25. november 2016

Helelilla lehemüts mu tädile.

Juba kevadel soovis mu Kärla-tädi, et ma talle talveks ühe helelilla bareti moodi mütsi kooksin. Oi, see oli keeruline ülesanne, sest leida lõnga, mis oleks ühtaegu ilusat helelillat värvi, pehme ja soe ning just nii paks või peenike, et sellega saaks ilusat peent mustrit kududa, vaat see oli pea võimatu missioon. Lõpuks lahendasin olukorra nii, et võtsin kaks erinevat peenikest lõnga kõrvuti jooksma - üks oli veidi karvane Midara Angora2 ning teine imepehme kaššmiirisisaldusega lõng Lana Gatto VIP Viimasest kudusin mütsile ka voodri. 


Raamatust "Koekirjade varamu" (L. Stanfield) leidsin toreda lehemotiivi, mida kohandades ja mitmeid kordi ümberkududes saingi mütsile sobiva suurusega leheväädid. 


Seekord alustasin kudumist seestpoolt. Esmalt kudusin topeltlaia sooniku, mille keerasin kahekordseks. Pealmise poole kudusin soonikule kohe otsa, aga voodri jaoks võtsin silmused sooniku teisest otsast hiljem peale. 

Mõnel välimisel soonikureal asendasin ühe lõnga hoopis heleroosa Novita Sädega. Sellele lõngale on sisse pikeeritud pisikesed litrid, mis annavad mütsiäärele toreda helgi - justkui väikesed lumehelbed sätendaksid seal.


Lõngad: 
Lana Gatto VIP (80% vill, 20% kaššmiir; 50g/200m), mida kulus kokku 70 grammi. See imepehme ja õrn lõng on tegelikult väga vastupidav ja soe - ühele oma pojale olen aastaid tagasi sellest kudunud mütsi, mida ta igal talvel kannab. 
Midara Angora2 (50% mohääri, 30% akrüüli, 20% angoorat; 100g/750m), mida kulus 40 grammi. 
Novita Säde (7% mohääri, 7% polüamiidi, 58% akrüüli, 28% polüestrit; 50g/205m), mida kulus mõni meeter.

Vardad olid sooniku kudumisel numbriga 2,5 (silmuseid 90) ja põhiosas numbriga 3 (silmuseid oli siis 132). 

Nende lõngade lilla toon oli üsna sarnane - üks õige veidi roosakam kui teine. Angooralõng jättis mütsile õhulise valge uduloori. 






Fotod sündisid jällegi koostöös abikaasaga: ikka nii, et mina sättisin aparaadi nupud paika ja üritasin normaalne olla, tema fokuseeris ja vajutas nuppu. Hiljem valisin ma pidid ja lõikasin neid veidi.


Tean, et ka tädi loeb mu blogi. Iga kord, kui siia sissekandeid teen, vasardab kusagil kuklas, et küll see eesti keele ja kirjanduse õpetaja nüüd vaatab oma karmi pilguga mu kohmakat keelekasutust :) Mõtlen, et kas ikka on kõik komad õiges kohas ja liitsõnad kokku kirjutatud, kõik see alus-öeldis-sihitis jne :))) 

Tädi on mul tegelikult imeline, üks väga oluline inimene juba alates mu lapsepõlvest ja seda mitte ainult sellepärast, et tema tütrega oli tore koos mängiga... Just tänu tädile saavad mu oma lapsed pea igal talvel teha glasuuriga piparkooke - sest ma mäletan, kui tore oli tädi juures neid kaunistada ja muidugi süüa. Kodus ei viitsinud ema glasuuriga jännata, sest nagunii söödi need piparkoogid ka ilma kaunistamata ära. Ja tõsi ta on - mu enda lapsedki panevad kõik isegi pisut kõrbenud koogid nahka, olgu glasuuriga või mitte. Aga see värviliste glasuuridega maalimine on ikkagi nii tore ja Ann uurib juba novembri alguses, et millal me nüüd sellega lõpuks ometi jälle pihta hakkame...
Veel ei lähe mul meelest need metsmaasika ja kurgimaskid, mida tädi suviti endale tegi ja mis mulle siis nii arusaamatud tundusid, sest maasikad olid ju liiga head, et neid lihtsalt näkku määrida :))) Niisamuti ei mõistnud ma, miks ikkagi peaks hommikuti tööle jalutama ringiga ja mitte otse. Ja nüüd jätan ma ise rõõmuga auto lasteaiast või koolist kaugemale, et saaks veidike rohkem kõndida, paar sõna tütrega rohkem juttu vesta... Ja ei mõista hoopiski neid, kes lasteaia parklas värava ette oma auto (kollasele joonele) pargivad... Kusjuures Ann palus lasteaias sageli, et ma auto veel kaugemale paneksin või hoopis jala tuleksin - no ta ei tajunud, et 2,5 kilomeetrit on tegelikult päris pikk maa õhtul pimedaga lasteaiast koju jalutada...
Et ma pärast keskkooli ülikooli majandust õppima läksin, on ka tädi "süü". Just tema möödaminnes öeldud sõnad, et "mine proovi muidugi", olid minule suureks julgustuseks. 
Ja kui 23 aasta tagasi sündis mu esimene poeg, siis kinkis tädi kaks paari imeilusaid puuvillaseid siputuspükse. Praegu ei oleks selles ju midagi erilist, aga siis oli aasta 1993 - mitte midagi ei olnud saada... isegi mähkmeid mitte, rääkimata sipukatest, kus rinnal olid vahvad värvilised pildid ning päkaosad õmmeldud selliselt, et püksid ilusti jalas püsisid. Neid sipukaid said kanda ka mu kaks järgmist poega. Kui aga pükste põlved ja varbad täiesti auklikuks olid kulunud, lõikasin need pildid välja. Ja need on mul siiani alles...

Kirjutada oleks veel palju... 
Aitäh Sulle, tädi Esta! Muide, Maiuspala-kommid on mu lemmikud :)

Sipukad ei olnud tegelikult roosad, vaid hoopis rohelised - vaid pildi all oli roosa kangas.

15. november 2016

Kas alpaka torgib?

Ehk minu tõde alpakavillasest lõngast... 

Mulle meeldib alpakavillasest lõngast kududa - lõng on parajalt libe ja silmused liiguvad vardal mõnusalt edasi-tagasi, kude jääb ühtlane ning vähenegi konarlikus kaob viimistlemise käigus. Positiivne on veel see, et 100% alpakavillane kampsun ei veni esimese pesemisega palju. Lõng ise tundub nahale pehme ja õrn - see oleks tehtud justkui tibusulgedest. Aga kõige olulisem on muidugi see, et alpakavillane kudum on väga soe. Ma olen kunagi endale kudunud ühe suure ja paksu alpakavillase kampuni, aga talvemantli alla ei saa seda panna - hakkab liiga palav. Nii kannangi seda kampsunit pigem pealisrõivana väheste plusskraadide juures.

Minu meelest on alpakavillasel lõngal ikkagi veidi halbu omadusi ka. Näiteks on alpakalõngade värvivalikus üsna lahjad, tuhmid toonid. Läike saamiseks on alpakavillale lisatud siidi või viskoosi. Need aga muudavad kudumi lirumaks ja raskemaks - kudum ei hoia enam nii hästi ja kuivab kauem. Samas, kui ongi soov saada langev ja keha järgi vormuv kleit, on selline lõng võib-olla just sobiv. Erkusid toone ei ole ma aga alpakalõnga puhul üldse kohanud - kui keegi on, siis palun vihjeid...

Mõnikord häirib mind hoopis see, et alpakavillane lõng ajab ebemeid välja. Seepärast ei soovita ma sellest kududa salli vms, mida tahetakse kanda musta või tumehalli mantliga. Mõni lõng on kohe eriti karvane ja ei pruugi sobida ka beebi kaeluseks-mütsiks.

Rääkides aga piltidel olevast kaelusest... See on ka 100% alpakavillasest lõngast, aga see torgib. Mitte küll nii palju, et ajaks kaela või lõua sügelema, aga iga kord, kui ma selle kaela panen, siis ma tunnen, et torrrrrgib!! Käes on mu kaelus imepehme ja mõnus, kaelas aga... Õnneks ei pane ma seda õues eriti tähele ja ma tõesti käin selle kaelusega, sest just nii on soe. Ja venitamisele peab see hästi vastu :)


Lõng: Schachenmayr Nomotta Alpaka, värv 81 (50g/100m; 100% alpaka), mida kulus umbes 60 grammi. 
Vardad nr 3.

Kuna soonikuline pind jäi kirju lõngaga päris segane, siis otsustasin teha hoopis ripsilise kaeluse. Kudusin 3 rida parempidi ja ühe rea pahempidi - nii tekkis parajalt struktuurne pind.



Oma konstruktsioonilt on kaelus lihtne ja praktiline - samal põhimõttel kudusin ka tütrele ühe kaeluse. Alustasin ülevalt 84 silmusega (kui kududa ringselt ilma avata, siis piisab 76 silmusest). Kui olin kudunud 12 cm, siis hakkasin silmuseid kasvatama - igal neljandal real lisasin 5 silmust (kasvatustega osa pikkus on kokku 7 cm). Lõpu kudusin venivalt maha ja heegeldasin aasakestega üle. Ühed aasad heegeldasin valge lõngaga ka kaeluse peale, kaunistuseks.





Täpselt õiged hõbedased nööbid (leidsin kohalikust poest) on pigem moe pärast, kuigi nad käivad lahti ka. Üldjuhul on need siiski suletud.





Eile hommikul kodu lähedal.

10. november 2016

Müts ja kaelus sellest, mis üle jäid.

Mulle ei meeldi lõngajäägid. Ja eks oli ju juba eelmiste piltide pealt ka veidi näha, et ülejäänud lõngadest kudusin endale mütsi. Ning väikese lihtsa kaeluse tegin ka. Nüüd sai heleroheline täitsa otsa, aga pruuni jäi ikka veel 1 tokk järgi - see läheb arvatavasti ühte teise kirjumasse kudumisse. 
  

Mütsi tegin sellesama mustriga, mis on mu vesti esiküljel. Kuna alpaka-bambusesegu lõng üksi oleks sellises mütsis jäänud liiga "vedel" ja kehvasti hoidma, siis võtsin talle kõrvale jooksma helerohelise peenvillase lõnga - õnneks mu tikkimislõngade kastis oli just üks sama tooni roheline. See tundub olevat õige otsus, sest lisaks paremale hoidmisele muutis see muidu igavalt tumepruuni koepinna hoopis nähtavamaks ja heledamaks.

Kaelusesse kudusin tavalise (4+2) sooniku. Oleksin ju võinud ka samasuguse mummulise teha nagu mütsil ja vestil, aga tahtsin mõnusalt kaela ümber hoidvat kaelust. Lisaks kartsin, et üle pea sikutades muutub see kude äkki liiga koledaks. 

Väikese lõhiku jätsin küljele - ma ei tahtunud silmuseid juurde teha, sest see oleks ilusa soonikulise pinna ära rikkunud, aga parema hoidmise nimel oli allapoole veidike avarust ju vaja. Nööp on niisama kaunistuseks.


Lõng: Katia Qina (80% beebialpakat, 20% bambusviskoosi; 50g/83m), mida kulus kokku 130 grammi.
Vardad nr 3,5 mm.

Kõik need (ja eelmise postituse) fotod tegi mu abikaasa. Mina seadistasin kaamera ja hiljem töötlesin veidi. 
Vot niimoodi üritan ma talle selgeks teha, mida ja kui suurelt pildistada tuleb ...




8. november 2016

Mööda klaasi vajuvate piiskadega vest.

Selle helerohelise vesti kudusin imelisest alpaka- ja bambusesegu lõngast. Lõng oli nii pehme, hea läikega, mõnusate pastelsete värvidega ning lisaks oli seda nii meeldiv kududa (ja harutada :))), et ma ei saagi aru, miks seda enam ei toodeta. 


Ma ostsin need lõngad Pulloveri e-poest juba vähemalt 5 aastat tagasi, kui pärast pikki kaalutlusi valisin tumepruunid ja helerohelised lõngavihid. Osad nendest pruunidest läksid selle seeliku heegeldamiseks, kuid mul oli veel alles 5 pruuni ja 5 rohelist. Kui ma nüüd hakkasin google´st otsima, kui palju sedasama lõnga kulub ühe vesti, kampsuni või tuunika kudumiseks, sattusin ma Krentu vestile. Ja kuigi ma enne ei suutnud otsustada, mida sellest lõngast kududa, siis nüüd sai pilt kohe selgeks - tuleb teha vest, sest see lõng tundus selleks täpselt sobivat. Ainult - minu suurusnumbriks kulub lõnga ju rohkem kui 250 grammi... 

Seega pidin tegema kahevärvilise vesti. Korra kaalusin hoopis triibulise vesti kudumist, aga see tundus liiga üksluine tegemine. Pealegi paistis Krentu vestil nii ilus mustriline pind... Seetõttu kujundasin põhiosa ühe värviga ja kõik soonikud teisega. 


