Vildipallidest kee.

Viimased 5 aastat olen ma kindlasti iga kord Mardilaadal käinud. Varem juhtus seda harvemini, no nii üle aasta ehk. Aga nüüd üritan alati paar-kolm tundi aega võtta, et kogu ala läbi käia. Tegelikult jääb ka kolmest tunnist väheks ja nii arvestasin seekord, et veedan seal pea kogu päeva. Ostan üht-teist jõulukingitusteks, varun head-paremat talutoitu ning kui aega jääb, siis lähen mõnda õpituppa. 

No laadasaia olen ma pidanud alati ostma. Nimelt juhtus nii, et mõni aasta tagasi, kui Ann oli veel 2-aastane, käisime temaga kahekesi laadal. No ega väikse lapsega seal eriti mugav sebida ei olnud - ikka otsustas tema, kuhu sammud seame ja kui palju kuskil aega veedame. Ja kui kõht tühjaks sai, ei jaksanud me kohvikusabas seista, vaid ostsime ühest letist laadasaia - värske ja mahlane kardemonilõhnaline kakuke. Sõime kahepeale pool kakku ära ja see maitses niii hea! Sealt alates palub Ann iga kord, et ostaksin laadasaia, kui kuuleb, et ma mõnele laadale lähen. 
Alltekstina pean mainima, et viimane kord enam nii hea ei maitsenud - oli hoopis kuiv ja liiga kardemonine... Ei tea, kas ta edaspidi mult laadasaia küsibki...

Jõudsingi tänavusel laadal veidi meisterdada ka. Villapallidest kaelakeed sai teha Jaanioja mamsli Janika juures (vaadake, milliseid vahvaid lapivammuseid ja lillemantleid Janika teeb). 

Värvid valisin tol päeval seljas olnud kirju kleidi järgi.

Kapist leidsin veel ühe tuunika, millega see kee võiks hästi klappida...

Kusjuures, ma olen varem ka ise ühe villapallidest kee teinud, aga siis pidin ma villapallid ise nõelaga valmis toksima (mis on üsna aeganõudev). Nüüd olid pallikesed juba olemas - masinas vanutatud kudumijupid on küll ovaalsed või suisa lopergused, kuid seda erilisema kee ma sain. 

Ilusat jõuluootust!