Väikese kirjaga sõrmikud.

Kuigi ma just aasta tagasi kudusin Märdile ühed ilusad mummulised käpikud, siis tuli talle ikkagi sõrmikud ka teha. Sest hommikud on juba ammu jahedad. 

Nimelt sõidavad mu poisid kooli vahet jalgrattaga, mida käpikutega on ju üsna ebamugav teha. Soetasin neile küll spets jalgratturi-kindad, kuid need jäid sahtli põhja paremaid päevi ootama. Märt tahtis korralikke sooje sõrmikuid. 

Kui mustrit valisin, sattusin ristiliste Kullamaa (ERM A 509:2835) kinnaste peale. Mulle väga meeldis selle kinda disain, kus lihtne kärbeskiri sobitus nii hästi põikitriibulise randmega ning kolm üksikut sinist mustririda mõjuvad ergult muidu nii hallil kindal.

Üldjoontes jätsin ma kujunduse samaks, lihtsalt käpikute asemel kudusin sõrmikud. Randme tegin ka pisut pikema ning lambahalli lõnga asemel kasutasin värvitud halli. Ja seekord lõin silmuseid vardale mitte-etnograafilisel moel.

NB! Põikitriibuline ranne ei veni eriti. Seega tuleb randmesse tavalisest veidi rohkem silmuseid luua. 

Randmes silmuseid 78, põhiosas 80. 
Vardad nr 1,5.

   

Nüüd käivad mõlemad poisid koolis minu kootud sõrmikutega (Atsile kudusin ühed juba eelmisel aastal). Ja see on hea tunne!

Vähe seeni.

Kuigi söögiseente poolest oli tänavune sügis rikkaliku saagiga, siis värvimiseks sobilikke vöödikuid leidsin ma üsna vähe.
Napilt kahe peotäie jagu verkjaid vöödikuid andis värvi kolmele väikesele lõngavihile. Vihid olid kõigest 25-30 grammised - nii umbes kahe õuna suurused...

Lõngad peitsisin eelnevalt maarjajääga. Ja seejärel tegin kolm värvimist - esimene viht sai kõige tumedama roostepunase värvi ning iga järgmine veidike heledama oranžika.

Värvimiseks sobilike lõngade eest saadan suure KALLI armsale Riisile.

Alpakasoojad randmesoojendajad.

Alpakavillane lõng on soe ja pehme ning veidi karvane. Samas üldsegi mitte kare. 

Et halli sügisesse veidi särtsu saada, siis võtsin naturaalhalli värvi kõrvale eriti ergu elektrisinise ning veidike tummise veinipunase.

Hall lõng: Alpaka Premium, Schachenmayr/SMC (50g/100m), mida kulus veidi üle 50 grammi.
Teised lõngad on erinevad villased (meriinovillased ja lambavillased).
Vardad nr 2,5.
Silmuseid soonikus 39, hiljem 48.

Isuäratavad merekivikesed Suurupi kandist 

Ruuduline lillega poekott.

Mõnikord on nii, et sobivad kangad justkui jooksevad ise kokku. Nagu oleks nende vahel nähtamatu tõmme või magnet. Siis ei pea üldse sobitama-sättima. On kohe kaugelt näha, et nii sobib ning nii on ja jääb.

See suure lillega pakutrüki tööproov on samuti Tiina koolitusel tehtud. Muud kangad on uuskasutus - vanad, kuid kasutuseta seisnud ruudulised sisustuskangad, mis kerge pesu järel said ühelt poolt värskema, teisalt kulunud mulje, et oleks rohkem sarnane pakutrüki-lille lihtsa, denim-olekuga. 

Nüüd siis sai neist poekott.

Koti suurus: laius 42 cm, kõrgus 44 cm (koos sangadega 70 cm).

Pakutrükiga poekott.

Mul on Tiina pakutrüki koolitusest alles mitu ilusat proovlappi, millele järjest kasutust tahan anda. Päris mitu tükki olen välja valinud poekoti kaunistamiseks.

Pildike koti esiküljel katab sisetasku õmblusi.

Koti suurus: laius 44 cm, kõrgus 41 cm (koos sangadega 70 cm).

Huvitav, et sel sügisel on kukerpuud nii kaua punased. Tavaliselt viskavad nad oma värvunud lehed maha kohe pärast esimesi öökülmasid (ja see kurvastab mind alati, sest need puna-kolla-rohelised lehed on ju nii ilusad). Aga hetkel kannavad mu majaesised põõsad nii erepunaseid marju kui ka värvilisi lehti.

Poisile sügiseks uus müts.

Atsi eelmine kevad-sügisene meriinolõngadest müts sattus kahjuks pesumasinasse ning muutus selle tulemusena nii väikeseks, et mahuks täpselt õe beebi-nukukese pähe. See oli üpris ebameeldiv avastus, sest 1. Atsile meeldis see vana müts, 2. nappis mul kodus just selliseid lõngasid, millega poiss ja tema müts oleksid klappinud ning 3. õues läks väääääga külmaks, mis tähendab ju, et uut mütsi oli kiiresti vaja.

Otsisin siis välja oma meriinolõngavarud. Rohelist ei olnud mul üldse – seda värvi ta eelistab. Oli õige pisut pruuni, musta ja tumehalli – nendega oleks poiss ka leppinud, kuid neid oli liiga vähe. Veel leidsin rohkelt helehalli ja valget.

Kudusin laiade triipudega mütsi, kus üle rea oli valge triip ning kõik ülejäänud värvid olid vaid ühe korra esindatud. Tuli nii vahva retro-stiilis müts. Mees veel noris, et tuleb KARHU ka küljele kirjutada... Mulle küll meeldis... Aga poisile ei meeldinud – liiga palju valget. No vot! Valge ei sobi!! Harutasin – jätsin alles vaid esimese valge triibu. Panin veel rohkem pruuni ja erinevat halli. Iga laia triibu vahele kudusin kitsa täisvillase briljantrohelise.

No see helehall... tundub poisile ka juba liiga hele, aga müts läks siiski loosi.

Lõngad erinevad meriinovillased (peamiselt Merino Superfine, Cervinia).
Vardad nr 2,5 (soonikus nr 2). Silmuseid ringil kokku 150.

Beebikomplektid sajandi algusest.

Kui ma Olivia komplekti kuduma hakkasin, siis otsisin kirstupõhjast välja oma laste beebirõivad.
Need kudusin juba 13 aastat tagasi...

Kombe. Meriinovillasest lõngast. Pisut lapse kasvuga kaasa veninud, kuid siiski ju üle "elanud" 3 last ja pidanud vastu mitu-mitu pesu.
Vardad nr 2.

Komplekt: püksid ja kampsun. Muud andmed eelmisega samad

Ainult veninud on need helerohelised tunduvalt vähem, sest see esimene sinine kombe tundus mulle praktilisem ja leidis vist rohkem kasutust.

Viimane õunake...