Paar vildikuuli.

Lõpuks tuli talv. Ja selle aasta esimene lumi...

Värskeid pilte mul hetkel pakkuda ei ole, sest ma ei olegi täna veel õue jõudnud. Ja mõeldes eilsele tuisule, siis sellise ilmaga vist ei olegi võimalik pildistada - lumi tuiskab näkku ja objektiivi, krae vahele ja ninna. Vastu tuult kohe eriti valusalt... Aga vaade õues on nii lahe, lumeudune ja hõrkvalge; natuke nukker, aga samas muinasjutuline ja lootustandev.

Need hetked on hoopis detsembrist. 

Enne jõule toksisin paar villaehet. Seadsin kuulid üksteise otsa, sidusin alla pika tuti. Ühe kaunistasin helmestega, teise hõbedase niidiga. Kujult said need lihtsad ja klassikalised, aga ikkagi minu moodi. 

Ühe neist võtsin lumeniidule jalutama.

Hiljem kodus otsustasin, et hõbedane lips on neil liiast. Vähem sära meeldib mulle rohkem, kuigi jõulude puhul võiks ju teisiti mõelda..

Sain endale jõuluks aktiivsusmonitori (nagu sammulugeja). See näitab, et mu päevased kodused toimetused "võtavad" umbes 3000 sammu. Sama palju lisab igahommikune jalutuskäik koeraga. Eriti hea on aga seis siis, kui ma ka õhtul käin koeraga jalutamas (no seda juhtub vaid paar korda nädalas). Arvatavasti läheb muude koduväliste sebimiste peale veel 1-2 tuhat sammu, aga seda ma kindlalt väita ei saa, sest on koolivaheaeg ja ma võtan praegu asju laisalt. Seega 10 tuhandest jääb tavaliselt mingi ports puudu...

Avastasin veel, et kui tahta sammulugejat üle kavaldada, siis tuleks päev läbi hoopis heegeldada:) Kudumine aga samme ei lisa. Mõistatan siin, et miks elektroonika arvab, et heegeldamine on kiirkõnd. Küllap vehin ma heegelnõelaga piisavalt aktiivselt või kulub lõnga nii palju, et ma pean seda kerast kogu aeg juurde sikutama. Mul on värviline töö ja värvide sättimine on põnev - see kiirendab kindlasti pulssi:). Üks õhtu heegeldasin 2000 sammu!

Nõelviltimine lisab muidugi ka samme, aga see ongi üsna intensiivne tegevus. Sammud tulevad teenitult, kuigi istudes.

  

Head uut aastat!

Mõned klõpsud minu kodust.

 

Sealsamas sinisel sohval ma tavaliselt oma käsitööd teengi. Poolik sõrmik ootab käetoel - muide, 15 minutit enne aasta lõppu sain sellel viimased lõngaotsad peidetud. Uude aastasse jäi vaid kinnaste lõplik viimistlus.

Lastega on mul ikka vedanud. Poeg nr 2 küpsetas aastavahetuseks paar karaskit. Poeg nr 3 aga valmistas uhke šokolaadi- ja mustsõstratordi. Nämma!

Retsept pärineb  Nami-Namist.

Tegusat uut käsitöö-aastat!

Väike punane kleit.

Kudusin endale pitsilise kleidi - leekivpunase, et ikka hästi silma paistaks :) 

Kleit on klassikalise sirge joonega (õigemini ta lihtsalt paistab selline üsna sirge, tegelikult on seelikuosa ikkagi kergelt A-lõikeline), sest just sellise lõikega kleiti on hea kanda nii jõulupeol kui ka teatris (see on ka juba korduvalt järele proovitud).

Lõngaks valisin alpaka- ja siidiseguse Drops Lace´i. Ütlen kohe hoiatuseks, et seda lõnga peab just ja ainult puidust varrastega kuduma - vahet pole, kas kase- või kirsipuust, pea-asi, et kergest puust ja teravate otstega. 

