Selle kampsuni nö telgitagune.

Minu jaoks algas selle kampsuni lugu juba eelmise aasta kevadel. Alguses ühepoolselt. 

Nimelt ühel laisal pühapäevahommikul lugesin ma voodis traditsioonilist nädalalehte. Olin oma tegevust pea-aegu juba lõpetamas (sest viis näljast ootasid oma igapühapäevaseid pannkooke), kui silm jäi peatuma Areeni artiklil. See rääkis eesti tüdrukust Robertast, kes töötab Pariisis, kuulsas Balmaini moemajas. Esiti lugesin üsna pealiskaudselt - kiire oli ju... ja ausalt öeldes oli see moemaja-nimi mulle täiesti võõras. Kuid artikkel oli veenev ning mu vaimustus ja huvi (ja võimalik, et ka kadedus kasvas), nii et hiljem uurisin põhjalikult, mis frukt see Balmain on ning mihukesi rõivaid ta teeb. Mäletan, et märkisin veel abikaasale, et "mõtle, kui lahe... töötada kuskil vinges moemekas... aga kui palju energiat see võtaks ning laste kõrvalt poleks see iialgi võimalik, eks" (uskuge, tavaliselt ma temaga ajalehe-artiklites loetud naiste-teemade üle ei arutle). 

Ja siis, pool aastat hiljem, ühel pimedal talvepäeval märkasin Facebookis teadet, kus seesama Roberta Einer otsis kudujaid, kes teeksid tema kavandite järgi paar kampsunit. Nimelt oli Roberta Inglismaal lõpetamas kooli (University of Westminster) ning need kampsunid pidid saama osaks tema lõpukollektsioonist. Pärast väikest mõtlemist saatsin talle sõnumi... Mu enda tunded käisid äärmusest äärmuseni - kord mõtlesin hirmuga, et äkki on kavandid nii keerulised, et ma ei saa hakkama; teine kord jälle kartsin, et ehk on töö nii igav, et mul kaob motivatsioon... 
Ja siis ma unustasin selle teema, kuni nädalapäevad hiljem tuli vastus. Koos kavanditega.

Jaa, kavandid olid üsna keerulised - omanäolised, huvitavad, üldsegi mitte klassikalised, samas rikkalike detailide ja mustritega. Lisaks soovis Roberta rohket 3D-efekti ning erinevaid tekstuure-tasapindasid, mida kuduja ise pidi katsetama-välja pakkuma. 
Kuigi see kõik kokku kõlas pea uskumatult, tekkis mul kohe mingi tunnetus või äratundmine... juba fantaseerisin, kuidas kampsuneid tehniliselt kududa ning milliseid koekirju kasutada. Nii julgesingi väljakutse vastu võtta. 

Ja mõni päev hiljem valisime juba lõngad välja. Range värvikaardi järgi lõnga valimine on keeruline, eriti kui seda teha e-poest. Lõngavärvi tegelik intensiivsus ja sobivus selgub alles siis, kui seda reaalselt näed ning teiste värvidega kõrvutad. Kogemus ütleb, et mõnikord tuleb proovitööks kududa paras tükk, et aru saada, kuidas värvid teineteise suhtes mõjuvad. Lisaks tunduvad talvel üldse kõik värvid teistmoodi kui suvel...
Seekord juhtus nii, et Londonist, e-poest tulnud helesinine värv oli liiga hall ning ma lubasin siin kohapeal sobivama otsida. See osutus aga raskemaks, kui ma olin arvanud. Esimesena ostetud lõng tundus eraldi üsna mõnus helesinine, kuid proovitööd kududes oli näha, et ka see jääb lahjaks ja halliks. Uute otsingute tulemusena sain helesinise, mis teiste kõrval oli pigem liiga tume, ning peenike rohekas-sinine, mis tooni poolest oleks küll sobinud, kuid kampsuni üldmulje oleks veidi muutunud. Appi! Vot sel hetkel mõtlesin esimest korda, et küll oleks hea kui disainer oleks kõrval ning ütleks, et "võtame selle värvi ja teeme niiii". Aga pidin ise hakkama saama... Tegin erinevates lõngakombinatsioonides vähemalt 6-7 tööproovi. Võimalikult õige helesinise saamiseks võtsin kaks erinevat lõnga kokku.

