8. veebruar 2018

Värviline kleit.


See kleit sai alguse ühest kootud pluusist :). Ma ei mäleta, kas see kudum oli juba ostetuna  nii napp või jäi see lühikeseks pärast esimest pesu, igal juhul ei saanud ma sellega enam käia. No ei meeldi mulle kampsunid ega pluusikesed, mis vöökohta ei kata. Kuna aga tegemist oli vastupandamatu sinakaslilla tooniga ning imepehme angooralõngaga, mis ka palja ihu vastas tundus meeldiv ja kerge, ei raatsinud ma seda niisama ära visata. Mõtlesin, et teen sellest hoopis ühe lihtsa koduse tuunika :) :).

Plaanisin pluusi alumise ääre külge heegeldada mõned täiesti tavalised sik-sakilised värvilised read. Just nii palju, et tagumik oleks kaetud... :) No kindlasti mingi hetk see riba oligi nii pikk - igatahes mina õiget hetke ära ei tabanud. Kui sikid-sakid esimest korda pluusi külge prooviks kinnitasin, oli "tuunika" juba poolel teel põlvepikkuseni. No mis seal ikka, kaalutlesin... äkki ongi parem, sest ka villane kleit kulub mõneks külmemaks talviseks ürituseks ära. Niisiis heegeldasin edasi, naudinguga, sest nii tore on ju värve ritta seada. 

Eelnev toimus juba 1-2 aastat tagasi. Nimelt heegeldasin ma seelikuosa teiste tegemiste vahepeal, kui tahtsin teha midagi, mis ei nõua erilist kavandamist-arvutamist. Nii võttiski see aega pea-aegu 2 aastat.


Lõngad olid kõik tavalised villased. Mõned juba ammu-ammu mu enda värvitud, teised poest soetatud. Leppisin sellega, mis hetkel lõngakorvist võtta oli ning pigistasin neist parima välja.


Heegeldamise ajal fantaseerisin ma pidevalt selle üle, mida teha tulevase kleidi ülemise otsaga. Kas tikkida sellele hiigelsuuri lilli, palju pisikesi maasikaid või hoopis huvitavaid neerumotiive; lisada mõned aplikatsioonid; heegeldada setu pitsis rõngaid jne. 
Möödunud aasta suveks oli seelik valmis, aga pluus jäi sügiseni ootele.


Head mõtted tulevad ikka öösel ja nii need linnudki mu pähe ühest hilissuvisest unenäost jäid. Et nad just sellised tiivad saama pidid, tuli vist sellest, et ma seda heegeldatud motiivide ideed oma kujutlusest päris välja ei saanudki.


Seelikuosa all on puuvillane trikotaažvooder, mille lõikasin ära ühelt (pesus) lühikeseks jäänud kleidilt. 


Pildid tegime mõni nädal tagasi Paldiski maantee ääres. Päike küll paistis, aga ootamatult puhus seal hirmkülm tuul. Õnneks ma ei külmetunud :)

Varemetes oli aken, kuhu end paigutada üritasin.


Paraku kukkusid mu kindad teisele poole müüri. Ja kuidagi teisiti neid sealt kätte poleks saanud. Abikaasa ei suutnud muidugi end tagasi hoida (ehk siis foto, mida tavaliselt ei näidata) :)


Jälle see sama dilemma - vööga või ilma?

  
  

13 kommentaari:

  1. Super äge kleit!
    Aga Vöö pealepanek on ilmselt hetketuju küsimus. Väga hea on nii- ja naapidi. Poleks paha ka lausa kärtspunane vöö.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kärtspunasega võiks proovida küll :) Aitäh!

      Kustuta
  2. Mina ei saa aru, kuidas see ikka nii on, et kõik (KÕIK!!!) mida sa puutud, muutub ehedaks sulakullaks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuule! Ega ma isegi seda mõista... Tuleb nagu tuleb ning hea, kui hästi tuleb :)))) Lasen lihtsalt asjadel omasoodu minna.

      Kustuta
  3. Väga-väga ilus! Värvid ja mustrid ja... ühesõnaga täiuslik! Mulle meeldib ilma vööta rohkem, ei kata seda ilusat sakilist üleminekut ära.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Malle! Mulle endale ka need värvid nii meeldivad. Vööta on kahtlemata mugavam ka, aga vahest, kui on vaja väga asjalik olla, siis tõmban vöö peale (samas, sellise kleidiga ei saagi vist väga asjalikku muljet jätta...).

      Kustuta
  4. Mõnele inimesele on ikka annet antud kapaga :) No niiiii ilus on!

    VastaKustuta
  5. Tavaliselt vaatavad mehed peput, aga no mine metsa kui hea pilt see pepupilt on ������ imeilus kleit!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :))) See ju puha ilus elu! Aitäh!

      Kustuta
  6. Üliäge kleit! Sul on head ideed ja oskus neid teostada!

    VastaKustuta