Häid jõule!

 

Südamest soovin teile kõigile häid jõule! 

Võtke ühendust oma lähedastega, sest iial ei tea, millal tuleb päev, kui neilt ei saagi enam küsida: "Kuidas sul läheb?" või "Kuidas sa seda tegid?" või "Kuidas sinu lapsepõlves ...?". 

Hea, kui mälestused jäävad.

Puhka rahus, paps!

Hea soe müts.

Aasta lõpuni on mõned päevad veel jäänud ning see on just paras aeg, et kududa endale või lapsele üks soe ärakeeratava soonikäärega müts. Mütsi on kindlasti vaja - seda enam, et suurem osa talve on ju ees. 

Selle lilla mütsi juhendi kirjutasin ajakirja Käsitöö detsembrinumbrisse (telli ajakiri näiteks siit). Mütsi kudumiseks vajad kokku 3 tokki Drops Nepal lõnga ja vardaid nr 4. 

Kaeluse kudusin jämedast lõngast Super Chunky, Rico (60% vill, 40% akrüül; 100g = 90m). Ripskoes kaelusele kulus 300 grammi lõnga.

Selline ilus, pakaselise ilmaga lumine päev oli käesoleva aasta alguses. Aga mõnikord läheb pildistamisel kõik nässu... või tuulde...

Ja hetk hiljem, kui astusin teisele poole võreseina, et mütsile jääks tore punane taust...

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Head vana-aasta lõppu!

Vorstikoolitus.

Juba novembris käisin Ilse (Vorstipood) juures verivorstide koolitusel. Väikese kambaga tegime seal nelja sorti vorstikesi - lisaks traditsioonilistele verivorstidele ja tanguvorstidele ka kartulivorste ja tuhavorste. Viimased on magusad (kuivatatud jõhvikate või rosinatega) verest vorstid - täitsa maitsvad, muide!

Alustuseks tükeldasime ja riivisime...

Ilse tutvustab meile seasoolikaid, mida hiljem hakkame täis toppima. Seniks ootavad need vees.

Nüüd läks praadimiseks. Sibul ja pekk on pannil. Tangud oli perenaine juba varem valmis keetnud.

Edasi läks veriseks. Kuid üldsegi mitte nii hullusti, et oleksime pidanud köögi toidukilega vooderdama (nagu ühes nädalalehes kirjeldati). Ka riided jäid meil võrdlemisi puhtaks. Aga küllap me olime lihtsalt hästi organiseeritud ja tähelepanelikud :) ja näljased :)

Arusaadavalt tuli siit verivorstisegu...

...mis suruti soolikasse. NB! Mitte liialt täis toppida!

Otsad korralikult kinni.

Alumisel pildil toimub kartulivorstide toppimine. Igasugune vorstitöö on koostöö - üksi oleks neid üsna tülikas teha.

Pärast läksid vorstid muidugi potti ning seejärel panime osad neist ahju ja sõime kohapeal ära ning teise osa said osalejad koju kaasa. Kuna kõik need erinevad lõhnad ja isuäratavad vorstid panid suu vett jooksma, ununes mul särisevatest vorstidest pilt tegemata :(

Ilse toimetab tanguvorstidega.

Selle aasta lõpetuseks üks jõuluhõnguline lõiguke raamatust "Eesti rahvatoite", S.Kalvik, 1988.a: "Nääripühi ilma vorstideta ei osatud ette kujutadagi. Kardeti äpardust sigadele, kui vorstid laualt puudusid. Vorstisöömine tähendas majasse õnne toomist. Vorste tehti harilikult nii suur tagavara, et jätkus kogu pühade ajaks nii oma perele kui ka jagamiseks teistele - naabritele, sugulastele, suvisele külakarjasele, vaestele ja neile, kes esimesena tulid rõõmsaid pühi soovima. Vorste söödi alati soojendatult, vähemalt üks kord päevas, harilikult õhtuti, kohati aga ka igal söögiajal. Vorste soojendati kas tulistel kerisekividel või pannita ahjus. Ahjus kuivaks tõmbunud vorstid murti parajateks tükkideks ja söödi praerasvaga. Aja jooksul muutus üldiseks vorstide soojendamine pannil rasvaga või koos sealihaga."

