18. august 2017

Luikedega järves.

Mulle ekstreemsused eriti ei meeldi (või vähemalt ise ma neis ei osaleks) ning igasugustest reeglitest pean ma ka pigem kinni, aga üks asi tõmbab mind küll. Nimelt meeldib mulle ujuda siis, kui ei ole just kõige ilusam rannailm. Torm, vihm, äike, kõrged lained, päikeseloojang, tühi rand - see on nii müstiline ja ligitõmbav. 
Nii me läksime tol tormisel päeval (kui päevauudistes soovitati pigem kodus istuda), kahe äikesepilve vahel, Klooga järvele ujuma. Päeval oli õhutemperatuur olnud isegi 28 kraadi, kuid õhtuks oli see kukkunud 18-ni. Vesi tundus isegi soojem...


Kell oli täpselt kaheksa ja poisid olid silla pealt just vette roninud, kui kõrkjate vahelt ilmus välja luigepere ning suundus meie poole. Poiste ja päikeseloojangu vahelt läbi ujusid nad liivasele kaldale - täpselt sinna, kust päevased päevitajad vette lähevad. 




Nüüd algas luikede õhtune pesu, mis kestist tervelt 15 minutit. Mõni püherdas veel liivas või kaldavees. Ümbrus oli õrnu valgeid sulgesid täis. 





Suur luik tegi päris keerulisi kaelaharjutusi...



Päike jõudis vahepeal loojuda ja mina käisin ka ujumas. Need paar pilti tegi mu abikaasa...



Mõned minutid hiljem jõudiski kohale uus äikesepilv. Järve kohal läks pimedaks. Hakkas sadama. Mu abikaasa ja lapsed varjusid autosse.
Luigelapsed olid end juba kerra tõmmanud. Kell oli 20.20.


Viimane pilt. Vaateväljale ilmusid kalastajad...


Ma ei tea, kas lageda taeva all magamine on neil luikedel tavapärane või oli see lihtsalt äikeselise öö ettevaatusabinõu. Igal juhul olid nad väga otsustavad ning ei lasknud meie kohalviibimisest end sugugi segada. 

2 kommentaari:

  1. Kaunid hetked, kaunid fotod! :)
    Käisin ka hiljuti vee ääres luigepaari pildistamas (küll isetehtud luigepaari ja teen neist samuti peagi blogipostituse ;)).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Oo, neid jään ootama. Kindlasti midagi imelist...

      Kustuta