Leib ja jutt.

Eile küpsetasin jälle leiba. Küll on hea kui kogu me elamine täitub värske hapuka leivalõhnaga. Mmmm ja pärast see mõnus soe leib! 

Ei mäletagi täpselt, millal ma oma esimese leiva tegin... Küllap see oli umbes viis või kuus aastat tagasi. Igal juhul ei küpsetanud ma alguses üldsegi mitte juuretise-leiba, vaid hoopis soodaga kergitatud keeksisarnast leiba, kus rukkijahu oli pooleks nisujahuga. Enamasti sisaldas see veel ohtrasti rosinaid ja kuivatatud ploome-aprikoose ning erinevaid pähkleid-seemneid. Meile abikaasa ja vanima pojaga meeldisid sellised hästi, aga väiksemad niisugust leiba ei tahtnud. Tegelikult ei söönud väiksemad poisid eriti ka poeleiba - pigem eelistati saia (kui sedagi, sest meie pere ei ole üldse eriline võileiva-sõber). 

Siis aga sattusime me perega Viimsi Vabaõhumuuseumi Leivapäevadele. Seal pakuti muidugi värsket rukkileiba ja see meeldis ka mu väiksematele lastele. No ja siis see pihta hakkaski... Kodune leivategu. Iga 2-3 nädala tagant. 3-4 leiba korraga.

Kas teadsite, et vormileib kerkib kõige paremini just savivormis? 
Mina ei teadnud. Vanasti küpsetasin leiba ikka kas klaas- või metallvormis. No viimane oli eriti nõme - metallvorm kipub ju ikka roostetama ning määrisin või nühkisin ma seda enne leivategu, kuidas aga suutsin, aga ikka jäi tunne, et leival on metallimekk küljes. 

Aga kui ma suvel ostsin endale savist vormi (Mõisakeraamika), siis esimestel leivategudel ei saanud ma aru, mis toimub... Leib kerkis seal alati üle äärte ja seda kohe tugevalt. Pika peale taipasin, et pean tainast harjumuspärasest hulga vähem panema - vaid umbes poole vormi ulatuses. Küllap mängib siin rolli savinõu poorsus... Nüüd ongi nii, et klaasvormi täidan umbes 2/3 ulatuses (ja sealt tuleb alati tihkem leib) ning savivormi täidan poolenisti (ja sealt tuleb õhuline leib). 
Arvan, et lähiajal ostan endale veel ühe suurema savist leivavormi...

Ah ja siis veel see, kuidas leib vormi seest kätte saada... Minu praktika ütleb, et kui vorm on ilusti taluvõiga määritud, siis tuleb leib lupsti vormist välja. 

Kunagi proovisin ka küpsetuspaberi ja fooliumiga, aga no neid oli hiljem küpsenud leiva küljest nii vaevaline eemaldada (ning lõpuks jäi mõni tükike ikka kuskile leivaviilu külge), et sellest valust loobusin ma õige kiiresti.

Seega on mõnus värske koduküpsetatud rukkileib meie pere laual paar korda kuus. 

Nagu öeldud, küpsetan tavaliselt kolm-neli leiba korraga:
- Üks leib on õhuke nö koorikleib - selle küpsetan pitsaplaadil ja lõikan pärast kuivikuteks. Kõik lapsed armastavad seda - jagub vaid paariks päevaks.
- Teine leib on lihtne vormileib, ilma lisanditeta (see fotodel). Mõeldud eelkõige nendele poistele, kes rosinaid ei armasta.
- Ülejäänud on seemnete, pähklite ja rosinatega leivad. Meie suur pere sööb neist ühe juba esimesel päeval, soojalt. 
Teised leivad "hävivad" umbes nädalaga.

Kuuma-aluse heegeldasin teksaribadest. Sellist alust on hea kokku rullida - mahub paremini mu kitsasse sahtlisse.

Ribad lõikasin umbes 1,7-2 cm laiused. Heegeldamisel keerasin ribad topelt, st voltisin keskjoont mööda kokku (pahemad pooled vastakuti) - nii jäävad kuuma-aluse mõlemad pooled sarnased.

Eile leiba viilutades lõikasin sisse oma vasaku käe nimetissõrme. Haav tekkis täpselt sellesse kohta, kus lõng kududes üle jookseb. Nüüd ei saa hästi kududa. 

Sinised säärised.

Vahepalaks näitan, et ma vahest teen ka täiesti tavalisi asju, täiesti läbimõtlemata ja täiesti mõtetust lõngast. 

Ma ei tea, miks ma kunagi aastate eest üldse sihukese lõnga ostsin. See, väga pehme ja kerge, kuid suhteliselt karvane "mohäärlõng" sisaldab mohääri vaid 10%. Ülejäänu on polüakrüül ehk keemia (saadud nafta, kivisöe, maagaasi ja ms töötlemisel, vt näiteks hariduskeskuse infot selle kiu kohta). Mida ma sellest küll teha plaanisin?

