25. november 2016

Helelilla lehemüts mu tädile.

Juba kevadel soovis mu Kärla-tädi, et ma talle talveks ühe helelilla bareti moodi mütsi kooksin. Oi, see oli keeruline ülesanne, sest leida lõnga, mis oleks ühtaegu ilusat helelillat värvi, pehme ja soe ning just nii paks või peenike, et sellega saaks ilusat peent mustrit kududa, vaat see oli pea võimatu missioon. Lõpuks lahendasin olukorra nii, et võtsin kaks erinevat peenikest lõnga kõrvuti jooksma - üks oli veidi karvane Midara Angora2 ning teine imepehme kaššmiirisisaldusega lõng Lana Gatto VIP Viimasest kudusin mütsile ka voodri. 


Raamatust "Koekirjade varamu" (L. Stanfield) leidsin toreda lehemotiivi, mida kohandades ja mitmeid kordi ümberkududes saingi mütsile sobiva suurusega leheväädid. 


Seekord alustasin kudumist seestpoolt. Esmalt kudusin topeltlaia sooniku, mille keerasin kahekordseks. Pealmise poole kudusin soonikule kohe otsa, aga voodri jaoks võtsin silmused sooniku teisest otsast hiljem peale. 

Mõnel välimisel soonikureal asendasin ühe lõnga hoopis heleroosa Novita Sädega. Sellele lõngale on sisse pikeeritud pisikesed litrid, mis annavad mütsiäärele toreda helgi - justkui väikesed lumehelbed sätendaksid seal.


Lõngad: 
Lana Gatto VIP (80% vill, 20% kaššmiir; 50g/200m), mida kulus kokku 70 grammi. See imepehme ja õrn lõng on tegelikult väga vastupidav ja soe - ühele oma pojale olen aastaid tagasi sellest kudunud mütsi, mida ta igal talvel kannab. 
Midara Angora2 (50% mohääri, 30% akrüüli, 20% angoorat; 100g/750m), mida kulus 40 grammi. 
Novita Säde (7% mohääri, 7% polüamiidi, 58% akrüüli, 28% polüestrit; 50g/205m), mida kulus mõni meeter.

Vardad olid sooniku kudumisel numbriga 2,5 (silmuseid 90) ja põhiosas numbriga 3 (silmuseid oli siis 132). 

Nende lõngade lilla toon oli üsna sarnane - üks õige veidi roosakam kui teine. Angooralõng jättis mütsile õhulise valge uduloori. 






Fotod sündisid jällegi koostöös abikaasaga: ikka nii, et mina sättisin aparaadi nupud paika ja üritasin normaalne olla, tema fokuseeris ja vajutas nuppu. Hiljem valisin ma pidid ja lõikasin neid veidi.


Tean, et ka tädi loeb mu blogi. Iga kord, kui siia sissekandeid teen, vasardab kusagil kuklas, et küll see eesti keele ja kirjanduse õpetaja nüüd vaatab oma karmi pilguga mu kohmakat keelekasutust :) Mõtlen, et kas ikka on kõik komad õiges kohas ja liitsõnad kokku kirjutatud, kõik see alus-öeldis-sihitis jne :))) 

Tädi on mul tegelikult imeline, üks väga oluline inimene juba alates mu lapsepõlvest ja seda mitte ainult sellepärast, et tema tütrega oli tore koos mängiga... Just tänu tädile saavad mu oma lapsed pea igal talvel teha glasuuriga piparkooke - sest ma mäletan, kui tore oli tädi juures neid kaunistada ja muidugi süüa. Kodus ei viitsinud ema glasuuriga jännata, sest nagunii söödi need piparkoogid ka ilma kaunistamata ära. Ja tõsi ta on - mu enda lapsedki panevad kõik isegi pisut kõrbenud koogid nahka, olgu glasuuriga või mitte. Aga see värviliste glasuuridega maalimine on ikkagi nii tore ja Ann uurib juba novembri alguses, et millal me nüüd sellega lõpuks ometi jälle pihta hakkame...
Veel ei lähe mul meelest need metsmaasika ja kurgimaskid, mida tädi suviti endale tegi ja mis mulle siis nii arusaamatud tundusid, sest maasikad olid ju liiga head, et neid lihtsalt näkku määrida :))) Niisamuti ei mõistnud ma, miks ikkagi peaks hommikuti tööle jalutama ringiga ja mitte otse. Ja nüüd jätan ma ise rõõmuga auto lasteaiast või koolist kaugemale, et saaks veidike rohkem kõndida, paar sõna tütrega rohkem juttu vesta... Ja ei mõista hoopiski neid, kes lasteaia parklas värava ette oma auto (kollasele joonele) pargivad... Kusjuures Ann palus lasteaias sageli, et ma auto veel kaugemale paneksin või hoopis jala tuleksin - no ta ei tajunud, et 2,5 kilomeetrit on tegelikult päris pikk maa õhtul pimedaga lasteaiast koju jalutada...
Et ma pärast keskkooli ülikooli majandust õppima läksin, on ka tädi "süü". Just tema möödaminnes öeldud sõnad, et "mine proovi muidugi", olid minule suureks julgustuseks. 
Ja kui 23 aasta tagasi sündis mu esimene poeg, siis kinkis tädi kaks paari imeilusaid puuvillaseid siputuspükse. Praegu ei oleks selles ju midagi erilist, aga siis oli aasta 1993 - mitte midagi ei olnud saada... isegi mähkmeid mitte, rääkimata sipukatest, kus rinnal olid vahvad värvilised pildid ning päkaosad õmmeldud selliselt, et püksid ilusti jalas püsisid. Neid sipukaid said kanda ka mu kaks järgmist poega. Kui aga pükste põlved ja varbad täiesti auklikuks olid kulunud, lõikasin need pildid välja. Ja need on mul siiani alles...

Kirjutada oleks veel palju... 
Aitäh Sulle, tädi Esta! Muide, Maiuspala-kommid on mu lemmikud :)

Sipukad ei olnud tegelikult roosad, vaid hoopis rohelised - vaid pildi all oli roosa kangas.

13 kommentaari:

  1. Sinu kirjutisi on ikka nii mõnus lugeda :) Ja müts on väga kena, nagu kõik su tööd. Mulle nii meeldib see tagasihoidlik karge ilu.

    VastaKustuta
  2. Suurepärane, kaunis müts!

    VastaKustuta
  3. Väga ilus müts ilus mustriga! Mulle meenus kohe enda helelilla kampsun, mis oli sarnase lehemustriga, see oli siis vast 90-ndate alguses, kui ema selle kudus.
    Ja need mälestused... jah, on asju, mis iialgi ei unune.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mmm, põnev, küll tahaks näha seda kampsunit. Lehemuster on nii mõnus - kuidagi lihtne, harmooniline, aga samas elegantne. Tahan seda kindlasti veel kuskil kasutada - äkki ka kampsun...

      Kustuta
    2. Seda kampsunit alles enam pole. Oligi selline üle pea käiv. Leheväädid hakkasid alt jooksma sinka-vonka, ühed jõudsid pea õlani, teised lõppesid rinna all. Nupud olid ka sees. Proovisin netist midagi sarnast leida, aga ei.
      Kui ehk siis see: http://petelki-yzelki.ru/vyazanie-spizami/belyiy-zhaket-2
      Sellel on lehemuster üleni, aga minu omal oli siis lehemuster diagonaalselt, üks õlapool oli mustrita.

      Kustuta
  4. Kaunis müts ja tore postitus!

    VastaKustuta
  5. Jälle väga ilus müts, tädi on kindlasti õnnelik! Voodri mõte on ka hea, mul on ka paaril mütsil kootud vooder sees, aga tegelikult võiks teha veel mitmelegi, ega neid käreda pakasega muidu ei kanna.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks voodri kudumine on ju tüütu ka - üks igav parempidine kude. Aga läheb vähemalt kiiresti. Koon seda üsna lõdvalt, siis jääb mõnus pehme ja müts ei muutu kohmakaks.

      Kustuta
  6. Väga ilus müts kauni lehemustriga! Lehemustrid on mu meelest alati nii ilusad ja neid pole ka igav kududa. Voodri kudumine on suur ettevõtmine, vähemalt minu jaoks siiani :)

    VastaKustuta
  7. Ilusa mustri oled mütsisse kudunud, ilusad sõnad ja mõtted tädist kirja pannud. Igati soe postitus!

    VastaKustuta