle ülemise pildi juures arutasime tütrega, kas lisaks sokile on see lennuk (nagu arvasin mina) või lind (nagu pakkus Ann) või leiab sealt hoopis midagi neljandat.

"Koda" on üks mu lemmikuid. Allpool on detail samalt vaibalt - justkui salakiri...

Ka alumisel fotol on tegelikult näha vaid vaiba üks jupike. Seal on pulmapidu suure laua taga :) 

Aga see võiks vabalt ka terviklik vaip olla... või kampsun :) Mul tekkis igasuguseid ideid...

Vaipu oli rohkem, kui ma arvasin. Kuidas küll Anu nii palju on jõudnud?

Osad neist on üles pandud ERMi A-sissepääsus oleva restorani juurde. Minge kindlasti vaatama!

Need ülemised vaibad meenutavad mulle pisut Peru tekstiilikunstnikku Maximo Laura loomingut. Just nende tugevate kontrastsete värvide pärast.

Abikaasa arvas, et selline vaip võiks sobida ka meie kodu seinale.

See oli tütre lemmik. Vahva, eks!

Näitus jääb avatuks kuni 11. novembrini 2018. Vaata ka siia.

ERMi poest saab soetada näituse mapi. Mul on natuke kahju, et jätsin selle ostmata, aga samas, kui ma iga ahvatluse endale koju tooksin, siis tuleks teha meile raamaturiiuleid juude - aga kuhu need panna?

Tikandiga Muhu sukad.

Vastused kõigile nendele küsimustele, mis mulle kogu selle aja jooksul on esitatud...

Miks? Miks ma need sukad kudusin? 

Tahtsin ennast proovile panna. Mõtlesin, et ma ju oskan kududa ja tikkida. Oskan nii sukka kududa kui ka kudumile tikkida. Seega võiksin ma ka villasele sukale tikkimisega hakkama saada... 

Lisaks tahtsin katsetada, kas tikitud sukk on tõesti mugavam, elastsem ning paremini jalga tõmmatav, kui kirjatud sukk. Jah nii see on - supsti jalga, lupsti jalast ära. Ka üleval püsib seesugune sukk imehästi, sest sain suka teha täpselt jala järgi ega pidanud säärt laiemaks kuduma hirmus, et muidu ei mahu kanna kohalt jalga.

Kas mul on Muhu saarega mingi side? 

Ei. Otseselt mitte. Olen 100% saarlane, st vanemate järgi täielikult Saaremaa päritoluga, kuigi ärakaranud saarlane (nagu ütleb mu õde). Küll olen koos oma täditütrega lapsepõlves veetnud Muhus, Hellamaal nii mõnedki suvised päevad või isegi nädalad (kes teab, ajataju oli tookord teine). Nimelt on mu tädi abikaasa sealt pärit. 

Kas mul on Muhu rahvarõivaid?

Ei. Mul on üks antiigilaadalt ostetud Muhu tubakakott, muud ei midagi. Mul ei ole isegi Muhu pätte, aga need kavatsen endale küll hankida (ja mitte ise teha, vaid just Muhust osta). Muhu tikandist inspireeritult olen endale tikkinud ka kleite, seeliku, sviitri ja ehk muudki, aga need klassifitseeruvad kõik kaasaegse rõivana.

Muus osas ei ole ma endas veel selgusele jõudnud: kas teha/hankida Muhu või hoopis mõne muu kandi rahvarõivad. Äkki hoopis Kärla (mu ema päritolu järgi) või Mustjala (isa kodutalu järgi). Samas pole mul nende kohtadega enam kuigi tihedat sidet, nii et äkki peaksin rahvarõivad tegema hoopis oma praeguse kodukoha, Keila kihelkonna esemete järgi. Aga saladuskatte all võin öelda, et mulle hirmsasti meeldivad ka Lihula ja Kirbla rahvarõivad, nii et...

Kuidas ma oma sukad tegin?

Sukad kudusin raamatu "Meite Muhu mustrid" (autorid: A.Kabur, A.Pink, M.Meriste) järgi. Raamatus on olemas nii tikandi muster kui ka kiiluta kanna ja sukaotsa kudumise õpetus. 

Kudumiseks kasutasin vardaid nr 1,5. Alustasin 2+1 (2 parempidi, 1 pahempidi) soonikust, kus ringis oli silmuseid 120. Sooniku värvid ei ole mul täpselt originaali järgi - võtsin triipudeks need lõngad, mis mul juba varasemast olemas olid. Sobitasin paar erinevat neolõnga (roosa/valgekirju ja punase/valgekirju) ühe ebaühtlaselt värvunud pruuniga, sekka valge ja rohelisega ruudukesi ning muhuroosat triipu. Üldmulje sai originaaliga siiski üsna sarnane.

