Punane nutikott.

Ma plaanisin tänaseks sõbrapäevaks veidi teistsugust postitust, aga kujunes nii, et viimased kolm päeva on olnud kiired ja täis kultuuri, inspiratsiooni, värve ja elamusi. Käisime teatris (Draamateater, Hävituse ingel - soovitan, oli võrratu, jälle!!), neljapäeval Harjumaa Muuseumis vaibanäitusel (kirjutan sellest lähemalt paari päeva pärast) ning täna Arhitektuurimuuseumis ja Lennusadamas. Nende kõrvalt ei ole lihtsalt jõudnud nö materjali kokku panna. 

Aga pole hullu. Näitan hoopis nutitelefoni kotti, mille heegeldasin oma abikaasale. 

Kott ise on täiesti tavaline heegeldis... Aga seekord tegin kaks tükki eraldi, st ei heegeldanud mitte ringiratast vaid edasi-tagasi nii alumine kui ka pealmine tükk. Ning seejärel ajasin tükid väljastpoolt vähikäiguga kokku (võib ka kinnissilmustega). Ja lõpuks heegeldasin ülemise ääre musta lõngaga üle.

Miks nii? Aga seepärast, et nutitelefonid on rasked ja paksud ning tavaline ringselt heegeldatud kott venib üsna kiiresti välja, läheb soolikaks ja telefoni on niimoodi raske kotti toppida. Kui aga tükid eraldi heegeldada ja pärast kokku ühendada, jääb kott paremini vormi hoidma ning ka ääred on tugevamad-sirgemad. Proovige järgi!

Lõng: Capri, Steinbach Wolle (100% puuvillane, 50g/125m)

Heegelnõel nr 2,5

Loodan, et sul on olnud niisama toredad päevad. 

Soojust su südamesse!

Värviline heegeldamine.

Kui mul on kudumisel mõni aeganõudvam projekt, siis vahelduseks (ja käte asendi muutmiseks) on tore tegeleda hoopis heegeldamisega. Sellisel juhul teen tavaliselt mõne väikese asjakese, mille valmimine jääb alustamisega samale päevale.

Selle kotikesega pidi niisamuti minema. Pidi, aga ei läinud. Sest hoolimata sellest, et ma enda arvates oskan heegeldada ning olen ka varem mõne värvilise heegelpitsi teinud, osutus seekordne proovitöö hoopis keerulisemaks ja aeganõudvamaks.

Nimelt on tegemist Muhu-mustrilise tiheda heegeldamisega, mille inspiratsiooniks on muidugi legendaarne raamat "Meite Muhu mustrid" (autorid: Anu Kabur, Anu Pink, Mai Meriste) ja sealsed vahvad Muhu kindarandmed. Ma ei riskinud kohe suuremat tööd alustada ja seepärast mõtlesin, et teen esiti väikese proovitöö, näiteks mobiilikoti. Kasutasin ära olemasolevaid puuvillase lõnga jääke, st midagi eraldi ostma ei hakanud. Olin värvide suhtes leplik  - no KIPEroosat puuvillast lõnga mul ei olnud.

Heegelnõel oli nr 2.5.

Heegeldades tekkis mul mitmeid küsimusi-probleeme. Nii oleks tahtnud portsu heegeldatud kindarandmeid õiget- ja tagurpidi enda käte vahel keerutada, et täpselt välja selgitada:

1. Kuidas ja kas ikka kõigil samamoodi need vabad lõngajooksud lähevad?

Raamatu järgi jäeti vanasti need taha (ehk randme sisse) jooksma, mitte ei põimitud rea sisse. Mulle aga tundus, et tulemus jääb venivam, kui lõngajooks peita kohe rea sisse, sest sisse saab selle lõdvemat jätta.

Igal juhul mina jätsingi sisse, sest voodrit mu kotile ei tule ja seega on lahtised lõngajooksud pigem ebamugavad takistused. Nojah, samas on nüüd need erkkollased lõngad nii hästi seal punase sees näha (oleksin need võinud ju väikese fototöötlusega ära ellimineerida, aga mõtlesin, et siis te ikka näete mu proovitööd ehedalt ja ausalt). Loodan, et see efekt kaasneb eelkõige puuvillase lõngaga - villane on peenem, kiri tuleb tihedam ning ehk siis on ka tulemus parem...

Lisaks algab iga uue värviga alustatud aas mul pisut teistsuguse nurga alt... Aga see on väiksem mure.

