27. märts 2018

Ruhnu sukad.

Nagu ikka, käisin hommikul koeraga jalutamas. Päike paistis, linnud laulsid ja vares kraaksus - muidu oli linnas mõnus vaikus. Kuskil kauguses hakkas keegi äkki vaipa kloppima. Tundus, nagu häälekad löögid kostuksid kvartalite kaugusele, aga mind ei häirinud. Meelde tuli hoopis lapsepõlv Kuressaares, kui koertermajade vahel oleva vaibakloppimispuu taga oli laupäeviti järjekord. Olin siis varateismeline, nii 10-14 aastat vana. Elasime viiendal korrusel. Passisin seal üleval, millal eelmine vaibakloppija oma töö lõpetab, et siis kiiresti alla joosta ja puu hõivata. Vahest juhtus, et keegi jõudis minust ette ning siis tuli õues passida. Ega ju vaipadega viiendale tagasi ei viitsinud ronida ja õues oli oodata ka kindlam - et keegi jälle ette ei saaks. Mõnikord läks järjekorras ootamine meelest - sõbrad kutsusid mängima... 

Sellised mälestused siis. Ja ega neil alljärgnevaga muud ühist olegi kui see, et mõlemad on pärit saarelt - minu mälestused Saaremaalt ja sukad Ruhnust :)


Need Ruhnu sukad kudusin Anu Pingi juhendi järgi juba 2013. aastal pärast seda, kui lõppes VEA projekt (vanemaealiste käsitöömeistrite lõimimine tööturule), kus osalesin tugiisikuna. Anu varustas mind sobivate lõngadega (need on nr 8/2), erinevaid tehnikaid olime tema juhendamisel selsamal kursusel omandanud

Juba siis oli teada, et need sukad lähevad raamatusse ning seetõttu tuli mul kududa tervelt 3 sukka - kaks sukka läksid pildistamiseks modellile jalga ning need sain ma hiljem endale, aga kolmas jäi sukanäituse tarbeks Anule. See kolme suka kudumine oligi selle töö puhul kõige raskem. Saate aru küll - kood ühe suka valmis (loed mustrit ja on huvitav!) ja siis teise (see läheb tavaliselt üsna kiiresti, sest muster on üldjoontes juba peas) ning nagu olekski juba kõik, aga siis tuleb VEEL ÜKS sukk kududa, samasugune! Ja kuna lõng oli ka nii tume-tume, siis (arvestades meie pimedaid õhtuid) oli see üsna tüütu. 

Mu märkmetes on kirjas, et ühe suka kudumine võttis aega 20 tundi. Lisaks veel viimistlemisele kulunud aeg.


Tegelikult oli kudumine muidugi tore, sest need Ruhnu sukad on ju hingematvalt ilusad!  Ausalt, ma ise ka ikka veel vaatan ja imestan ja ahhetan! Kuigi mustris on vaid südamed ja kaheksakannad, on kogu kompositsioon ikkagi huvitav ja maitsekas. 

Sukkade originaalid asuvad ERMis (A 668:113). 


Tuleb arvestada, et originaalis olid need sukad 50 cm säärepikkusega. Kui mina oleksin kudunud sama pikad sukad, siis oleksid need jäänud mulle allapoole põlve. Lisaks oleks see kaunis küljemuster jäänud liiga madalale, suur osa ilust aga hoopiski saapa sisse. Seetõttu kudusin oma sukkadele ühe kaheksakanna võrra pikema sääre ja seda soovitan teistelegi, kes pikemad kui 165 cm (muidugi sõltub vajadus ka jala pikkusest). Teine võimalus on teha tumesinine mustrita osa pikemaks. 
Mina olen 170 cm pikk ja suka kõrgus tuli 55 cm. Ja nagu piltidelt näha, oleks võinud sukad veel 2-3 cm pikemad olla, et nad ikka korralikult üle põlve ulatuksid...


Nagu eespool öeldud, kasutasin lõnga jämedusega 8/2 - tumesinist ja valget. Roosimiseks tuleb lõnga võtta kahekordselt! Kahele sukale kulus mul kokku umbes 220 grammi lõnga. 

Vardad olid mul tookord 1,5 mm, kuid suka kude ei ole siin väga tihe. Olen aja jooksul hulga tugevamalt kuduma hakanud, nii et praegu võtaksin pigem 1,75, et saada samasugune kudumistihedus. 



Valged varbaotsad ja kannapõhjad on iseloomulikud kõigile taolistele Ruhnu sukkadele. Järsk varbakahandus on veidi ebamugav. Kui täpne koopia pole eesmärk, siis soovitan mõned silmused kahandada juba sinisel pinnal.


NB! Taga on sukajutt!



Valge põlvepealne (koos keerukorra ja pisikese soonikuga) on minu Ruhnu sukkadel 14 cm kõrgune. Tumesinine mustrita osa on 9 cm kõrge (kui saaksin, paneksin just sinna oma puuduolevad sentimeetrid).



Kes soovib kududa sarnast Ruhnu sukka, siis juhend on olemas uues raamatus "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid". Raamatu autor on Anu Pink ja selle leiab Saara KirjastusestOstke kindlasti ja siis kuduma! 

Nobedaid näppe!

14 kommentaari:

  1. Imelised sukad!
    Imetlesin neid juba raamatus.
    Roosimine on üks tehnikatest, mida ma siiamaani proovinud pole. Peaks selle asja ära katsetama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muidugi pead katsetama - selles pole midagi keerulist. Pealegi saab roosimisel lühikesi lõngajääke ära kasutada.

      Kustuta
  2. Kolm sukka! Väga huvitav oli lugeda. Ülimalt maitsekad ja kaunid, silma puhkab. Eriti keset kõiki neid muhuvärvilisi lõngu siin :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just-just! Kui värvipillerkaari vaja tasakaalustada, siis tuleb Ruhnu sukk appi võtta :)

      Kustuta
  3. Mina ka vaatan ja ahhetan, on ikka ilusad!

    VastaKustuta
  4. Minu kommentaar on lühike: Oh sa püha pauk!!

    VastaKustuta
  5. Ma armusin sellesse sukajutti! Imetabane.

    VastaKustuta
  6. Väga põnevad, selliseid pole näinudki!

    VastaKustuta
  7. Anonüümne16/2/23 15:46

    Imelised sukad! Ole tänatud enda kogemust jagamast. Mina just alustasin nende sukkade kudumist ja ajan raamatust näpuga järge. Mul nüüd üks küsimus, alustasin 24 silma vardal, õpetus ütleb, et enne peenikest mustrikorda kasvatan igale vardale 2 silma juurde. No loen ja vaatan, aga näen, et muster on 28 silma. Et siis neli silma vardale juurde? Või saan ma valesti aru Aitäh juba vastuse eest ette! Anneli Aasna

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere Anneli. Enne peenikest mustrikorda kasvata igale vardale juurde 2 silmust ja siis on igal vardal 26 silma (ära tee sellest välja, et muster reavahetusel ei klapi - see ei paista hiljem välja). Hiljem, tumedal pinnal, tuleks veel 2 silmust igale vardale juurde teha, nii et enne roosimist oleks igal vardal 28 silmust. Muidugi sõltub tegelik silmuste kasvatamine Sinu sääre suurusest. Mõnusat kudumist! Anneli

      Kustuta
    2. Aitäh ja seda kogu südamest! igatahes olen otsustavust täis need valmis saada. Võtan varda nr 1,75 ja lõng on 8/2.

      Kustuta
  8. Anonüümne16/2/23 16:51

    enne just kirjutasin nende silmuste arvu kohta, tuleb tunnistada, et ma ei oska lugeda. Anneli

    VastaKustuta