10. märts 2020

Veel Kreeta käsitööd.



Lisaks linnas asuvatele muuseumitele võib Kreetal märgata teede ääres silte, mis kutsuvad imeväikestesse kodu- (või talu)muuseumidesse. Meie käisime ühes Lõuna-Kreeta külakeses sellises muuseumis ning soovitan seda teha teilgi.  

Muuseumi kahes ruumis oli vaatamiseks välja pandud peamiselt just käsitöö. Näha sai heegeldatud tekke, kangastelgedel kootud põranda- ja seinavaipu, tikitud seinapilte, tekke ja patju, vaidike rahvariideid ning muidugi kotte. Mingit varjatud või varjamata müügitööd vähemalt selles kohas ei toimunud. Kõik oli väga kodune ja armas.



Seda lina näitas perenaine erilise uhkusega. 20. sajandil oli populaarne seada tikandisse vanasõnu ning ajaloost või Vana-Kreeta mütoloogiast pärinevaid tegelasi.


Siin on väga pisikeste pistetega ristpiste-tikand.


Perenaine oma varandusega. 

Muusemi perenaine rääkis meiega vaid kohalikus keeles (inglise keeles teadis ta vaid 2-3 sõna). Kuigi me mõistsime tema jutust väga väikest osa, ei lasknud ta sellest ennast kübetki häirida, vaid jutustas nii toredasti erinevatest esemetest. Meie pikkade blondide juustega tütreke võlus aga tädikese täiesti ära, nii et lahkudes kallistas ta Anni just nagu oma lapselast :)

Sellise väljapaneku imetlemise eest oodati vaid 1 euro suurust annetust(kuskil ukse juures oli pisike purgike). Meie panuse järel andis perenaine tütrele veel kaks kodust (kohalikku) oliiviseepi (pidi olema näo pesemiseks eriti hea).

NB! Oliiviõlist seebi tegemine on Kreetal väga levinud. Kvaliteetse seebi jaoks kasutatakse kreeta parimat neitsioliiviõli, ürte ja eeterlikke õlisid. Seepi toodetakse saarel nii tööstuslikult kui ka kodustes tingimustes. Ükskõik kumma valite, eelistage külmmeetodil valmistatud seepe! Oliivõlist seebi hinnad varieeruvad 1-5 euroni (sõltuvalt brändist, lisanditest ja valmistusmeetodist).
Mitmel pool saab osaleda ka seebitegemise õpitubades (infot leiab nt siit).


Väljaspool suuremaid linnasid on teede ääres muidugi ka käsitööpoode, kuhu tasub samuti sisse hüpata. Kui üks keraamikapood välja arvata (kus müüja oli kohe eriti üleolev, pealetükkiv ja jutukas), olid neid kõik sümpaatsed kohakesed. Enamasti on sellised poekesed vanemates kreetapärastes majades, kus on tore sisustus ning lahked ja avatud müüjad (viimased oskavad üldjuhul hästi ka inglise keelt, mõnikord ongi nad pärit mõnest teisest Euroopa riigist ja üritavad kohapeal ettevõtlust arendada), kes ostjale siiski parajalt mõtlemis- ja vaatamisruumi jätavad. 


See pood oli meie mägimaja lähedal asuvas külas Kournas. Poes müüdi lähipiirkonnas valmistatud oliiviõliseepe, mett, ehteid ja mandalamaalinguga seinapilte, aga ka palju muud. Ann sai seal sõbraks kohaliku koeraga.


Poe sisekujunduses oli kasutatud mitmeid vanu käsitööesemeid ja - vahendeid (poodides näeb tihti kangastelgi või õli pressimise vahendid). 


Natuke nalja ka...


Meie ööbimiskoht - Kastellos Village - koosnes mitmest privaatsest majakesest. Meie maja nimi oli Barbagiannis Appartment ja see oli tõeline muinasjutumaja. Majas oli mitu erineva suurusega rõdu või terassi, üks neist hiigelsuur (seal meeldiski meil õhtuti ning hommikuti vaadet nautida, puhata ja süüa), oma pisike aianurk ning suur õuebasseini-ala (viimane oli küll naabermajadega mitme peale, aga me saime seda siiski privaatselt nautida, sest külastajaid tundus septembris olevat väga vähe). 

Meile meeldis, et hoone ja sisustus ei olnud liiga moodne ega euroremonditud, samas oli kõik stiilne ja puhas. Kõik voodid olid kaetud moskiitovõrkudega (kuigi siin me lendavaid putukaid ei kohanud; olid hoopis mustad ussikesed, kes niiskemal perioodil õhtuti mööda seina roomasid ja meid algul päris ära ehmatasid, kuid õnneks täiesti ohututeks loomakesteks osutusid).


Meie majakese piiretel rippusid villased tekid.


