Tagasi- ja edasivaade, 1. Oma tuba, oma luba!

Eelmise aasta üks olulisemaid märksõnu oli OMA TÖÖTUBA. Jah, mul on nüüd oma tuba.!!! See on tuba, kus ma saan rahulikult mõelda ja õmmelda. Ma koon ja heegeldan tavaliselt elutoas, sest seal on kõige parem loomulik valgus (2 suurt akent) ja mugavad diivanid. Ega nende tegevuste jaoks olegi üldjuhul vaja vaikust või palju ruumi. Aga õmblemiseks on hea, kui on eraldi tuba.

Õmblustuba on hädavajalik juba kasvõi selleks, et oleks pinda, kuhu laotada lõikeid ja kangaid, siis ei pea neid iga kord kokku lappima, kui keegi koju/külla tuleb. Varem pidin ma iga töökatkestuse korral õmblusmasina ja poolelioleva õmblustööga seotud esemed kokku korjama, sest ma ei teadnud ju kunagi, millal saan tegevust jätkata (see võib vahest juhtuda ka poole aasta pärast) ning mulle ei meeldinud kui elutoas või söögitoas ripuvad poolikud kanga- või niidijupid, kangakäärid (mida mõni pereliige kogemata näiteks teibi lõikamiseks tahab kasutada), õmblusajakirjad jne jne. Niisamuti oli mul vaja seda tuba, et mahutada kuskile kangad ja rõivad, mis vajavad ümberõmblemist... rääkimata lõngadest, helmestest, tikkimisvahenditest, poolikutest kudumitest jne, mis samuti võiksid töötoas koha leida.

Abikaasa tegi korda oma vanemate keldris seisnud 50-ndatest aastatest pärit vitriinkapi. Selle riiulitele jaotasin enamuse oma puuvillastest kangastest, alumistesse kappidesse läksid aga vanad triiksärgid. Küljekappi mahtusid paksemad retromustriga kangad, millest on hea poekotte õmmelda. Sahtlites on mehe vanad lipsud (äkki tuleb kunagi mingi tore mõte), mõned vanad rõivad, mida saab vajadusel katki lõigata, ning kudumid, mida on hea kasutada uute kudumite kavandamisel (mõni neist on poekaup, mõni mu oma kootud, aga kandjale väikeseks jäänud kudum). 

Kapi otsas suurtes kastides on lõngad, väikeses plastkastis on aga taaskasutuspoest soetatud pitslinikud või kahjustatud tikandid jms kaunid asjad, mida saab mõne erilise projekti puhul kasutada. Suur beebihäll kapi ees mahutab lapiseeliku kangaid - väljavalitud värvidega kangad ootavad triikimist-lõikamist-õmblemist (juba mitmendat aastat).

Paremal pool akna all on suur sügav laud, mis mahutab nii arvuti kui ka õmblusmasina. 

Nagu fotodelt näha, on toas ka voodi, nii et puhata saab seal ka. No tegelikult on lugu hoopis nii, et voodi jäi sinna mu kõige vanema poja jaoks. Ta elab juba üle aasta omaette Tallinnas ja tema vana toa sai endale poeg nr 2. Ja poja nr 2 vana tuba ongi nüüd minu töötuba. Aga kui suur poiss vahest meil pikemalt peatub, siis on tal võimalus mu töötoas magada. 

Veidi romantikat võib endale ka töötoas lubada! Pitsiga padjapüüri ostsin teiseringipoest, pitsliniku kinnitasin sinna ise.

Pildid on 8-14 aastat tagasi joonistanud poeg nr 2. Need jätsin endale mälestuseks.

Aga kus on ülejäänud lõngad? Osad on voodi all ratastega kastis, osad suure laua all punutud korvis. Aga suurem osa on hoopis elutoa kappides-sahtlites - lõngad jäävad esialgu oma vanadele kohtadele, sest need ei sega seal kedagi ja nii on mulle kududes ka käepärasem.

Heegeldan veel tuppa ühe ümmarguse vaiba. Vajalik kogus T-särke on juba ribadeks lõigatud. Liiga suurt polegi vaja, muidu jääb toolile ette. Hetkel on vaip üsna algusjärgus - heegeldan seda vaid pühapäevastel saunaõhtutel... 

T-särgist tehtud vaip jääb pehmem ja kergem, kui trikoopaelast vaip. Heegeldada on ka lihtsam.

Niisugune mu töötuba siis on. Lihtne. 

Kui saaksin suurest beebihällist lahti, siis tooksin tuppa ka triikimislaua. Kuskile oleks veel vaja panna suur seinapeegel - olemasolev on liiga kitsas. Ja pikemas perspektiivis võiks toas olla ka sügav riiul lõngakarpide jaoks - siis ei peaks ükski karp ega kast olema põrandal. Aga hetkel olen väga rahul!