Ühel tööproovil katsetasin helesinistele peenvillase lõngaga kergema rohelise varjundi lisamist...

Märtsi keskpaigaks olid olemas kõik lõngad ja mõõdud. Alustasin kampsuni kudumist. Ülevalt alla, ringselt. Kolm korda. Esimene kord sai liiga suur, teine kord tuli liiga sakiline (kampsuni rinnal jooksvad sakid mõjutasid liiga palju kaelust ja õlgasid, mistõttu tekkisid sinna ebavajalikud kumerused). Ja kui pool (naba)kampsunit oli valmis, siis selgus, et kogu muster ei taha ära mahtuda (raske, kuid õhuline kude venis üsna palju) - tuli ülemist osa veidi vähendada. Kõige selle valguses oli Roberta ise väga motiveeriv ja innustav - oli meeldiv temaga koostööd teha.

Kogu kampsun on kootud nii, et kaks lõnga jooksevad korraga vardale - nii sai piisavalt paks. Samal ajal oli kogu alumise osa kudumisel mustris 3 värvi. Teate, kuidas on kolmevärvilist kirjamustrit kududa... Jube! Aga kui korraga jookseb varrastele lõnga kuuest kerakesest - topeltjube! Ja aeglane. Võin vaid rõõmustada, et ma seda kolmevärvilist mustriosa kordagi harutama ei pidanud... Ja lõngajooksude pärast ma ka väga muretsema ei pidanud - need võisid jääda pingule, et oleks mahulisem, reljeefsem.

Aprilli keskpaigaks oli kampsun valmis. 
Muide, enne lõppu sain veel kiruda, et olen liiga tarmukas ja põhjalik lõngaotste peitja :) 

Kampsun ilma suuremate lisanditeta. (Selle ja kõik järgmised fotod saatis mulle Roberta.)

Mulle meeldib, kuidas Roberta asju näeb ja suudab need toimima panna. Mul jäi lõpus lõnga puudu - roosa ja briljantroheline said täiesti otsa ning varrukad jäid liiga lühikesed. Just sooniku jagu oleks olnud vaja juurde kududa. Mulle endale tundus, et järelejäänud rohuroheline oli liiga intensiivne, et sellest varrukaotsad teha. Samas polnud meil enam aega, et uusi lõngasid tellida. Saatsin kampsuni ära. Aga Roberta märkas, et sinna sobib hoopis helesinine - ma ise ei tulnud selle pealegi, sest varrukates ju helesinist ei olnud. 
Ja nagu näha, siis moešõul kasutas ta kampsunit hoopis pahupidi. Julge lahendus!

Ja kõik need paelad, litrid ja narmad, mis hiljem kampsunile peale said. Vau!!

Tulemuseks on lõbusalt vahukommine ja parajalt barbilik soe kampsun, mis meenutab mulle 80-90.ndaid (vaata näiteks sarja ENSV). Kududes mõtlesin, et ma justkui oleksin midagi sellist juba varem teinud või vähemalt kandnud. Täielik nostalgia! Retro! Mu viiene tütar oli ka väga rahul - ütles, et temalgi võiks selliste värvidega kampsun olla. Aga abikaasa arvas, et mood on kummaline :)

  

Aitäh, Roberta, selle võimaluse eest! On väga uhke tunne oma kootud kampsunit Sinu moešõul ja Vogue lehel näha.

Vaata ka:
www.facebook.com/RobertaEinerDesign
www.robertaeiner.com/
www.vogue.co.uk/fashion/autumn-winter-2015/ready-to-wear/westminster-university/full-length-photos/gallery/1404055
buduaar.ee/Article/article/fresita-blogi-calling-all-girls

Mulle meeldib kleit, mis on keskmise tüdruku seljas.

Muide, Roberta otsib oma uue kollektsiooni jaoks jälle kudujaid. Vaata FB-s käsitöö-gruppidesse.

Heegeldatud kübarake.

