Eks see kardigan ole minu nägu - selline perfektsionisti projekt, mis iial valmis ei taha saada. Alustasin selle kudumist juba eelmine kevad ja esimene versioon oligi 2018. aasta suveks valmis. Kandsin kardigani päris mitu korda - no kõigil nendel vähestel jahedamatel suveilmadel, mis eelmine suvi olid. Mõnus oli, mugav ja parasjagu soe. Isegi mõne pildi tegime...
Aga samal ajal sain aru, et pärast hooaja lõppu pean kudumi ümber tegema - alt 6-7 cm lühemaks (nii, et istudes ei jääks soonik tagumiku alla ja varrukad 3-4 cm pikemaks (algul tundus selline "kukekas" varrukas suveks ju hea mõte, aga kandes oli ikka imelik tunne). Kui ma nüüd oleksin saanud soonikud ära harutada, oleks see ümbertegemine väga lihtne olnud. Aga ma olid ju kudunud alt üles ning hõlmad teinud kõik ühes tükis, st hõlma soonikkoes ääred on kootud koos hõlmadega. Niimoodi, vaid alumist äärt harutades, oleksid uue sooniku juurde jäänud nõksud sisse. See mõte ei meeldinud mulle, nii et harutasin üles hoopis ülemise osa - kaelusest kuni varrukateni (ja sealt edasigi) ning kudusin talvel kogu raglaani uuesti.
Küljekahandused ja -kasvatused tegin mustrite juurde, mitte küljejoonele nagu tavaliselt.
Eelmine suvi kasutasin kinnituseks sallinõela, aga see kippus kardigani küljest ära vajuma. Lisaks kulutab sallinõel kudumi soonikut. Seetõttu panin rinna alla hoopis nööbi, kuid ma olen selle hetkel juba ülespoole ümber tõstnud. Pildilt on näha, et aas ei hoidnud normaalselt - no ma ei tea, kus mu mõistus oli, kui aasa sinna keset soonikut kinnitasin. Igatahes uue aasa panin nüüd serva poole ja kinnitasin hoopis sooniku taha. Aga... on täitsa võimalik, et ma panen oma kardiganile 2 nööp veel. Kui vaja...
Kodust väljudes oli mul ikka korralik patsiga soeng, aga tee mereni oli pikk ja tuuline...
Mustrid kombineerisin ise. Suur, palmikute ja pitsiga motiiv jäi mulle silma juba aastaid tagasi väikesest kudumisvihikust nimega "Malá Diana" (1994. a nr 5).
Lõng: Bergere de France, Bergereine (50% villa, 50% puuvilla; 50g/95m), mida kulus kokku 625 grammi ehk 13 tokki. See lõng on pealtnäha puuvillase iseloomuga - tugev ja puine, üsna jäme ka. Tegelikult muutub kudum pärast pesu palju pehmemaks ja õhulisemaks, justkui villa tunnused lööksid välja... Muidugi on see lõng ka kergem, kui puuvillane. Oma jämeduselt sobib hästi kampsuniks, aga olen seda kasutanud ka mütside kudumiseks. Juba siis veendusin, et just palmikud ja lihtsam pitsiline koekiri sobib puuvilla-villasegu lõngale hästi.
Vardad olid numbriga 4 mm. Soonikute algused kudusin 3,5 mm varrastega.
Uue ja varasema kudumise erinevust ei jäänud õnneks näha :)
Pildid tegime Altja rannas. Seal sai ujuda (samal ajal kui me abikaasaga pildistasime, käisid lapsed ujuma), lähedal on tore kõrts ja loodusrada.
Lõpetuseks üks foto eelmisest aastast. Erinevust ei olegi eriti märgata, kuigi kudum on pea-aegu ühe mustrikorra võrra nüüd lühem :) Eks see ongi tunnetuslik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar