Punasepõhjalised sõrmikud.

Poeg Number Kolm vajas uusi kindaid. Tegelikult teadsin ma juba kevadel, et pean lapsele talveks uued sõrmikud kuduma, aga ma ei võinud ju arvata, et külmapoiss hakkab hommikuti näppe kimbutama juba oktoobri algusest!! Nii läks seekord eriti kiireks ning mõtlesin, et vaheetapina ostan pojale hoopis mingisugused suvalised masinkootud (meeste)sõrmikud. Kohalikus poes maksid lihtsad rohelised "hiinakad" vaid kolm eurot. Aga nii nagu ma need kodus kapiservale jätsin, siis samasse kohta need ootama ka jäid... Poiss käis koolis oma nappide randmesoojendajatega ning iga päev uuris, millal ta uued kindad valmis saavad. Näpuotsad külmetasid, aga neid lohvakaid poekindaid ta kah ei tahtnud...

Värvidega oli aga lugu nii... Kui hakkasin kindaid kuduma, siis küsisin pojalt, mis värvidega tema sõrmikud olla võiksid. Tema arvas, et sobivad must ja roheline. Klassika! Aga samas meeldisid talle ühed punase-rohelise-kollasekirjud kindad mu fotokogust. Nii tegin talle kaks tööproovi (mõlemad sama mustriga) - esimese tema soovitud musta-rohelisega, teise aga rohelise-punasega. Ta valis viimase, värvilisema :) 

Mustri leidsin raamatust "Eesti kindakirjad ja sokikijad", E.Lutsepp, I.Tammis, kus seda on nimetatud kõõrukirjaks. Kahjuks ei selgu raamatust, millistes kihelkondades või milliste värvidega seda kindakirja on kasutatud. Niisamuti ei võinud ma arvata, millise randmega seda mustrit sobitati. Võtsin värvivalikul eeskujuks Mulgi kindad (tean, et sarnast kõõru- ehk  rattakirja kasutati ka Helmes) ning tegin valelapilised randmed. 

Seekord värvisin ise vaid tumepunase lõnga. Mustris kasutasin Raasiku pika värviüleminekuga rohelist lõnga, millest valisin välja just mulle sobivad lõigukesed.

Vardad olid numbriga 1,5. Soonikus oli 16x4 silmust, hiljem 20x4. 

Haaknõelad on sõrmiku kudumisel head abimehed...

  

Neoonvärvides sokid.

Nii lihtsatest sokkidest ma ei oleks hakanudki pilti tegema, aga pidin ju selle lõngasaamise loo kirja panema... 

Talvel suri mu ema :( Kevadel tõin Kärlalt, ema viimasest kodust, ühe suuremat sorti vineerist käsitöökasti. Selle kasti oli isa mulle sünnipäevaks kinkinud juba siis, kui ma sain 13 või 14 - armastasin ka tol ajal palju käsitööd teha. Tallinna õppima asudes jäi kast aga vanematekoju ning käsitöögi vajus üsna suuremasse unustusse. Saaremaal ma kasti sisuga eriti ei tutvunud, aga nüüd oma kodus avastasin, et ema hoidis seal oma lõngajääke ehk siis erinevatest kudumitest järelejäänud lõnga. Muuhulgas sisaldas see üht väga kirjut pikkade värviüleminekutega neoonlõnga, mis käe all tundus pigem täisvillane või vähese polüamiidisisaldusega (sokilõng). Arvatavasti oli ema sellest tokist juba ühed sokid kudunud ning järelejäänud kogus oli selline kahtlane, et kas tulevad veel ühed lastesokid välja või siiski mitte... Kuna Annil on tänavu just uusi sokke vaja, siis proovisin järgi ning saingi õige suurusega ja (mis eriti tähtis) ühele seitsmeaastasele tüdrukule meelepäraste värvidega sokipaari. Ann on õnnelik ja mina saadan mõttes kallistusi teispoolsusesse... 

Sokid ise on tõesti täiesti tavalised, sest minu meelest nii kirju lõng erilist mustrit ei vaja, eriti kui tegemist on lapsemõõtu sokiga. Nii ongi siin lihtne parempidine kude, vaid külgedele kudusin peenikesed palmikud, mis jooksevad varbaotsteni välja. Kand on hiljem ringselt külge kootud.

Lõnga kulus 50 grammi. Lõnga koht ei oska ma rohkem midagi lisada, sest lõngavööd sellel ei olnud. Aga kui keegi lugejatest oskab arvata, mis lõngaga on tegemist, siis mul oleks info üle hea meel... FB-s juba selguski, et tegemist on sokilõngaga Regia Fluormania (100g/420m).

Kasutasin vardaid numbriga 1,75 mm (soonikus nr 2,25 mm). Silmuseid oli 4x14. 

   

 

Käisime nädalavahetusel Anniga rabamatkal ja ta oli nõus uute sokkidega mulle poseerima. Ilm oli ülimalt sompus ja valgust nappis.

Must seelik.

Nüüd juhtus nii, et mul tuli heegeldada üks klassikaline must pliiatsseelik. Nimelt ostsin ma endale juba kevadel mustade täppidega siidpluusi (ai, ma armastan täppe!!), aga kui ma selle kõrvale sobivat seelikut otsisin, siis muidugi ühtegi õiget (tagasihoidlikku, hästiistuvat ja heast materjalist) ma ei leidnudki. Kuna ma ei ole just eriti hea ostleja - mulle lihtsalt ei meeldi mööda poode käia ning rõivaid selga proovida - siis otsustasin viimaks, et teen endale ise selle seeliku. Ja et ma õmblemises ennast veidi ebakindlalt tunnen, siis hoopis heegeldasin. 

Nende lihtsate motiivide idee sain ajakirjast "Minu käsitööd" 5/2010, kus seesugustest oli tehtud üks väike must kleit. Minu seeliku jaoks tuli küll motiive veidike kohandada.

Lõng: Arezzo lin, HjerteGarn (29% lina, 37% puuvilla, 34% bambust; 50g/150m), mida kulus 5 tokki ehk 250 grammi. 

Heegelnõela number oli 3 (värvel ja alumine äär on tehtud numbriga 2,5).

Et seelik ikka ilusti keha järgi oleks (ja mitte lihtsalt kandiline kott), siis on motiivid vaid ees ja taga. Küljed lahendasin veidi teistmoodi - allolevalt fotolt on seda veidike paremini ehk näha.

Sellises toredas kohas me seekord pildid tegimegi...

Säravad "õuna"-sõrmikud.

Kui Urve mulle kirjutas, et ma kooksin talle "need õunaga kindad", siis olin ma algul ikka päris nõutu ning proovisin pingsalt meenutada, et millal see küll võis olla, et ma õuntega kindaid olen kudunud. Ja siis tuli välja, et jutt on neist sõrmikutest, mida ma pildistasin koos suure õunaga. Novot! Ma ju olin tookord maininud, et tahaksin selle mustriga sõrmikuid veel kududa... Ei tulnudki palju oodata.

Leppisime kokku, et seekord sobitan sinna mustrisse hoopis lillat ja rohelist - eeskujuks sobiksid vanaaegsed pearätid. Kuna tumesinine on ka nendele värvidele hea neutraalne taust, siis kinnaste põhivärvi jätsingi samaks. Lillasid sai aga kindasse kolme erinevat tooni ja rohelisi kaks. Veidi lillakaspunast silmasin hiljem kindaseljale veel lisaks.

Vardad olid suurusega 1,5 mm.
Kõik lõngad on 100% villased, enamus mu oma värvitud. Vaid sinepikollane lõng, millega on tehtud väiksed täpikesed, on Uus-Meremaa lammastelt ja seal ka värvitud ning helelilla on Saara Hea kindalõng nr 10/2.
Silmuseid soonikus 75, hiljem 78.

Siin, esimesel pildil ongi vast kõige õigemad värvid.

Kinnastega alustasin augusti esimesel poolel - siis oli päris mitu päikeselist päeva, kui sai ka õues kududa.

Mis te arvate, kui palju oli neid lõngaotsi, mida mul tuli selle kindapaari sisse peita?

Jakk - selle suve lemmik.

Selle jakiga sai tõesti vähemalt pool möödunud suve käia. Stiililt on see ju ka selline, et sobiks pea-aegu igale poole ja iga kleidi või püksipaariga. Ausalt!