2. Millisest aasast toppida nõel läbi värvilise ja millisest ühevärvilise rea puhul?

Raamatus on kirjas, et "...pisteti kinnissilmuseid tehes heegelnõel läbi silmuse tagumisest poolest. Nii toimides jäävad heegelpinnale lõngajooned". See toimis mul väga hästi ühevärvilise pinna puhul. Värvilise pinnaga jäi "tagant torkimine" kole - ebaühtlane, viltune, asümmeetriline. Ja vahelttorkimise (nii nagu raamatu kõige alumine joonis, lk 248) tulemus mind ka ei rahuldanud, sest ka siis tekib mustrisse asümmeetria. Usun, et suurema pinna puhul ei paistaks see välja, aga mu väikesel kotikesel paistab iga vale vint välja. Eks see on vist ka mu suure heegelnõela ja jämeda lõnga viga... mõtlen ma...

Mina võtsin oma värvilisi silmuseid hoopistükis teistsuguse vindiga (eesolevast silmusest läbi). 

Ühesõnaga, lambavillase lõngaga tegutsedes tuleb uus tööproov teha!

Aga alloleval fotol olev vöö on päris. Villane. Selle põimis mulle sõber Tiina. Lõngad valisin ja värvisin ise.

Aga mu tänaõhtune väljavaade oli üsna samasugustes (telefonikoti)värvides...

Sätendav salamütsike, esimene versioon.

Et Isetegija-foorumi salamütsikese juhend ilusti kirja saaks, kudusin mustri kolm korda läbi. Selle esimese, naturaalvalge mütsi puhul ühtegi tingmärki veel kirja ei saanud, aga mütsi üldmulje, lõngakulu ja silmuste arv sai just siis paika.

Hiljem tegin väikesi muudatusi vaid kahanduses - sellel mütsil ei ole lõpetus nii järsk kui hilisematel. Ahjaa, ja nupud on siin ka väiksemad - mitte läbikootud nupud vaid lihtsamad (nagu selles videos).

Kudusin nii, et kaks lõnga jooksid vardal korraga:

Drops Lima (65% villa, 35% alpakat; 50g/92m), mida kulus veidi üle kahe toki (65 grammi).

Novita Rose Mohair LUX (64% akrüüli, 34% mohääri, 2% sätendavat polüesterniiti; 50g/166m), mida kulus veidi alla ühe toki. 

Selle sätendava lõnga ostsin juba mitme aasta eest Karnaluksist. Ei osanud aga nende kahe tokiga midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd vaatan, et mõne teise (naturaalsema) lõngaga kokku kududes on tulemus päris hea - annab moodsat sätendust ning veidike karvasust. 

Vardad nr 4. 

Kudusin hästi tihedalt, et tuleks ikka soe müts.

Minu koostatud juhendi leiad Isetegija kooskudumise-foorumist.

Mütsi nimi on "Aprill", sest palmikute vahel olevad vikliread meenutavad mulle kevadisi lillepeenraid, olgu need siis lumikellukesed, krookused või tulbid...

Head Eesti tegijad.

Eelmise aasta lõpus propageeriti käsitöö kinkimist - nii omatehtut kui ka teistelt käsitöölistelt soetatud esemete kinkimist. Kuidas teil sellega läks? Kas kinkisite jõuludeks käsitööd või ostsite kõik kingitused tavapoest?

Ma ise kinkisin seekord üsna palju käsitööd - pakki läksid nii endakootud mütsi-sokid-säärised ja helkurtutid kui ka teistelt soetatud seebid, šokolaadid, müslibatoonid, keraamika ja ehted. Küllap veel midagi, mis hetkel meeldegi ei tule...

Aga need, mis teada, on siin:

Šokolaadid (Kõlleste Kommimeistritelt), 

Käsitööseebid ja jalavannisool (Signe Seebid)

Mahepõllu-müslibatoonid (Silmere talu) 

Keraamika (Mõisakeraamika)

Prossid (Etskae, parim valik on neil FB-s)

Ja kodu jaoks soetasin Angelt pika sinisekirju vaiba. Nüüd ilutseb see puuvillane kaunitar allkorruse pimedas koridoris ning muudab saunaruumi käimise soojemaks ja lõbusamaks. 

Endale tegin ka ühe suurema kingituse: Mareli (Saare Vilt) imelise pihlakatega koti. Seda tahtsin justnimelt valget ja vilditud pihlakatega.