Mõned aastad tagasi kirjutasin oma Isetegija-blogisse mõned juhendid heegeldatud mütsidest. Siis oli mu oma lastel mütse vaja ning teisi sobivaid ja arusaadavaid õpetusi ma internetiavarustest ei leidnud. Ka ühestki mütsiraamatust ei olnud ma tol hetkel midagi kuulnud (mis on huvitav, sest näiteks Kirju Kummuti "Mütsiraamat" oli siis ju ammu ilmunud... aga küllap see oli 2012. aasta suveks juba läbi müüdud...).

Ja nii ma pool suve heegeldasingi mütse, nii paar tosinat või veidi rohkem. Tegelikult ju üldse mitte palju, aga minu jaoks siiski tüdimuseni. Mulle ei meeldi palju ühesuguseid asju teha. Katsetasin erinevaid mustreid, sobitasin värve - ei midagi keerulist, aga aega võttis ikka omajagu, sest lõpptulemus tuli ka kirja panna.

Järgmised suved möödusid nii, et uusi mütse polnudki vaja heegeldada - oma lastele jagus olemasolevatest, paljud mütsid kinkisin või müüsin ära. Ja nüüd on pojad juba nii suured, et nemad seesuguseid mütse enam ei kanna (jah, 8-9-aastane oli õnnelik kui sai uue mütsi, kuid vanuses 12-13 pole see enam üldse teema) ning Annile jagub ikka "vanadest" :) 

Fotodel olev Anni kübarake pole siit blogist veel läbi jooksnud, kuigi ka selle heegeldasin juba mitu aastat tagasi. Pole ka juhendit, aga ehk kunagi hiljem saab olema :) 

Lõngad: 100% puuvillased lõngajäägid, mis vastavad jämedusele 50g/125m, mida kokku kulus 65 grammi (peaümbermõõdule 51,5 cm, mis meil sobib 5-aastasele tütarlapsele).

Heegelnõel nr 3.

Kes pole veel avastanud, siis mõned vanad juhendid koondasin ka siia blogisse - juhendite lehele. 

Anni lainelise mustriga topp.

Eelmisel suvel (juulikuus, siis kui oli ka väga palav ilm, mäletate...) tahtis Ann selga panna just seda, 2012. aastal kootud toppi, aga muidugi selgus, et see on talle väikeseks (kitsaks) jäänud. Ja loomulikult lubasin talle uue kududa. 

Asi seisis aga lõngavaliku taga, sest teate... kui kodus juba on ligi 30 kilo lõnga, siis uusi enam niiväga osta ei tahakski - tuleb olemasolevate varu vähendada. Paraku on enamus mu lõngasid villasisaldusega, aga ühele pisikesele tüdrukule oleks suveks vaja puuvillast või linasesegust pluusikest. Parajas koguses ja sobivas värvitoonis suvelõnga mul kodus ei olnud, küll aga leidsin lõngajääkide hulgast vähemalt 5-6 erinevat roosat mõnekümne grammist tokikest. Valisin neist 3 omavahel sobivat tooni ning lisasin ergutuseks ühe helerohelise (algul tundus, et erkroheline oleks paremini seda roosamannat tasakaalustanud, aga nüüd vaatan, et täitsa õige lahja toon). 

Mustri asendasin veidi lainelisema variandiga. Siin võtsin malli kunagi endale tehtud suvetopist.

Kuna üks lõng oli teistest hulga peenem, siis panin selle koos teisega jooksma. Kaugelt ei saa arugi.

Annile meeldib ronida.

Sageli olen ma probleemi ees, et kui pikk peaks üks topp või pluus või kampsun olema... Ann ütleb, et see tema topp võiks olla lühem, nii umbes 5 cm võrra. Või veel parem, kui see ulatuks vaid vöökohani. Ja seda sellepärast, et muidu see varjab tema ilusat seelikut... No näiteks sellel roosal seelikul on üleval kaks ilusat sätendavat nööpi, mis ju topi taha peitu jäävad!! Ja ühel teisel seelikul, mis ma talle hiljuti õmblesin (teinekord näitan), on üleval paelad ja üldse on see kena lilleline. Appi, tüdrukud!!! Ma ei tea... nabapluus siis või? Igal juhul oleks see lühendamine üsna tüütu ja keeruline (kuigi mitte võimatu) protseduur ning ma üritan teda veenda, et ei peaks seda ette võtma...

