Aprillikuu lõpp möödus Napolis. Kuigi üks ilmaennustus ähvardas vihmaga, läks siiski õnneks, sest kogu vihm oli alla sadanud juba enne lennuki maandumist ning kõigil sealveedetud päevadel oli ilm täpselt kaks korda soojem kui Eestis, st hommikul oli umbes 13 kraadi ja päeval 18 kraadi.
Arvestades nii ilma kui ka inimeste hulka vaatamisväärsuste lähedal, jäigi mulle mulje, et käisime Napolis väga õigel ajal. Rahvast ei olnud väga palju (mai alguses võeti Itaalias maha maskikohustus, nii et võib-olla paljud turistid lükkasid oma reisi aprillist maisse) ning üldjuhul saime sööma ilma järjekorrata (ühel nädalavahetuse õhtul nägime vanalinna tänaval ka hiigelpikka restoranijärjekorda, aga traditsiooniliselt tundsid ootajad end positiivselt ja ülevalt - jõid seistes kokteili või veini ning suhtlesid lärmakalt). Välisturiste tundus olevat suhteliselt vähe, pigem liikus vaatamisväärsustel ja restodes ringi itaallane ise.
Ülemisel pildil oleme sõitnud köisraudteega üles keskaegse Püha Elmo kindluse (Castel Sant'Elmo) juurde. Kindluses me ei käinud, aga vaade linnale ja Vesuuvi vulkaanile on sealt ilus. Välikohvikuid on seal ka. Ülevalt saab alla ka mööda treppe ning seda võimalust kasutati üsna aktiivselt, kuigi minule tundus see üsna pikk ettevõtmine...
See pilt kajastab väga hästi Napoli vanalinna kitsaste tänavate elu: siin on rohkelt tsikleid jms pisisõidukeid (NB! nad liiguvad ka tänavatel, kus neil tegelikult sõitmine on keelatud), väikestel rõdudel kuivab pesu ja ripub alla voodipesu (mõni neist tundus olevad aastakümneid vana - kaunistatud tikandite ja pitsidega), lõputud munakiviteed (väidetavalt on enamus neist vulkaanilise päritoluga kivimitest), tänavalt saab astuda otse pererahva kööki või elutuppa...
Lisaks on tänavatel üsna palju prügi ja üleajavaid prügikaste (sellest olin ma juba varem teadlik, nii et oskasin ignoreerida ja mitte imestada). Suurematel tänavatel valitseb paras liikluskaos: autod signaalitsevad (et enda tegevusest viisakalt teada anda ja suuremaid kokkupõrkeid ennetada), pargitakse aeg-ajalt ka keset teed ning sõidetakse siis kui saab, mitte siis kui foor lubab.
Aga jalakäijal tuleb üle tee hüpata just siis, kui vaja, mitte siis kui võimalus avaneb, sest tee ääres passides võibki ootama jääda (selle õppisin ma 2. päeva õhtuks ära). Samas siiski kõik toimis ja meie ühtegi liiklusõnnetust ei märganud.
Aga taksosõit on omaette kogemus... proovige ära!
Aprillis oli linnapildis üsna palju õisi, paljud puud olid muidugi juba rohelised ning apelsini- ja sidrunipuud kandsid vilju.
Hoolimata kõigest eelmainitust, mulle Napoli meeldis - siin tundus olevat selline elegantne lohakus ning väljakujunenud korratus. Teenindajad ei olnud liiga pealetükkivad (ega ka ülbed), aga nad olid viisakad. Kuigi inglise keelega ei olnud seal üldjuhul midagi teha, saime alati täpselt seda, mida soovisime (seda nii söögikohtades, poodides kui ka mujal).
La Plebiscito väljak (Piazza del Plebiscito) on Napoli üks suurim väljak (u 25 000 ruutmeetrit) ja üsna suure tõenäosusega satud sa sinna niikuinii. Meie näiteks jõudsime väljakule vähemalt kaks korda. Väljaku ääres on sammastega San Francesco di Paola kirik (ülemisel pildil) ja kuningaloss.
Napoleoni õemees, Napoli kuningas Murat kavandas nii väljaku kui fotol asuvad hooned 19. sajandi algul. Siinsed kloostrid lammutati ja nii saadigi keset linna selline hiigelsuur väljak. Hilisem kuningas Ferdinand I jätkas ehitust, kuid muutis ühe hoone kirikuks. Kirik on ehitatud Rooma Panteoni eeskujul (järgmine kord prooviks sinna kirikusse sisse saada). Kohapeal tekkis tunne nagu oleks kirik ja sambad ehitatud kõrgete elumajade sisse (või siis vastupidi - nagu majad oleks pandud kiriku otsa).
1963. aastast alates oli väljakul parkla. Õnneks on see nüüd täielikult jalakäijate päralt.
Väljakut on kasutatud vabaõhukontsertideks.
La Plebiscito väljakust vaid 300 meetri kaugusel on klaaskupliga ostugalerii Galleria Umberto I, mis asub otse San Carlo ooperimaja vastas (viimasesse tahtsime ka ekskursioonile minna, aga kahjuks ei olnud meile sobivaid aegu).
Galerii ehitati 19.sajandi lõpus ja see on mõjutatud Milanos asuvast klaasgaleriist. Galerii ühendab ärisid, poode, kohvikuid, kortereid. Galerii oli praegu üsna lage, mitmed ärid tundusid olevat suletud, toimisid üksikud kohvikud ja toimusid fassaaditööd. Samas andis see võimaluse rohkem ringi vaadata: näiteks põrandal olid ilusad kivimosaiigid, kesksel kohal sodiaagimärgid; laes aga imepeened nikerdused. Tasub kindlasti külastada!
NB! Napoli vanalinn (ajalooline linn) on alates 1995. aastast kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Kohvik Umberto I galeriis.
Positiivses mõttes üllatasid mind San Gennaro katakombid, kuhu tasub (inglisekeelne) giidituur osta vähemalt päev varem. Katakombide algus pärineb 2. sajandist pKr, kui nad olid maa-alused matmis- ja kultuspaigad. Siia on muuhulgas maetud Napoli esimesed piiskopid.
Käigud ja matmispaigad raiuti poorse vulkaanilise kivimi sisse ning need asuvad kahel tasapinnal. Katakombid sisaldavad umbes 2000 matmissüvendit, sh umbes 500 neist on kaevatud seintesse. Maha maeti vaesem rahvas (mõnikord ka üksteise peale), seinte sisse "riiulitele" (ülemisel pildil) aga rikkam keskklass.
Katakombid olid aastasadu unustuses, need avastati uuesti umbes 400 aastat tagasi. San Gennaro katakombid taastati kohalike kodanikeühenduste ühisel koostööl. Enne tuli muidugi kõik skeletijäänused üle viia teisele kalmistule. Praegu haldab neid kohalikest noortest moodustatud rühmitus.
Katakombe saab külastada esmaspäevast laupäevani kell 10-17 (viimane sissepääs 17:00) ja pühapäeviti 10-17 (viimane sissepääs 14:00). Aega läheb seal umbes tunnike. Temperatuur on katakombides 15-22 kraadi.
Kindlasti soovitan Napolis jalutada mööda mereäärset promenaadi, alustades näiteks Ovo merekindlusest. Sealt on hea vaade mäenõlval alla laskuvatele värvilistele linnamajadele, sinisele merele ja udupilves Vesuuvile (ülemisel pildil). Promenaadil on ka kohvikuid ja hotelle.