Vaade meie terrassilt.


Naabruskonnas asuv majake.

Meie ööbisime esimesed ööd mägikülas ja teised moodsamas rannakülas. Aga see mägimaja jättis mulle kustumatu mulje. Seal oli rahulik ja kodune, hommikuti kiresid kuked ja päeval jalutasid kitsed akna alt mööda. Mõnel õhtul, kui õues juba pime, kogunevad kohalikud pered kokku oma terrassidele sööma-jooma-lobisema-telekat vaatama, aga kõik see toimub ilma suurema lärmita.  
Kui te Kreetale ei lähe vaid rannapuhkust nautima, siis soovitan vahelduseks ööbida just mõnes sarnases mägikülas. Siin näete, kuidas kreetalaselt päriselt elavad, millised on nende rutiinid (mis kaup neile hommikuti ukse ette tuuakse ja milline tore laulukesega kaubaauto kord nädalas läbi külakese kihutab... just nagu meie jäätiseauto) ning mida nad tegelikult hommikusöögiks söövad (see ei ole üldse klassikaline continental breakfast nagu kuskil väideti) jne. 

3. märts 2020

Kreeta tikandid ja...


Kreeta käsitöö traditsioon on väga pikk ja rikkalik. Selle näitamiseks on saarel mitmeid väiksemaid ja pisut suuremaid muuseume. Meie käisime Rethymno linnas Historical and Folk Art Museum of Rethymno´s ning Chania linnas Folklore Museum of Chania´s. Mõlemad jäävad Kreeta põhjakalda linnadesse.

Neist esimene on vast võrreldav meie Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi mõõtmetega. Muuseumist leiab tekstiile, ehteid, mööblit, keraamikat, relvi, punutisi, tööriistu jne. 


Paar imekaunist erksate värvidega vana "karjusekotti" on pea iga kohviku ja käsitööpoe ehe. Muidugi on neid ka muuseumides. Otsisin sarnaseid kotte ka poodide müügiletist, aga uusversioonid ei ole ikkagi nii ägedad. No vanade kottide mustrites on nii palju detaile, oma lood...



Historical and Folk Art Museum of Rethymno. Nii nagu tikandites, oli ka kanga kudumisel oluline koht sümbolitel. Kanga sisse kooti inimene, elupuu, kahepäine kotkas, lind ja palju muud. Tundub kuidagi tuttavlik, eks!


Historical and Folk Art Museum of Rethymno. Kreeta tikandid on üldjuhul värviküllased, seda sõltumata tehnikast. Leidub kangale vabakäeliselt joonistatud mustreid, kuid ka täpseid, kanga niitide loendamise abil saavutavaid mustrikombinatsioone. Kasutati nii ristpistet kui ka madalpistet, aga ka muid tehnikaid. 


Historical and Folk Art Museum of Rethymno. Sellised valged rätikud seoti aga koduõue - aiale või väravale. Ma ei suuda enam meenutada, mis värk täpselt nendega oli... Igal juhul tänapäeval me enam sellist traditsiooni ei kohanud.


Historical and Folk Art Museum of Rethymno. Klaasi taga on uhke tikandiga kleidisaba 17. sajandist.


Sama tikand lähemalt.


Chanias oli aga armas kodumuuseum (ülemisel fotol), mis alguses tunduski koosnevat paarist kitsast ruumist, kuid hoone teisel korrusel avanesid üksteise järel erinevad ruumid ja põnev ajalugu. Seega, ära lase ennast sellest esmamuljest häirida! 
Meie jõudsime sinna muuseumisse veidi enne sulgemist ning seetõttu jäi uudistamisaega napiks, kuigi kohalik proua oli meiega väga kannatlik ja sõbralik. 

Selles väikeses muuseumis on esitletud hulk tööriistu, traditsioonilist kodust käsitööd, väiketööstuse ja maaelu tooteid. Samuti saab seal näha kunagise maakodu sisemust. 


Folklore Museum of Chania. Voodis oli kolm kihti tikanditega linu/tekke. Pealmise teki erkroosa värvitoon on küll sama intensiivne kui muhu roosa, aga pisut rohkem lõheroosat karva. 


Folklore Museum of Chania. Veel üks tikitud tekk.


Folklore Museum of Chania. Leidus ka uuema aja lilltikandit.


Folklore Museum of Chania. Sealsamas asus ka kaasaegne töökoda, kus meister tegi uusi uhkeid maalinguid. Selleks kasutas ta üsna algelist tikkimismasinat. Samas olid tema tikandid väga-väga detailirohked, kirjud ja paljude varjunditega. Tikandid valmisid aeglaselt ja piste piste haaval, ei mingit programmi. 

Tikkimismaalingud kujutasid loodust ja igapäevast maaelu.