Ma arvasin, et leian aega ühe portsu vorste ka kodus teha, aga ei, seekord mitte. Mees ka vedu ei võtnud... No näed, fotodki sain siia alles poolteist kuud hiljem üles. 
Ehk järgmine aasta, järgmine jõul. Üks soov uueks aastaks ongi kirjas...

Head vana-aasta lõppu!

Jõulusokk.

Üritan igaks jõuluks midagi uut meisterdada. Seekord tuli hea mõte juba novembris ja kuna vahetult enne jõule on nagunii tohutult kiire, siis võtsin kohe lõngasabast kinni ja tegin oma mõtte teoks - kudusin suure triibulise jõulusoki, mille täitsin lõngakerade (päris sügavale soki sisse läks veel mitu peotäit lambavilla), vanade plastvarraste ning vanadest jõulukaunistustest järele jäänud oksakestega. Vildist südame nõelusin soki küljele. 

Ka see kudum jaotub "lõngajäägid kasutusse"- kategooriasse. Soki kudumisel kasutasin ära kolme erineva valge lõnga jäägid, sh hõbedase niidi sisaldusega mohääri. Jõulusokk ripub mul õues välisukse kõrval - seal pole valgete lõngade toonierinevusi nagunii märgata. No tegelikult poleks neid näha ka toavalguses, sest talvel on nagunii hämar ning lambivalguses on raske eristada isegi tumesinist ja musta, mis siis lumivalgest ja naturaalvalgest rääkida :). 

Siin on kuduja kodu!

Jätkuvalt rahulikke jõule!

Kolm kuuli.

Jõulupühad möödusid meil üsna tavaliselt - pere oli koos ja õnneks keegi riidu ei läinud (stereotüüp jõulufilmidest, kus alati käib mingi tüli või vanade haavade lahtirebimine...). Mõnikord on neid filme ka valus vaadata, sest eks neis on ju omajagu tõtt... 

Eriline oli hoopis see, et tütrel oli jõuludele eelneval neljal nädalal vasak käsi kipsis ja kuna pikk spiraalne mõra oli kämblaluus, siis olid kinni kaetud ka näpud. Seega ei saanud me koos ei meisterdada ega piparkooke vormida/kaunistada. Millalgi tegime ikkagi koos paberist lumehelbeid. Häda pärast saab ju ühe käega lõigata ja voltida - kipskäsi tuli siin appi, et paberit vastu maad vajutada :) Algul oli see ikka paras pusimine - no proovige ühe käega paberit lõigata... ja siis proovige samamoodi mitmekordselt kokkuvolditud paberit lõigata :) Raske! Aga Ann sai lõpuks ikkagi hakkama... 

Paar päeva enne jõule saime kipsist lõplikult lahti ja siis küpsetasime ka piparkooke. Kahe käega töötamine oli lapsele ikkagi nii harjumatu, et tavaliselt võttis ta kasutusse vaid ühe käe :)

Nalja sai muidugi ka. 

Enne jõule oli meil postkastis peaministri jõulutervitus - igav hall Jüri Ratase portree-kaart. Tütar arvas, et võiks selle talle tagasi saata. No et oleks ta siis vähemalt Liis Lemsalu pildiga kaadi saatnud. Päris hea mõte - arvan ma... Sellist lauljaga kaarti juba keegi najalt ära ei viskaks (ega tagasi saadaks). Olgu seal taga siis peaministri jõulutervitus või uue aasta kalender. (Siinkohal tervitused Liisile - Ann on täna õhtul kontserdil kohal!)

Kui jõululauda katsin, märkasin viimasel hetkel, et olin või külmkappi unustanud. Kuna see oli määrimiseks liiga kõva, panin ta hetkeks sooja ahju soojenema. No ja see HETK venis paraku nii pikaks, et ma jõudsin vahepeal keldris seenepurgi järel käia :) Tagasi jõudes sain ahjust vaid sulavõid. Kah hea!

Mina tegin sel aastal erinevaid jõulukuule. Esimesena heegeldasin ühe plastkuuli ümber jämedast  lõngast (Drops Andes) lihtsa mustriga pitsi. Kaunistuseks lisasin kreemika lipsu ja pika helmerea, mis on pärit ühelt vanalt katkiselt kaelakeelt.