Igal juhul oli mul seda lõnga tervelt 2 tokki ehk 100 grammi. Ja nüüd ma otsustasin, et koon tütrele säärised - need ei ole kehale liiga lähedal ja sääred vast ei hakka ka nii kergesti higistama. Samas on hea need mõne jahedama talveilmaga kleidikese ja saabaste vahele tõmmata...

Seekord ei viitsinud ma eriti harutada ka... Võin vabanduseks vaid öelda, et sellist lõnga ongi tegelikult üsna võimatu harutada, sest läbikootud silmustes on pikad karvased kiud teineteise külge päris tugevalt haakunud ning lahti saab neid vaid siis, kui pea iga silmust eraldi kaasa aidata.

Üles-alla tegin pikad ärakeeratavad soonikud, väliskülgedele kaks palmikurida. Sissepoole kudusin parempidist pinda ja keskele ka veidi soonikut - mõtlesin, et nii jäävad säärised paremini hoidma (plaan oli, et nad oleksid sääre ümber kohati veidi "kottis või lontis"). Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et see päris nii hästi ei toiminud. Vist oli lõng selle jaoks liiga kohev ning keskosa soonikud ei tõmbu nüüd piisavalt kokku. Edaspidi teen ka siseküljele pigem üleni soonikud või palmikuread. 

        

        

Lõng: Red Heart, Mozart Color (50g/140m). 41 cm pikkadele sääristele kulus 65 grammi lõnga.

Vardad nr 3,5.

Silmuseid soonikus 44, sääreosal 48.

Muide: siniste mõmmikute kohta ütles tütar, et need on "titekad" - seega, tuleb välja vahetada.

Pikkade viklitega kampsun.

See naturaalvalge alpakalõngast kampsun läks kingituseks Heili abikaasale. 

Et kampsuni tarbeks ei saanud võtta mõõte mehelt endalt, siis lähtusime ühe olemasoleva poekampsuni mõõtudest. Seetõttu tegin ma pikendatud õlajooned - nii ei pea muretsema, et õlapikkus liiga lühike tuleks.

Mu vanim poeg oli just sobivate mõõtudega, nii et fotodel poseerib hoopis tema.

Lõng: Alpaka, Alvita (100% alpaka; 50 g/100 m), mida kulus kokku 770 grammi.
Vardad nr 3.

Imeliselt pehme alpakalõnga üheks puuduseks on rohke lahtine karv - valged udemekesed heljusid kudumise ajal mu süles ja tooli ümber. Teine viga (mis ühtaegu on muidugi ka voorus) on lõnga libedus. Viimane muudab lõngaotste peitmise üsna tülikaks - need kipuvad ikka ja jälle sõlmedest lahti ja pragudest välja kargama. Kõige tavalisem umbsõlmgi ei taha kinni seista... 

Viklimustri eeskujuks oli see vest. 

   

Ilusad savinööbid valis Heili.  Alpakalõng, triibulised soonikud ja nööbitav kaelus oli ka tema soov. 

See oli veebruaris, kui käisime Anniga raudtee ääres jalutamas - lehvitasime mööduvatele rongidele ja korjasime tee kõrvalt kuivanud lilli ja kõrsi...

  

Neli aastat. Suss-sokid väikese tikandiga.

Täna saab neli aastat sellest päevast, kui ma Isetegija-keskkonnas oma blogi avasin ja sinna esimese postituse tegin. Enne seda olin mitmete isetegijate blogisid vaid kõrvalt jälginud, st imetlesin, aga kommenteerida kunagi ei julgenud :)

Uued, väikese tikandiga suss-sokid.

Mäletan, et blogimise alguses valdasid mind küllaltki segased tunded - oma arvates tegin ju päris ilusaid asju, aga keegi ei kiitnud-laitnud... Küllap oli nii, et enda jaoks erilised asjad tundusid kogenud käsitööliste jaoks üsna tavalised ning algajad jällegi ei tihka sõna sekka öelda. Suvel mõtlesin isegi, et lõpetan selle blogimise ära. Hiljem olen aru saanud, et suvel ongi käsitöömaailma madalseis - blogisid täiendatakse ja ka külastatakse vähem, lõnga- ja kangapoed kurdavad klientide puuduse üle... Lisaks mõistsin, et eestlane ongi üks üsna tagasihoidlik inimene - paljud kohalikud käsitöö-blogid ongi pigem monoloogi pidavad päevikud... Alguses on seda lihtsalt raske taluda, sest oma "laps" tundub ju nii eriline ja ilus ja andekas ja... Aja jooksul muutusin enesekindlamaks, kommenteerisin teiste tegemisi, jutustasin veidike käsitöö-foorumis, aitasin mõnel uuel isetegijal oma blogi alustada.