Olen varem samast lõngast kudunud kaks kolmnurkset rätikut ja mõlemal korral sujus kudumine imehästi. Mäletan, et kuskil veel imestati, et kuidas on võimalik sellest lõngast kududa välja nuppe... No mina ei näinud tookord probleeme, aga kui hakkasin oma punast kleiti tegema, siis ei läinud see sugugi nii libedalt. Või tegelikult... just läkski liiga libedalt, sest mul ei olnud vabu puidust ringvardaid numbriga 3 ega 3,5. Olid vaid metallvardad. Ja kududes kleidi esimest kümmet sentimeetrit ei saanud ma aru, mis toimub - silmused jooksid pidevalt varrastest välja, vardaid ei püsinud peos, vaid pudenesid käest, nuppe ei suutnud ma kokku tõmmata. Kõik oli nii vastikult libe ja püsimatu, et kurgus oli klomp... Lõpuks ostsin kohalikust poest kasepuust ringvardad ja kõik hakkas sujuma.

Kui olin otsustanud, et kleit tuleb punane, oli kohe selge ka see, et pean selle tegema liblikakirjalise. Sest aastate eest, kui ma lappasin esimest korda Haapsalu salli raamatut ja mulle jäi silma imekaunis liblikakiri, tundus mulle, et just punast värvi Haapsalu salli ma kunagi selle koekirjaga kuduma pean. Aga punast salli ei ole ma teinud seniajani... 

Kleit aga on nüüd olemas ja eks ma sain ikka ennast pilgeni kiruda, sest kleidi kudusin ma ringselt ja ega seda liblikakirja just nii kõige mugavam kududa polnudki. Lisaks on liblikatiibadeks ju palmikud - aga kududa sellise libeda lõngaga palmikuid, on sama hea, kui saada lapse suust kätte kommi, st pea võimatu. Just selle kleidi pärast pidin esimest korda elus ostma endale kõverad palmikuvarda, sest (harjumuspäraselt) silmuste mahalibistamisega ei saanud ma siin hakkama.

Lõng: Drops Lace  (70% alpaka, 30% siid; 50g/400m), mida kulus alla kahe vihi. 

Selliseks pitskleidiks tundub see lõng küll ideaalne - kleit on mõnusa läikega ja hästi langev, muster tuleb hästi välja ja seda hoolimata sellest, et pitsi all on samasugune punane vooder. Reisides on mugav kleiti kaasa võtta - ei pea muretsema, et see kortsuks. Lisaks võtab kleit kotis vähe ruumi. 

Loodetavasti ka pikemal kandmisel ei veni kleit välja ega lähe vormist. 

Vardad nr 3 ja 3,5 mm. 

Kudusin alt üles ringselt. Allääres on ripsiridade vahel väike augurida. Varrukad kudusin kehaosale külge - seega õmblusi nagu polnudki (no õlal siiski on).

Seljal on pärlnööbiga ava (sellest ei ole hetkel pilti), aga tegelikult saab kleidi hõlpsasti selga ka nööpi avamata. 

Küllap kunagi tulevad ka pildid, kus kleit on mul seljas...

Ilusaid pühi!

Klaaspurgist saab küünlahoidja.

Minu tänavused jõulukaunistused on helesinistes ja hõbedastes toonides, aga poes avastasin, et sobivaid küünlahoidjaid on üsna keeruline leida. Õnneks saab klaaspurgist väga lihtsate vahenditega teha ilusa küünlahoidja - just selliste toonidega nagu mul vaja. 

Seekord kaunistasin paar purki nii, et ei kasutanud liimipüstolit (ega isegi tavalist liimi mitte). Ka kahepoolset teipi ei viitsinud ma poodi otsima minna:). 

Vaja läheb: 

- 1 puhas purk (hästi sobib väike heeringapurk, aga mina leidsin keldrist paar erikujulist purki - üks oli nikerdustega meepurk ja teine vist punase kalamarja purk);

- valget lund ehk lume-spray;

- jupike ilusat pitsi või kardpaela (mina leidsin kohalikust poest hõbedase põimpitsi);

- jupike atlasspaela või atlaspaelast lipsuke;

- 2 pärlipeaga nööpnõela;

- vana ajaleht vms alus, mis võib mustaks saada;

- värvilisi graanuleid (kruusa või liiva) - mina leidsin sobivat värvi puru Hortesest, aga muidugi võib kasutada ka mõnd looduslikku mittesüttivat materjali. Oluline on, et küünal ei puutuks otseselt kokku klaaspurgi põhjaga. Eriti ohtlikud on metallvormis olevad teeküünlad või küünalde all olevad metalljubinad, mis lähevad väga kuumaks ja võivad klaasi purustada. Mul on niimoodi (suure plahvatusega) läinud katki paar poest ostetud klaasist küünlahoidjat...