Folklore Museum of Chania. Meister ja tema tikitud maalingud.



Folklore Museum of Chania. Siidi- ja kuldniitidega paabulind.



Folklore Museum of Chania. Veel üks erkude värvidega tikand hakkas silma. Mõnus disain, imeline värvivalik! 


Linnamuuseumide piletite hinnad on soodsad, jäädes 2-4 euro vahele. 

NB! Kreetal ei ole muuseumid üldjuhul õhtuti lahti, need suletakse juba kell neli või viis. Kuna avamine on juba hommikul kell 9 või hiljemalt 9.30, soovitangi kõik muusemikülastused planeerida päeva esimesse otsa.

18. veebruar 2020

Helesinine kudum ja Kreeta.


Mul oli üks lihtne helesinine suvepluus ning mulle tundus, et suviselt päevitunud nahale sobib helesinine väga hästi. Lisaks on helesinist lihtne sobitada pea igat tooni teksadega. Aga suveilmade peale ei saa meil ju kunagi kindel olla, seepärast tahtsin endale üht soojemat suvepluusi - sellist, millega saab ka varasuvel või kevadel käia. 

Lõngaks valisin meriino- ja puuvillasegu Drops Cotton Merino (50% meriinovilla, 50% puuvilla; 50g/110m). Esiteks seepärast, et see lõng armastab erinevaid koekirju - nii pitsilisi kui palmikulisi. Teiseks on see lõng pisut soojem ja tunduvalt pehmem kui tavaline puuvillane - täpselt nii nagu suvekudumiks vaja. Ja muidugi, mis eriti oluline, - selle lõnga valikust leidsin just sobivat tooni maheda helesinise.

Minu M/L suuruses pluusikesele kulus lõnga 350 grammi ehk 7 pallikest.
Vardad oli numbriga 3,5 mm (soonikus 3 mm). 





Kudum on alustatud ülevalt, ripskoes kaelusest ning kootud ringselt ilma õmblusteta. Pitsiline muster on vaid esipoolel. 

Sobivat mustrit otsisin päris pikalt. Lehitsesin oma raamatuid ja põhjatut interneti, kudusin läbi erinevaid koekirju, aga rahule ei jäänud ühegagi. Ja mitte sellepärast, et koekiri poleks jäänud selle lõngaga piisavalt ilus, vaid tundus, et lõng on veelgi enamaks võimeline... Ja siis tuli mulle äkki meelde, et Arella on teinud ära tänuväärse töö ja kudunud läbi suure hulga raamatu "Pitsilised koekirjad" mustritest (neid saab imetleda näiteks Ravelry´s või Arella kodulehel: https://www.craftarella.eu). Uurisin tema lapikesi ning leidsin sealt täpselt selle, mida vajasin - imelise pitsmustri, mis ei jäänud liiga hõre või auguline. Lõng mängis ilusti kaasa ja tõi esile koekirja ülevalt alla voogavad lained, mis jäid kaunid ka "nö" pea alaspidi vaadeldes.



Need pildid tegime juba enam kui aasta tagasi Kreeta saare lõunaosas, ühes väikeses külakeses. Sinine värv oma erinevates toonides tundus seal olevat väga populaarne. Sinised  olid nii aknaluugid kui ka välisuksed, lillepotid ja kivitrepid, rõdupiirded ja trepikäsipuud. Võimalik, et see pidi eemale peletama neid pisikesi kärbselaadseid putukaid, mis seal ringi lendasid (saare keskosas me neid loomakesi ei märganud). Aga võib-olla oli sinine lihtsalt kohalik traditsioon.



Kui olime leidnud selle toreda sinise kivitrepi ja seal mõned pildid jõudnud klõpsida, ilmus ülemisele helesinisele uksele suur ja karvane, palja ülakehaga kohalik meesterahvas, kes hõikas meile midagi kurjalt. Arvata võis, et me häirisime tema lõunaund või -einet vms. Igal juhul, pärast viivukest silmsidet ja minu nõutut pilku, ta leebus ja tõmbas ukse kinni. No me olime viisakad ja otsisime pildistamiseks neutraalsema koha kui kellegi kodutrepp :)




Ma panen järgmisse postitusse mõned pildid Kreetal nähtud käsitööst ka...



Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

8. veebruar 2020

Valged peapaelad.


Peapaela ei pea ju kuduma risti peaga - võib kududa ka nii nagu mütsi, et alustad soonikust ja lähed sealt mööda pead muudkui edasi.

