Hetked.

See oli juba mitu aastat tagasi, kui Annil olid esimesed teadlikud jõulud. Ta teadis, et midagi on tulemas, aga ta ei teadnud, mis tuleb ja kuidas täpselt... Me kõik valmistusime selleks. Igaühel oli oma roll, kuid samas arenes kõik omasoodu... Nagu ikka, olid meil kuusk ja küünlad, piparkoogid ja päkapikumütsid... Ja äkki olid kuuse all kingitused. Kõik ilusti värvilistesse paberitesse pakitud, lehvide ja paeltega. Kõik said pakikese - issi ja emme ning Anni kolm vanemat venda. Ann rõõmustas iga kingituse üle... vaikselt, justkui hinge kinni hoides... Ja äkki.. oli ühe paki peale kirjutatud tema nimi. See rõõm ja hämmeldus ja segadus, mis tütrekese näolt läbi jooksis, oli nii ehe, nii siiras... TEDA OLI MÄRGATUD. Ma ei tea, mida ta täpselt tundis, aga ta oleks nagu mõistnud, et ta on sama väärtuslik kui tema suured ja targad vennad. 

Vahest on mul kahju, et me ei taibanud seda hetke filmida. Aga see tunne on ikka mu sees - ÕNN väikesest asjast. Nüüd meenub see mulle alati jõulude ajal. Ja toob minusse rahu. 

Nüüd, viimastel jõuludel ei muretse ma nii nagu varem, pole mingit jõulustressi ega kiirustamist. On rahulik jõuluootus, kulgen... püüan märgata neid väikeseid hetki. Mõnele hetkele tuleb veidi kaasa aidata... Ning mõned õnnetused (ikka juhtub ju) on pigem seigad, mida hiljem naljaga pooleks meenutada. 

 Meie hoov...

 Minu meisterdatud purgiküünlad.

Atsi voolitud kommisaabas.

 Ats mängib...

Just enne jõule tuli lumi.

Ats ja Ann.

Sel aastal ei pannud jõuluvana kingitusi kuuse alla. Seal oli hoopis kiri - Ann õpib tasapisi lugema ning kuna talle ka otsimise-mängud meeldivad, siis tegime lastele väikese jõuluseikluse. Üks vihje viis teiseni, teine kolmandani jne. Lõpuks leidsid nad kingipaki sealt, kus "meil pühapäevaõhtuti eriti kuum on".

Hetkedeni!