Aeg-ajalt mõtisklen ma aga siiani selle üle, et miks üldse siin väikses Eestis üht seesugust ajaveebi pidada... aga see on mõne teise postituse teema...

Tegelikult on mul hea meel, et neid hüper-super-andekaid inimesi on käsitöörahva hulga väga palju ning veelgi rõõmsam olen ma selle üle, et paljud neist kirjutavad toredaid ajaveebe. Isetegijate blogisid jälgin ma üsna järjepidevalt, väljastpoolt olen leidnud ka palju lemmikud, aga mitmeid pole ma kindlasti veel avastanudki...

Hallikassinist lõnga oli napilt käes - jagus vaid triibuliseks kannaks ja tikandiks.

Ma ise kolisin ka hiljuti Isetegijast Blogger´isse. Selleks oli päris mitu põhjust:

1. Kuigi mulle meeldiks terve postitus ühekorraga kirjutada, siis tegelikkuses ei ole see tihtipeale võimalik: tuleb midagi vahele või väsivad mu silmad... vahest on lihtsalt mõttepausi vaja, vahest jään info kirjapanemiseks lõngavööd otsima... No ühesõnaga Bloggeris saan ma pooliku postituse salvestada, et seda siis hiljem jätkata. Ja mulle meeldib nii. 

2. Sageli on nii, et kui ma koon või tikin vms, siis tekivad mul jooksvalt probleemid või hoopis head mõtted või muud jutud, mida tahaksin koheselt üles märkida. Ja kui töö on valmis, siis saaksin neid mõtteid ka lugejatega jagada. Aga kuna töö tegemise ja postitamise vahele jääb hulk päevi, siis need mõtted kaovad... Jah, olen teinud märkmeid suvalistesse kohtadesse (nii paberile kui arvutifailidesse), aga seesugune süsteem ei toiminud - need märkmed kippusid kaduma. Bloggeris võib mul olla mitu mustandit ja need ei kao kuhugi.

3. Bloggeris näen oma uut postitust ka eelvaatena ehk enne postituse avaldamist saan vaadata, milline mu postitus välja näeb.

4. Bloggeris on postitusele fotode ja linkide lisamine märgatavalt mugavam. Tegelikult olin see ka Isetegija keskkonnas üsna lihtne, aga pigem seepärast, et ma olin selle keskkonnaga juba päris ära harjunud. 

5. Blogger võimaldab teha uusi lehti, st mul võib blogis olla eraldi leht müügil olevate asjade jaoks või juhenditeks või enda tutvustuseks või kontaktandmeteks vms. See võimalus on mul veel kasutamata.

6. Blogger-blogi on lihtsam jagada, mujal oma andmetesse (tutvustusse) lisada jne.

Edit 19.03: Tänu Mallele meenus mulle veel üks põhjus, miks ma bloggerisse kolisin:

7. Blog on kui käsitöö-päevik - siin on mulle olulised märkmed. Bloggeris on seda infot lihtsam süstematiseerida ja hiljem leida. Just sellepärast ma fikseerin siin pea iga kootud soki- ja kindapaari - nii hea on hiljem järgi vaadata, et mis number varrast mingi lõnga puhul olen kasutanud (ja silmuste arv jne). Nii ei peagi ma alati proovitööd tegema.

Asjal on muidugi teine pool ka: Isetegija-blogi ajal käis iga postitust lugemas 1000-1500 inimest (või vähemalt oli nii palju klikke), Bloggeris on neid tavaliselt vaid 200-300, vahest harva kuni 500.

Spiraalsed varbaotsad.

Lilled on naistepäevast.

Sokilõngad: 
valge: Novita, 7 Veljestä Polkka (75% villa, 25% polüamiidi; 100g/300m). 
sinine: Novita Nalle (75% villa, 25% polüamiidi; 100g/260m). 
Kokku kulus 47 grammi.
Vardad: nr 2,5

Plaanid.

Kuigi käesolevast aastast on möödunud juba üle kahe kuu, on mul tänavused plaanid ikka kirja panemata. Ai-ai-ai!

Aga parandan nüüd selle vea. Sest muidu ei saa aasta lõpus korralikku kokkuvõtet tehagi :)

Pean mainima, et kõigest ei saagi veel täpselt rääkida. Ehk edaspidi...

1. Aasta alguses kudusin pikalt ühte suurt alpakavillast meestekampsunit. See jõuab kandjani märtsi lõpupoole...

2. Juba olen alustanud uut kampsunit. Kavand on disaineri poolt. Sellised värvid...

3. Kahe suure kudumi vahepeal aga hoopis tikkisin. Must kleit-tuunika sai Muhu sukkadest inspireeritud tikandi. Ootab pildistamist...