Pildil oleva päris pihlakaga juhtus aga selline lugu: 

Üsna esimestel aastatel, kui maja ostsime, istutasime tänavapoolse aia äärde pihlaka. Pihlakas oli mingi eriline sort - valgete marjadega ja väikese kasvuga - ei kasvanud ta eriti ei pikkusesse ega laiusesse. Marju oli ka üsna vähe ning puu põdes sageli kas kuivuse või siis mõne muu puuduse pärast. 

Mõni talv tagasi oli käre külm ja meeletus koguses lund. Naabrimees lükkas kogu oma väravataguse lume meie pihlaka suunas. Aga sadas ikka rohkem ja rohkem ning naabrite lumehang kasvas igas suunas suuremaks ja laiemaks, kuni me pihlakas lume alla mattus... 

Kevadel avastasime, et puu tüvi on murdunud. Naabrimees pakkus, et maksab meie pihlaka kinni. Meie jälle arvasime, et vaatame, mis elu toob... Ja lõikasime pihlaka täitsa maha. 

Samaks suveks oli vana (u 10-aastase) pihlaka asemele ilmunud paras kimbuke noori pihlakavõrseid. Nüüd, 3-4 aastat hiljem on sellest kasvanud ilus pooleteisemeetrine pihlakapõõsas, punaste marjadega :)

Palmikutega kampsun Annile.

Kudusin tütrele rohkete kaabeldustega ja nuppudega sviitri (või pulloveri). Muidugi tuli see teha roosast lõngast ja et oleks eriti popp ja romantiline (no pea-aegu üle võlli), siis lisasin veel roosasid klaashelmeid ja paeltest roosinuppe. No veidike rohelist allaäärde ikkagi kudusin, sest lõpu eel ütles Ann, et "miks üleni roosa?". No ja mul tegelikult jaguski roosat lõnga väga täpselt - kõik sai sentimeetri pealt otsa.

Kampsun on kootud ülevalt alla, ringselt ja muidugi ilma õmblusteta. 

Kudumist alustasin tegelikult juba eelmisel talvel, aga vahepeal tekkis pikem mõttepaus, mille tulemusena harutasingi kogu töö üles. Harutasin üldse palju, sest palmikute puhul oli üsna raske ette arvata, kui lai peab kampsun jääma, et jääks meeldivalt langema, aga samas ei lotendaks. 

Lõng: Novita Wind Luxus (80% villa, 20% siidi; 50g/105m). Kulus 5 tokki ehk 250 grammi.

Vardad: nr 3,5.

See lõng meeldib mulle TOHUTULT. On eriti pehme ja siidine. Kohe nii mõnus, et kui Ann seda kampsunit kandma hakkas, siis esimestel kordadel silitas ta sviitrikaelusega enda põskesid.

Ja meeldiv oli sellest lõngast kududa. Kude jäi kohe väga ühtlane. Muide, ma ei ole seda kampsunit pärast kudumist pesnud, ainult aurutasin ülikergelt, et mitte palmikuid liiga maha suruda (mõelge, ma ju harutasin seda vähemalt 2 korda ja vahepeal seisis pooleliolev kamps oma kuus kuud).

Lõnga otsin aastaid tagasi Karnaluksist, kui sellel lõngal oli suurem värvivalik. Nüüd on vaid kaks tooni... Ma ei olegi aru saanud, kas seda lõnga veel toodetakse või mitte...

Seljal on ainult 2+2 palmikud. Kui ma nüüd midagi veel muudaks, siis teeksin palmikud ka külgedele. Need jäid tegemata, sest külgedel on üsna palju kasvatusi ja neid on ju kõige lihtsam teha just üleni parem- või pahempidisele pinnale. 

Varrukale, küünarnuki kohale kudusin ka väikesed põimingud. Need tegin lihtsalt selle pärast, et oleks lõbusam kududa...

Fotod tegin imelises Tallinna Botaanikaaias.

Salamütsike Isetegijas.

Ma otsustasin ennast sel aastal veidi rohkem käsile võtta. Niivõrd, et lisaks rohkele kudumisele saaksid mul vahest ka mõned mustrid või juhendid kirja. Ja muidugi tuleb hea asjaga kohe aasta alguses pihta hakata.

Alustuseks kirjutasin ma Isetegija-foorumi tarbeks mütsi kudumise juhendi. Juhend koosneb neljast tükist ning hetkel on kõik need ka foorumis olemas. Samuti on laekunud fotod esimestest valminud mütsidest. 