Väga minulik oleks olnud, kui vesti põhiosa oleks tumepruun. Mõtlesin sellele vähemalt paar nädalat, aga siiski jõudsin järeldusele, et mul võiks olla ju üks hele talvekudum... Et tuleb rutiini murda... Ma ise tunnen end selles nüüd küll hästi (kuigi üks mu poegadest arvas, et vest pole üldse minu moodi). Ehh, mehed...


Lõng: Katia Qina (80% beebialpakat, 20% bambusviskoosi; 50g/83m), mida kulus kokku 295 grammi, sh 5 tokki rohelist ja 1 tokk pruuni).

Vardad nr 3,5 mm.

Muster ja tehnoloogia on omaloominguline - ma ei ole eriti "tubli" etteantud mustrite jälgija ega rangete ettekirjutuste täitja. 

Kudusin ringselt alt üles. Sooniku (ka alumise) kudusin hiljem külge. Kõik soonikud on keerdsilmustega (sh on keerdus vaid parempidine silmus) - nii jääb tihe, aga mõnusalt vetruv soonik.

Ette tahtsin kolmnurkset kaelaava (lootusega, et see mu lühikese keha veidi pikemaks teeb) ning pikitriibulist mustrit. Tegin erinevate mustritega päris mitu tööproovi, kuid valitu jäi pärast pesu kõige ilusam/reljeefsem. Muster meenutab mulle vihmapiiskasid, mis mööda klaasi alla vajuvad... Seda vist ka selle värvi pärast :)


Muster pidi ulatuma täpselt lõhikuteni (ja mitte küljeõmbluseni - kuigi viimaseid ju mul ei olegi). Sellised, eespool asuvad lõhikud tunduvad mulle hetkel praktilisemadki kui täpselt külgedel paiknevad. 


Väike tikitud motiiv seljal... On see nüüd kass või rebane...



Mulle meeldib, kui parempidisel pinnal on käeava kahandused tehtud paari silmuse võrra sissepoole (mitte kohe äärele), nii et kokkuvõtmine jätab ilusa koekirjalise triibu.


Pahempidise koepinnaga kudumite puhul teen kahanduse tavaliselt siiski äärele (nii ka selle vesti esitükil).


Tööproovi läbipesemisel sain korra ka ehmatada - märjal kudumil kadus ilus läige sootuks. Jäi vaid tuhm ja ilmetu heleroheline värv. Õnneks kuivades läige taastus, nii et tegelikult on kõik OK.

Nautige siis talve! Mul oli küll lõbus ning nädalavahetuse kerge miinuskraadi ja mu uue vestiga ei hakanudki külm...



 

2. november 2016

Kuidas mütsi mustrit laiendada...

Kudusin veel ühe Aprillililledega mütsi


Seekord oli mul kasutada veidi peenem villa- ja alpakasegu lõng. Samas müts ise pidi tulema laiem (avaram) kui mu eelmised sama mustriga mütsid. Selleks, et saada soovitud suurus, lisasin mütsi põhiosasse silmuseid juurde - iga palmiku (neid on mütsil 6 tükki) mõlemale küljele kasvatasin ühe lisasilmuse, mida järgmistel ridadel kudusin alati pahempidise silmusena. Nii kasvas müts 12 silmuse võrra laiemaks, aga üldmulje jäi ikkagi samaks. 


Sooniku kudusin samade silmuste arvuga nagu juhend ette näeb, lihtsalt keerdsilmuste asemel on tavalised parempidised silmused. 

Lõng: Drops Lima (65% villa, 35% alpakat; 50g/100m; imeilus puidutoon nr 5310), mida kulus 2 tokki ehk 100 grammi.

Kuna Drops Lima lõng on tihedam ja venib võrreldes Drops Big Merinoga vähem, siis kasutasin sellel mütsil ikkagi samu vardaid: soonikus nr 3,5 (96 silmust) ja põhiosas nr 4 (114 silmust). Nii jäi müts parajalt tihe, aga ikkagi mõnusalt kohev ja vormitav.



Loomulikult tuli müts kududa veidi sügavam, st lisandus veel üks rida nuppe. Lõpukahandusse suhtusin aga loominguliselt ehk tegin selle varasemast järsema ega jälginud üldse juhendit. 


Mütsi pildistasin oktoobrikuu viimasel päeval. Siis oli aed lehti ja õunu täis. Täna saaksin mütsi kõrvale tõsta vaid kohevat valget lund.

Tänane lumemütsiga õun.