4. Needsamad Muhu sukad on plaanis ka kududa-tikkida. Selleks tuleb veel helerohelist lõnga värvida...

5. Ühed pitsilised sukad või põlvikud on plaanis samuti kududa. Need tulevad sokilõngast.

6. Vähemalt ühe pitsilise kleidi soovin kududa (või heegeldada). Endale. Sobivaid lõngasid on mu kastides palju - tuleb vaid valida.

7. Üks Haapsalu sall ootab kudumist - põhiosast on valmis umbes pool. Seda salli koon peamiselt autos, seminaril, hotellis või mujal, kuhu poolikut kampsunit kaasa võtta ei taha. Muster Reesilt.

8. Kui eelnimetatu valmis saab, siis võtan kududa sinakashalli linase lõnga. Arvatavasti teen lihtsa kolmnurkse salli.

9.-10. Annile tahan kududa ühe suvise ja ühe talvise tuunika. Mõlemale on lõngad olemas.

11. Lisaks on Annile vaja suvist kampsunit. Lõnga ja ideed veel pole.

12. Endale koon roosa suvise topi. Arvan, et midagi lihtsat, sest varutud lõng on juba piisavalt huvitav.

13. Valge suvekampsun endale. Nöörlõng tuleb (Woolmint´ist).

14. Atsile on sügiseks vaja õhemat kampsunit. Lõnga ja ideed veel pole. Mõtlen segulõnga (vill + puuvill) peale.

15. Üks ligi 20 aastat tagasi kootud kirju vest ootab tuunimist. Vest on lambavillasest lõngast, kootud tolleaegse ajakirja Verena mustri järgi. Mõni aeg tagasi nägin, et Anu Raual on samasugune kampsun. Siis tuligi meelde, et mul on kuskil kapis sarnane vest. Otsisin selle uuesti välja... Arvatavasti koon talle varrukad, teen ümber allääre ja esiliistu... Kuidas täpselt, seda ma veel ei tea, sest samasuguseid värvilisi lõngasid mul enam pole. Võimalik, et tuleb teha ühevärvilised varrukad. Samas valgeid ma väga ei taha...

16. Talveks koon endale veel ühe seeliku. Seekord alpaka ja villasegu lõngast. Seeliku pikkus sõltub sellest, kui palju lõngast jagub.

17. Möödunud talvel tundsin puudust ühest mõnusast ülepea käivast kampsunist. Äkki koon midagi värvilist-mustrilist... Lõngad olemas.

18. Tuunika. Kootud. Endale. Palmikutega. Lõng on veel lahtine - no kui vaid mõnest olemasolevast jaguks...

19. Talvisel näitusel meeldisid Annile Kristi Jõeste roosakirjud Muhu sõrmikud. Mõtlesin, et koon talle ühed roosakirjud labakud. Lõngad olemas :)

20. Mul on hulganisti luksuslikku angooralõnga. Ilusates toonides: mõnus šokolaadipruun, kreemjas piimakohvi ja lumivalge. On ka õrnroosat ja mahedat tumelillat. Neist tuleks vist üks õuversais-kampsun kududa. Otsin veel head ideed.

21. Lisaks mõned poiste-meeste sokid.

Ja kui õmblemist mainida, siis tuleb endale hankida uus õmblusmasin ning lõpetada Anni lapitekk. Veel olen lubanud talle õmmelda uue suvekleidi ja seeliku. Üks pidulik kleit ootab ka valmimist...

Tudub päris hull plaan! 

Ananassimustriline pitskrae.

Selle pitskrae heegeldasin samuti brošüüri "24 kraed" (koostanud Eeva Talts ja Helga Koger) järgi. Kraele heegeldasin paelad kohe otsa.

Seekord võtsin veidi jämedama heegelnõela (no ega see number 1,5 just mingi "jäme" ka ole, aga krae suuremale laiusele andis see siiski oma osa).

Lõng jälle nõuka-aegne peenike heegelniit.

Heegeldatud pitskrae.

Ega ma siis ainult mobiilikotte heegelda... Mu õde küsis juba ammu, millal ma talle ühe pitsilise krae teen. Nüüd siis tuli õige aeg - seda enam, et mõni aeg tagasi tõi ämm mulle väikese krae-raamatu. See on pehmekaaneline brošüür nimega "24 kraed" (koostanud Eeva Talts ja Helga Koger; kirjastus "Heili", aastast 1992), kus on kootud, heegeldatud ja tikitud kraede mustrid. Heegeldasin sealt koguni kaks kraed. Allpool on pildid esimesest.

Heegelnõel nr 1,1.

Lõng nõuka-aegne peenike heegelniit.