- ja muidugi üks sobiva suuruga küünal.

Töö käik:

1. Pihusta lumi õhukese kihina purgi väliskülgedele. Tee seda ajalehe kohal! Ära pihusta liiga ligidalt, sest siis jääb lumekiht liiga paks ja see valgub purgilt maha.

2. Lase purgil kuivada - selleks võib kuluda vähemalt 1 tund.

3. Lõika pitspaelast nii pikk jupike, et see ulatuks purgisuu ümber + 1,5 cm varu. Kinnita pits purgisuu ümber ja kinnita nööpnõelaga.

4. Tee atlaspaelast lipsuke ja kinnita see teise nööpnõelaga pitspaela külge. 

5. Vajadusel pihusta purgile veel veidi lund.

6. Kalla värvilised graanulid klaaspurki nii, et neid saaks purgi põhja umbes 1 cm.

7. Aseta küünal graanulitele :)))

Nüüd jääb üle vaid küünal põlema panna...

Mulle meeldib, et kui järgmine aasta peaks tulema tuju näiteks punaste dekoratsioonide järgi, siis sellistel purkidel on lipsukesi ju imelihtne vahetada.

Kaunist jõuluaega teile!

Koon seda valget lõnga...

Käisin valget ilu vaatamas. 

Keilas, Harju Maakonnaraamatukogu galeriis (valges saalis) on välja pandud imetlusväärne kootud esemete ja tööproovide näitus Eesti Valge. Anu Pink ja Siiri Reimann on kudunud kõik need valged pinnad, kus iga detail ja töö peensus nii hästi välja paistab. Näha on koopiaid vanadest koekirjalistest esemetest ning Siiri loodud Haapsalu pitse. Eksponeeritud on üks imekaunis pitsiline pulmakleit, mitmed peened kolmnurksed rätid (mamma mia, kui õrn ja ühtlane ja tihe on Siiri kootud pits!!), kindad ja sukad-sokid. Eriti hullumeelsed tunduvad mulle kõik vikeldatud kindad (ja randmesoojendajad), kus vardale on seatud minu tavapärase 17-22 silmuse asemel koguni 30 silmust. Ja siinkohal ei tasu vist üldse üle lugeda silmuseid Ruhnu kampsunil, mis on kootud vardaga number 1,5 - niikuinii läheb lugemine kümme korda sassi (ma ise üritan kampsuneid kududa vardaga nr 3). Ahh seda püsivust, Anu!!

Mõned oma lemmikud pildistasin üles.

Koon seda valget lõnga

Lapsed mängivad õues.

Koon seda valget lõnga,

heledat, pehmet keerdu,

ümber väikese õndla,

ümber jalgade, käte,

läbi sõrmede koon,

iga sära ja sätet

juurde ja juurde loon.

Silmad vaatavad üles,

selgelt ja valusalt küsivad,

heledad kerad süles

viivu, veel viivu püsivad.

Valmis saavad siis hamed,

lasen neid proovida selga.

Ahtad kõrvale panen

ja elu enam ei pelga.

Ingel Tael 

Teemasse sobiva luuletuse leidsin juba kevadel vanasid Nõukogude Naise 1979. aasta numbreid sirvides .

Näitus jääb Keilas avatuks kuni 28. detsembrini.

Sealtsamast raamatukogust leidsin veel kauni Bargello-tehnikas lapiteki - küll on ikka hästi valitud kangad! Selle autor on Reet Terasmaa.

Aga Ann oli samal ajal raamatukogu mängutoas jõulujutte kuulamas- nimelt toimuvad seal laupäeviti kl 12 ettelugemishommikud.