Sellest hoolimata saavad soovijad veel kooskudumisega liituda ja kes teab, äkki veel selsamal talvelgi seda mütsi kanda. Uurige lisainfot siit.

Ise kudusin sama mustri järgi kaks mütsi ning kolmas on valmimisel. Aga ma ei tee teie elu liiga lihtsaks ega näita siin ühtegi valmiskootud mütsi. Vaadake foorumisse.

Aga muidu läks nii nagu ma arvasin: mustri koostamine, kirjapanemine, ülekudumine jne on üsna aeganõudev protsess. Eriti hull on asi siis, kui üritada mustrit Excelis kirjutada - no mul oli ikka käsi lõpuks haige nendest sobivate tingmärkide otsimisest-konstrueerimisest, kopimisest-pastemisest. Umbkaudu pakkudes usun, et selle väikese mütsikudumise juhendi kirjutamine (algul paberil, pärast arvutis) võttis aega umbes 10 tundi. Lisaks veel kahele proovimütsi kudumisele kuluv aeg. 

No arvatavasti läheks edaspidi lihtsamini, sest osad tingmärgid on nüüd juba välja otsitud. Siiski usun, et pikas perspektiivis tasuks hankida (osta) mingi vastav kudumustrite koostamiseks sobiv (tingmärkidega) programm. Kellel on soovitusi?

Aga ma olin selle ajakuluga arvestanud. Ja olen väga rahul. Mul endal oli ka väga põnev jälgida, kas ja kuidas teised kudujad minu mustri järgi tulemuseni jõuavad. 

Jälgi mind: Bloglovinis

Kootud meeste vest, ilma palmikuteta.

Koon ikka kampsunit. Loodan nädala lõpuks valmis saada. 

Aga täna näitan pilte mehe vestist, mille kudusin eelmise aasta algupoole. Kuna kevad tuli enne peale, siis vestist jäid tookord fotod tegemata. Nädalavahetusel aga käisime botaanikaaias. Seal on pildistamiseks hea valgus.

Lõngad valis abikaasa juba nii 3-4 aastat tagasi. Algul arvas ta, et mida lõbusamad värvid, seda parem. Et aga mõnusad pehmed lõngad (valisime just alpakalõngade seast) kipuvad olema pigem mahedamate ja naturaalsemate toonidega, siis leppis ta lõpuks teksasinisega. 

Minu arvates on see võrratu (meeste) toon, mis sobib igasse keskkonda/õhkkonda. 

Kontrastiks võtsime sinepikollase ja heledama beeži (viimane paistab piltidel üsna valge). 

Mudeli pidin ise mõtlema. Selleks hetkeks, kui ma reaalselt kuduma hakkasin, oli abikaasa jõudnud veendumusele, et tegelikult on tal siiski vaja vesti, mis sobiks korralikku töökeskkonda. Seega ei tohtinud see olla liiga silmatorkav. No minu arvates on küll nii, et Telliskivi-linnakus, kus ta praegu töötab, võiks käia misiganes-ekstravagantse-vestisarnase-ürbiga-mille kudumisel ma saaksin oma loomingulisust rakendada :) Aga kui soliidne, siis olgu nii... No lisaks oli ette teada, et palmikuid ta ei taha, üleni soonik talle ei sobi, triibuline samuti mitte. Kirju kudum oleks jälle liiga paks ja soe, lisaks võtaks selle kudumine väga palju aega. Ja tervet vesti lihtsas parempidises koes ma ju ka teha ei viitsi. No mida siis!

Siis meenus mulle, et kunagi kudusin ühele poegadest vesti, millel ees jooksid mõnusad suured sakid, mis koosnesid vaid parempidi-pahempidi silmustest ja üksikutest vikeldustest. Mustri olin leidnud ajakirjast Verena (2/1994). Väikeste muudatustega läkski seesama muster nüüd käiku.

Lisaks põhimustrile sai vest "traktorirööpad", mis ülevalt alla jooksevad. Need tunduvad selle lõngaga väga hästi klappivat.

Lõng: Alpaka, Alvita (100% alpaka; 50 g/100 m) - parim alpakalõng, mida olen kudunud. 
Üldse alpakalõnga puhul meeldib mulle see, et kudumi lõplikud mõõdud on üsna ettearvatavad, sest viimistlemise käigus ei veni kudum mõõtmatutesse kaugustesse. Venivus on umbes 1-2 cm igas suunas.
Lõnga kulus meestevestile kokku 405 grammi.

Vardad nr 3.