Siit on näha, et võiks lühem olla küll. Samas on ju kasvuruumi vaja.

Vardad nr 3. 
Lõngad erinevad puuvillased ja puuvillasegused. Kokku 105 grammi.
Kootud ringselt alt üles. Mustriline osa on sirgelõikeline, st kahandused on vaid üleval.

Paar nööpi on selleks, et ei peaks nuputama, milline on esipool...

Lainelise osa skeem:

■   parempidine silmus

O   õhksilmus

\    2 silmust kududa parempidi ületõstmisega kokku         

/    2 silmust kududa parempidi kokku

Kõik paarisread kududa parempidi.

Suur.

Kui teekonnal kududa salli, siis võib juhtuda just nii... 

Pitsiliste sallide kudumine on üks lihtsamaid asju - selga neid proovima ei pea, nööpauke tegema ei pea, üle pea nad mahtuma ei pea, detailide ühendamise üle pead murdma ei pea ning kahanduste-kasvatustega arvestama ei pea või kui seda viimast siiski peab, siis mingi kindla rütmiga, mis kuidagi ei sõltu mu enda kehavormidest ega lapse suurusnumbrist. 

No ja siis veel üks pluss: lõnga või õigemini kudumi venimine on igati positiivne. Üldjuhul. 

Seda Haapsalu salli hakkasin kuduma enam kui aasta eest. Sest Haapsalu sall on just ideaalne reisikaaslane ning kui ma eelmise suve Leedu-reisi ajal kudusin autos oma punast kampsunit, siis kogu seda lõnga ja pooliku kudumi kotti ma hotellituppa ega kohvikutesse kaasa vedada ei viitsinud ning selleks oligi mul vaja seda kergekaalulist pitssalli. Niisamuti reisis see kaasa lennureisile Pariisi (jah, kasepuust vardad olid mul käsipagasis), kõigil Saaremaa külastustel ning enamikel seenelesõitudest (parim seenekoht on siin 50 minutise autosõidu kaugusel) jne, jne. Nii see sall kasvas.

Liina koostatud Ristimäe pitsimuster jäi mulle ajakirjast Käsitöö kohe silma. 

Mulle meeldivad selge rütmi ja veidi kandilise olemisega koekirjad. Minu jaoks on neis mingi teatav rahu ja tasakaal. Liiga kirjud (st mitmekesised ja vahelduvad) ning ülemäära romantilised mustrid ei ole minu jaoks. Aga Ristimäe pits on just vaoshoitud ja konkreetne - ei midagi üleliigset. Mulle meeldib. 

Samas selgus kududes, et pealtnäha lihtne muster ei olnud seda sugugi - ma pidin mustriskeemi kogu aeg kaasas kandma ja näpuga järge ajama. No ei jäänud see mulle meelde. Aga sellest hoolimata sattusin ma hoogu. Ja sall sai suur.

Lõng: Haapsalu Shawl Yarn (ostetud aastate eest Hobipunktist), 100% vill, 100g/1400m. Kulus 100 grammi.

Vardad olid põhiosas nr 2,75, äärepitsil nr 3,5 (loomine vastavalt nr 4 ja 5).

Muster: Ristimäe pits, autor Liina Langi (Rees), avaldatud ajakirjas Käsitöö (kevad 2013.a).

Lõplikud mõõdud: 70x180 cm. 

Ma ju tegelikult olen samast lõngast varem ühe Haapsalu salli kudunud küll. Nii et oleksin pidanud teadma, kuidas see lõng venib ning kui palju silmuseid maksimaalselt luua ning mitu rida kududa... Aga seekord miskipärast jätsin selle kõik tähelepanuta. 

Venitasin seda nööpnõeltega poja voodis ning kõigist külgedest oli sall üle voodi ääre:)

Õnneks tõmbus sall pärast venitust veidi tagasi. Muidu oleks selle mõõdud ikka veel 80x200 cm.

Fotod on tehtud Saku mõisa pargis. 
Ja uus reisi-sall on ka juba varrastel - valmib arvatavasti aasta pärast :)

Roosa Panama topp.

Oleks ju hea küll, kui saaksin kanda (ja kududa) tavalisi sirgelõikelisi toppe, pluuse, kampsikuid, aga miskipärast need mulle eriti ei istu. Ma ei tea, miks... Oma arvates ma küll eriti kurviline ei ole. Pigem just selline sirge ja kandiline, st pigem kurk kui pirn või liivakell. Aga küllap ma vaatan ennast siis mingi vale nurga alt, sest sirge lõikega rõivad jäävad üldjuhul mul kuskilt kiskuma... kas rinnust või õlgadest või hoopis kõhu pealt... 

Seepärast kudusingi endale ühe eriti kurvilise topi. 

Lõngaks valisin hästi huvitava, üsna ebaühtlase olemisega (ning kohati mati ja kohati hoopis läikiva) suvise segulõnga, mis minu arvates ülearu mustriliseks kudumiks ei sobi. Niisiis tegin suurema osa topist lihtsas parempidises koes, mida ilmestavad rohked kurvid ehk kahandus- ja kasvatusjooned. Pitsiline muster sai vaid kaelusesse.

Kudusin ülevalt alla ilma õmblusteta. Mustrit/juhendit mul välja pakkuda ei ole - see kujunes töö käigus. 

Lõng: Rowan, Panama (55% viskoosi, 33% puuvilla, 12% lina; 50g/135m). Kokku kulus ligi 5 tokki. 
Vardad nr 3 (allsoonik nr 2.5).

Viimase foto pealt on hästi näha, millise pinna see lõng jätab - pisut sellise tupsulise-topilise. Mind täitsa huvitab, kui kaua see lõng ilus püsib... 

Igal juhul topp jäi mõnusalt kerge ja õhuke (ning meeldib mulle rohkem kui 100% puuvillane kudum), ka pisut pretensioonikas (liibub keha vastu hoolimata sellest, et kudusin selle üsna avara). 

Ilusat nädalavahetust!

Fuksiaroosa makeover.

Mulle ei meeldi riiete ostmine. 

Tavaline olukord... Lähen kindlate soovidega poodi, käin tiiru ühes Tallinna suurimas ostukeskuses ning tulemus on 0. Ikka ei ole just seda, mida otsin või kui välimuse järgi on, siis muidugi on need mulle liiga suured-väikesed. Teen igaks juhuks veel teisegi ringi... et ehk jäi enne midagi märkamata või äkki ikka midagi proovitutest KUIDAGIGI mahub mulle. No mitte! Aga seekord tuleb poodidest kaasa asju, mida ma pole plaaninud osta (sest no kes teab, äkki kunagi läheb ka neid vaja ja siis ju õiget pole). Pea käib ringi (proovikabiinid on nii vastikult kitsad) ning jalad väsinud... 

Olen nõutu... Kõiki riideid ju kududa-heegeldada ei saa... kuigi tänapäeval tehakse igasugust huvitavat... äkki peaks proovima... Sest rõivaste õmblemises ma ennast eriti tugevaks ei pea. 

No näiteks suvised põlvpüksid (või caprid)... Ma saan aru, et need vist ei ole sel aastal eriti moes, aga ühed võiksid mul ju siiski olemas olla... Roosad ja oranžid (mida ma poodides nägin) on toredad küll, aga midagi neutraalsemat kuluks ka ära... Seekord lahendasin olukorra nii, et ostsin poest mustad pikad linasesegused püksid ja lõikasin need ise lühemaks. Nüüd mõtlen natuke, kas hakata alläärtega midagi huvitavat peale või jäävadki sellised tavalised...

Ja selle suvetopi ostsin kunagi täpselt nii, kogemata kaasa. Ikka lõbusate värvide pärast. Mõtlesin kohe, et õigem oleks see veidi ümber teha, sest ülemine ots (ma ei tea, kas "passe" on see õige nimetus?) oli tal liiga napp. Nüüd lõpuks (so mitu aastat hiljem) heegeldasingi sinna uue jupikese. Tuli üsna lihtsa mustriga, et ei oleks liiga pitsiline-auguline.

Lõng: G-B Hanna Cable (100% puuvill, 50g/175m). Kulus umbes 1 kerake ehk ligi 50 grammi.
Heegelnõel: nr 2.

Laupäevane ootamatu soojus mõjus joovastavalt...