Et lõngapitsi alt valge plastkuul välja ei paistaks, õmblesin nende vahele mürkrohelise kangatüki.

Seejärel katsetasin plastkuuli katmist kanga ja paelaga nii, nagu näitleja Kersti Heinloo õpetab selles Terevisiooni saates. Kuna tahtsin kasutada venivat pitskangast, tuli valge plastkuul eelnevalt ära värvida. Selleks kasutasin kuldset spreivärvi, mille kandsin kuulile juba päev varem - nii jõuab värv enne kangaga katmist ilusti ära kuivada. Kõik muu oli väga lihtne ja kiire - tasub katsetamist! Plaanin järgmine aasta just niimoodi mõned kuulid endale veel teha.

Lõpuks viltisin ja tikkisin. Nõelvilditud pallile soovisin tikkida veidi temperamentsemate värvidega motiive. Minu meelest tuli suurem motiiv liiga suur ja tikkimine võttis ka kaua aega, aga eks seegi on hea kogemus - üle ei tasu pingutada. 

Sama kuuli teisele poolele tegin väiksema motiivi, mis meeldib mulle hoopis rohkem. Sarnase motiiviga tikkisin ühe kuuli ka kingituseks - seda võib näha instagrammist. 

Jõululaupäeva õhtul, kui Ann juba magas ja poisid sukeldusid telefonidesse ja majas oli vaikus, tegin endale piparmünditeed ning mõtlesin, et nüüd on päeva parim hetk, sest kõik on ju hästi ja ma tajun seda... Just praegu. Päev oli sujunud. 

Head vana-aasta lõppu!

Kingitusest võlutud...

Paar vildikuuli.

Lõpuks tuli talv. Ja selle aasta esimene lumi...

Värskeid pilte mul hetkel pakkuda ei ole, sest ma ei olegi täna veel õue jõudnud. Ja mõeldes eilsele tuisule, siis sellise ilmaga vist ei olegi võimalik pildistada - lumi tuiskab näkku ja objektiivi, krae vahele ja ninna. Vastu tuult kohe eriti valusalt... Aga vaade õues on nii lahe, lumeudune ja hõrkvalge; natuke nukker, aga samas muinasjutuline ja lootustandev.

Need hetked on hoopis detsembrist. 

Enne jõule toksisin paar villaehet. Seadsin kuulid üksteise otsa, sidusin alla pika tuti. Ühe kaunistasin helmestega, teise hõbedase niidiga. Kujult said need lihtsad ja klassikalised, aga ikkagi minu moodi. 

Ühe neist võtsin lumeniidule jalutama.

Hiljem kodus otsustasin, et hõbedane lips on neil liiast. Vähem sära meeldib mulle rohkem, kuigi jõulude puhul võiks ju teisiti mõelda..

Sain endale jõuluks aktiivsusmonitori (nagu sammulugeja). See näitab, et mu päevased kodused toimetused "võtavad" umbes 3000 sammu. Sama palju lisab igahommikune jalutuskäik koeraga. Eriti hea on aga seis siis, kui ma ka õhtul käin koeraga jalutamas (no seda juhtub vaid paar korda nädalas). Arvatavasti läheb muude koduväliste sebimiste peale veel 1-2 tuhat sammu, aga seda ma kindlalt väita ei saa, sest on koolivaheaeg ja ma võtan praegu asju laisalt. Seega 10 tuhandest jääb tavaliselt mingi ports puudu...

Avastasin veel, et kui tahta sammulugejat üle kavaldada, siis tuleks päev läbi hoopis heegeldada:) Kudumine aga samme ei lisa. Mõistatan siin, et miks elektroonika arvab, et heegeldamine on kiirkõnd. Küllap vehin ma heegelnõelaga piisavalt aktiivselt või kulub lõnga nii palju, et ma pean seda kerast kogu aeg juurde sikutama. Mul on värviline töö ja värvide sättimine on põnev - see kiirendab kindlasti pulssi:). Üks õhtu heegeldasin 2000 sammu!

Nõelviltimine lisab muidugi ka samme, aga see ongi üsna intensiivne tegevus. Sammud tulevad teenitult, kuigi istudes.