Aga "tegema" sai seda hakatud juba aastaid tagasi. Nimelt ostsin ma kunagi (no ligi 10 aastat tagasi) ühest spordipoest püstkraega (Columbia) jaki. See oli tehtud pehmest puuvillasest valgest kangast - just, täiesti valgest, vaid jaki vooder oli kerge sinise triibuga. Esimesel paaril suvel ma isegi kandsin seda, kuid hiljem jäi jakk kappi seisma ning veelgi hiljem ei leidnud see kasutust seetõttu, et ma tundsin ennast selles justkui haiglatöötaja. No valge jakk ju! Ma vist ei osanud seda mitte mingi muu rõivaesemega enam sobitada... Liiga korralik ja delikaatne tundus see...

Ja nii ma võtsingi oma jaki viimaks kaasa Kiriline pakutrüki kursusele (see oli aastal 2013) ning tükkisin sellele punaseid ja rohelisi liblikaid (või lehekesi - sõltub, kuidas vaadata). Ja kuigi meie kursuse juhendaja Tiina hoiatas kohe, et mu jakk võib ka hiljem tunduda lihtsalt "nagu valge jakk, millele on trükitud mõned liblikad" :)))) siis nii see sai ka olema :))) Ehk et olukord ei läinud paremaks - jakki ma ei kandud ning seda hoolimata sellest, et järgmisel suvel olid puhtjuhuslikult täiesti moes sellised valgele taustale joonistatud-trükitud suured ja väiksemad loodusmotiivid. Aga jakk ei olnud ju MINU MOODI!

Sel kevadel viskasin ma jaki hoopis värvipotti. See sai nüüd mõnusaks siniseks - just parajalt tume, kuid mitte liiga sünge. Tundus juba väga casual. Aga lilled (või liblikad) jäid ka läbi kumama - need algul häirisid mind, siis aga mõtlesin, et annan neile tikandiga vunki juurde ning et oleks eriti hull, siis tikkisin kuldse niidiga (mulineetaoliselt pakendatud niidi soetasin Käsitööjaamast). 

Lõpetuseks kulutasin liivapaberiga mõned kohad kangas hõredamaks-heledamaks. Nüüd tuleks veel kuldsed nööbid leida...

Jaki pildid tegin suve alguses kuskil rannas. Aga need pildid, kus mul on jakk seljas, tegi abikaasa Vargamäel. Käisime seal vaatamas suveetendust "Kõrboja perenaine" - soovitan teilegi. Imetore elamus! Järgmiseks suveks tuleb juba praegu piletid ära osta (kui neidki veel on)...

  

  

Vargamäelt koju sõites... Kose kiriku mäenõlv oli kaetud põlevate õueküünaldega. Peegeldus ei ole tiigil, vaid auto kapotil :)

Sitsid, satsid, pitsid, lapid - spiraalseelik.

Mõne rõivatüki tegemiseks kulub 3 aastat. 

Nimelt juhtus selle seelikuga nii, et esimesel suvel jõudsin ma küll kõik vajalikud tükid välja lõigata ja ka spiraalsed paanid valmis õmmelda ning need paanid said omavahel isegi kokku õmmeldud, kuid siis tuli suur kiire ehk sügis peale (muuhulgas selgus, et seelik vajab ka voodrit - üks täpilistest kangastest on õhuke batist)... 

Järgmisel suvel õmblesin kleidile voodri ja värvli. Ja juba oleksingi võinud sellega rahule jääda ning käima hakata, aga siis otsustasin, et kui ma juba sellise romantilise lapilise spiraalseeliku endale tegin, siis võiksin sellele veel vunki lisada ning iga paani ühenduskohale pitsi, paela või satsi lisada. See pitsitamine-satsitamine jäigi tänavuseks suvetööks.

Lõike konstrueerisin ise. Eks seda sai ka mitu korda kohendatud, et puusadelt kõik ilusti langeks - diagonaalselt lõigatud kangas venib hästi, mistõttu varu polnudki vaja jätta.

Seelikul on kokku 6 paani, neist 2 on lappidest. Tagantjärgi vaatan, et seelik oleks tulnud huvitavam, kui ma oleksin lapitanud 3 paani ehk üle ühe paani. Eks edaspidi...

Vallatute käbidega pildid on tehtud Lohusalu sadamas.