  
Veel: kui keegi tahab oma topile või kleidile heegeldada sarnast tükikest, siis tuleb arvestada, et seesugune heegeldis venib vähe. Et topi ilma probleemideta selga saaks, peab küljel või taga olema kinnis (nt lukk) või seljaosa kummiga (nagu minu topil). 

Nöörlõngast casual sviiter.

Mul oli vaja üht lihtsat kampsikut. Sellist, mida suvel kiiresti selga tõmmata... ülepea käivat sviitrit... teksadega kandmiseks... puuvillast... mitte liiga tihedakoelist... üsna avarat, aga siiski mitte ülemäära suurt. 
Ja muidugi, teistsugust - st omamoodi, pisut kiiksuga... sellist, mida teistel pole :)

Varusin Woolmintist halli puuvillast nöörlõnga. 
Lõngvööl oli soovituslikuks vardasuuruseks märgitud nr 5, millega tegin ka oma esimese proovitöö. Ja teate, ma armusin sellesse lõnga ja kaotasin täiesti pea. Unustasin oma esialgse idee avarast, õhulisemast kudumist ning lõin vardale silmused, et kududa lihtne klassikaline sviiter. Ausalt, mul oli esi- ja seljaosast kootud juba üle 15 cm, kui tulin mõistusele ning mõtlesin uuesti oma VAJADUSED läbi. 
Enne harutamist tegin ühe foto, et näidata kui ilus see lihtne pind oli. 

Uuesti alustasin suurema vardaga. Esi-ja tagapool eraldi. Möllasin mõnuga erinevate mustritega. Mängisin augumustri ja ripskoega, sest need jäävad parajalt õhulised. Päris pitsiline ei oleks sobinud - pole selle sviitri stiil. 

Ülemine, tumehall osa on parempidi-pahempidi koekirjas (see on ikkagi nr 5 vardaga) - et oleks toekam ja ei veniks välja, sest kudum on pikk. 

Vahepeale pidi tulema mingi triip. Et tavaline triip tundus liiga igav, siis tegin täpilise. Ja kolmnurk - no ma võiks ju öelda, et nurgelised mustrid on ikka veel moes... Aga tegelikult oli mul juba kavandit joonistades plaan, et kuidagi peavad täpikesed mingiks kujundiks üle minema. Lihtsalt selleks, et seda mürkrohelist jääks rohkem näha. 

Lõng: Scheepjes Bloom (50g/85m; 100% puuvillane). Kokku kulus 520 grammi, sh 8 tokki helehalli, 2 tokki tumehalli ja 1 mürkroheline.

Vardad: nr 6 ja 5. Ja meenus, et kudumiseks sobisid pigem ümarama otsaga vardaid (st mitte liiga teravaid). 

Erinevate proovitööde järgi võin öelda, et see lõng sobib hästi nii parempidi-pahempidi koekirjaks, triipudeks, värviliseks-mustriliseks tööks kui ka palmikuteks-vikliteks. 

Lõng tundub ideaalne igasugusteks väiksema ja keskmise suurusega kudumiteks, nagu laste kampsunid-vestid, mütsid kevadeks-sügiseks, naiste pluusid-sviitrid. Minul oleks mõttes näiteks suvine sviiter Dropsilt või hoopis see triibuline sviiter või kardigan (see Joji Locatelli disainitud Lipstick on minu arust nii armas, et varem või hiljem ma pean selle kuduma... aga varrukad võiksin sellele vist veidi avaramad teha). 

Samas arvan, et oma raskuse tõttu ei sobi see lõng suuremateks kudumiteks, st pikkadeks kampsuniteks ja kleitideks. Kardan, et suur kudum kaaluks kilo või rohkemgi (sõltuvalt suurusnumbrist ja mustrist) - oleks vist ebamugav sellist raskust oma õlgadel kanda. Lisaks veniks ta aja jooksul liigselt välja.

Ja narmaid ei saa sellest lõngaste teha - paellõnga otsad hakkavad hargnema.

Pildistasid isad ja pojad :) Pildid tegime Pärnus, Terviseparadiisis. 
Käisime puhkamas ja konnalaulu kuulamas. 

Muide, ma koon ka Annile samast lõngast suvekampsuni. Värviline proovitöö on juba tehtud...