Pärast soonikut kasvatasin silmuseid 146-ni. Hiljem kahandasin neid sujuvalt kogu sääre ulatuses, st mitte ainult külgedel nagu tavaliselt. Eeldasin, et kui kahandused on ees või taga, siis tikandi alt ei jää need ikkagi näha. Nii ka on. Samas istub sukk jalas väga hästi, sest säär on ühtlaselt kahanev.

Suka kudusin blokkide kaupa, st algul rohelise osa koos roosade kolmnurgkestega. Nüüd tikkisin sellele kohe ka tikandi. Seejärel kudusin valge bloki ja tikkisin. Lõpuks samamoodi roosa osa. 

Tikkimise ajaks lükkasin silmused alati kahele vardale. Mõlemalt küljelt umbes 10 silmust panin aga haaknõeltele (järgmiselt pildilt on ehk aru saada). Nii jäi tikkimiseks piisavalt ruumi ja stabiilsust. Ja kuigi tikkimisel raami kasutada ei saanud, see mind ei hirmutanud - olen ennegi ilma raamita tikkinud. Vahest jäi tikkimislõng sukavarda taha kinni, aga see oli ka ainus, mis segas.

Lõpuks tegin kiiluta kanna ja pisut viltuse otsakahanduse (nii soovitas soki- ja sukakudumise asjatundju Anu Pink). 

Et päkk ja kand kauem vastu peaksid, kasutasin siin peenikest naturaaltoonis sokilõnga (Novita, Tico tico; 100g/400m) - muus osas oli vardal ikka tavaline lambavillane lõng. 

Tikkisin peenvillaste lõngadega.

Mina kudusin oma suka kõik osad ringselt ehk nii nagu tavaliselt. Mainin seda seepärast, et Heimtali muuseumis asuvad tikitud sukasääred on kootud teisiti (vt mu eelmist postitust).

Kuidas tikandi mustrit sukale peale kanda?

Mina joonistasin mustri kudumile nö vaba käega. Kopeeri, šablooni jms ma ei kasutanud, küll aga võtsin motiivide asukoha mõõtmiseks joonlaua. Algul joonistasin hariliku pliiatsiga, aga hiljem oli käsi juba kindlam, nii et julgesin kasutada metallik-tindipliiatsit. Isegi kui mõni kriips valesti läks, tuli hiljem pesuga kõik liigne maha. Kui ei ole tarvis koopiat, siis ei ole vaja ka täpsusega liiale minna. Ega`s see mingi raketiteadus pole!

Kui kaua ma tegin sukkasid?

Mul olid olemas erinevad lõngad, nõelad ja muster. Ainus, millest mul alati on puudus - see on aeg. Seega otsustasin, et koon tasapisi. Valisin lõngad, mõõtsin välja kõik vajalikud kõrgused (soonikutriibud ja tikandi põhjad säärel) ning kudusin neid rongis ja autos ja mälumängu võistlusel, mõnes järjekorras või kohvikus toitu oodates... Kodus kudusin vaid ühe kanna ja osa varbaotsast. Kodus muidugi ka tikkisin. 

Kudumist alustasin 2017. aasta aprillis ja viimased lõngaotsad peitsin tänavu suve alguses. Nii et aega läks üle aasta, aga töötunde.... no neid kulus arvatavasti üle 100.

Kas midagi valesti ka läks?
Jah. Ühe korra hakkasin valgele blokile mustrit valesti kandma. Nimelt olin kogemata võtnud töö valetpidi ette ja jõudsin juba ühe motiivigi niimoodi valmis tikkida. Õnneks ei olnud tegemist väga suure motiiviga.
Teine, suurem mure oli lõpus. Pärast sukkade valmimist pesin need ära ja panin rõdule kuivama. Pärast avastasin, et kõige alumine must kiri oli andnud värvi - sinna, kust alustasin sokilõngaga, oli jäänud hallikas triip (seda on mõnelt fotolt ka näha). Õnneks ükski teine lõng värvi ei saanud ega andnud. Ainult see kummaline hall jutt... Eks kunagi, kui sukale on vaja kududa uued päkad, tuleb see jutt ära likvideerida. 

Sukkade originaalid asuvad Muhu Muuseumis (fotot näeb siin JSM _ 587 E 919:1). Olen neid sukki ka ise näinud ja pean mainima, et tegelikkuses on värvid erksmad kui raamatust tundub.

Pildid on tehtud Heimtali mõisa ringtallis. Väga huvitav koht muide!
Suurema osa pilte tegi poeg nr 3. 

Kui Sul on veel küsimusi, siis kirjuta julgesti kommentaaridesse...