Ma kudusin need peapaelad tegelikult juba üle-eelmisel talvel, aga esimese talve lõppedes juhtus nii, et soe kevad tuli nii ruttu, et peapaela kandmiseks sobivat aega ei olnudki. Ja siis järgmise talve eel ja järel olid need valged peapaelad mul juba ununenud, nii et hetkel ma isegi ei mäleta, kuidas need ilmad tookord olid... Aga tundub, et peapaelu polnud jälle vaja 😃 No tänavu on isegi talv selline, et enamus aja olekski vist paelast piisanud... või siiski mitte, sest vihma sadas liiga tihti... Igatahes, siin need peapaelad on. 


Väiksema (tütre) paela üks soonik on tehtud pisut valgema lõngega ja näed, fotol hakkab see kohe silma, kuigi muidu nagu ei eristanudki...

Mõlemad peapaelad on tehtud mütsijuhendi järgi, mille leiad siit. Tütre paelal katsetasin natuke teisest kohast alustamist, aga suurem on täpselt mütsiga sarnane. Koo lihtsalt mütsi juhendi järgi nii kaua, kuni paelal on pea-aegu õige laius käes, ning siis tee lõpetuseks veel umbes 2 cm laiune soonik. Selle ülemise sooniku tegin mina poole numbri võrra peenemate varrastega kui alumise sooniku - nii püsib peapael paremini peas.



Ühe peapaela jaoks kulub umbes 60 grammi lõnga (sellist, kus 50 grammises lõngatokis on umbes 70-90 meetrit lõnga). Kitsama ja ilma nuppudeta peapaela saab ka 50 grammist.





Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

1. veebruar 2020

Puhvvarrukate muundumine.


See oli vist 2016. aasta alguses (või juba 2015. aasta lõpus), kui mul tuli mõte kududa puhvvarrukatega kampsun. Kudum pidi tulema muidu selline õrn, kerge ja helebeež, aga suurte puhvis varrukatega ja lopsakama kõrge kraega. 

Mul oli kodus juba varasemast olemas õrn ja mitte väga pika karvaga mohäärlõng (Fonty Kidopale; 70% tallemohääri ja 30% polüamiidi; 25g/250m). Kampsuniks kulus neid viis pallikest. Mohääri kõrvale ostsin pehme keeruga täisvillase Novita Florica (100% villa; 50g/175m). Viimast vist enam poodides ei müüdagi ja eks minagi olin varem vaadanud, et mis sellisest õhulisest villasest (ja üsna hapra olemisega) lõngast küll kootakse... Pitssalliks tundus see liiga jäme ning kampsuniks liiga hale :) Aga nüüd klappis nii värv kui ka jämedus ja olemus. Floricat kulus alla 8 palli.

Mustriks valisin lihtsad voogavad palmikud, inspiratsiooni sain sellelt kampsunilt.

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikutes nr 3).



Need pildid tegime 2016. aasta detsembris. Oli väga külm ja mõnusalt lumine nädalavahetus... 





Kampsun tundus küll väga lahe, aga no need varrukad... need hakkasid lõpuks ikkagi häirima, sest iga mantli alla need mugavalt ei mahtunudki. Lisaks tundus mulle, et puhvvarrukad teevad mind megalaiaks. Kuna mul on niigi üsna laiad õlad, siis lisalaius muutus takistuseks. Tagantjärgi fotosid vaadates küll midagi ei sega, aga tunne oli teine.

Niisiis harutasin ma paar aastat hiljem need varrukad üles ning kudusin uued, lihtsa joonega varrukad. Vot nii siis seekord!! Tuli välja, et eriline ei olegi alati mõistlik ja praktiline 😉



Need fotod tegi eelmisel nädalavahetusel mu 10-aastane tütar. Käisime uuenenud Meremuuseumis (Paksus Margareetas). 


Vanasti käisime poistega korduvalt Meremuuseumis, aga siis ei tohtinud seal midagi näppida ja sellest oli tegelikult väga keeruline kinni pidada, sest vähemalt kellanööri oleksid poisid küll tahtnud sikutada ning raudrüüdki katsuda. Ning ma ise ka mõtlesin korduvalt, kui lahedaid asju saaks seal korraldada, et lastel põnevam oleks... 

Nüüd on õnneks küll nii, et igal korrusel saavad lapsed midagi ehitada ja näppida.  





Vaade vanalinnale Paksu Margareeta katuselt.


Kampsun on kootud ülevalt alla. Ja muide, seekord sättisin palmikud jooksma nii, et ees keskjoonel ei ole mitte palmik, vaid palmikute vahekoht. Kartsin küll, et äkki jääb häirima, aga minu arust ei märkagi... või kuidas? Kui oleksin asetanud palmiku täpselt keskele, siis oleksid varrukajoonele jäänud poolikud palmikud või oleks pidanud tegema pikendatud õlad, aga mulle meeldis, et õlg läheb varrukaks üle täpselt õiges kohas. 

Kokkuvõttes sain endale praktilise klassikalise pulloveri - pehme ja sooja. 

😀

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee