Lisaks linnas asuvatele muuseumitele võib Kreetal märgata teede ääres silte, mis kutsuvad imeväikestesse kodu- (või talu)muuseumidesse. Meie käisime ühes Lõuna-Kreeta külakeses sellises muuseumis ning soovitan seda teha teilgi.
Muuseumi kahes ruumis oli vaatamiseks välja pandud peamiselt just käsitöö. Näha sai heegeldatud tekke, kangastelgedel kootud põranda- ja seinavaipu, tikitud seinapilte, tekke ja patju, vaidike rahvariideid ning muidugi kotte. Mingit varjatud või varjamata müügitööd vähemalt selles kohas ei toimunud. Kõik oli väga kodune ja armas.
Seda lina näitas perenaine erilise uhkusega. 20. sajandil oli populaarne seada tikandisse vanasõnu ning ajaloost või Vana-Kreeta mütoloogiast pärinevaid tegelasi.
Siin on väga pisikeste pistetega ristpiste-tikand.
Perenaine oma varandusega.
Muusemi perenaine rääkis meiega vaid kohalikus keeles (inglise keeles teadis ta vaid 2-3 sõna). Kuigi me mõistsime tema jutust väga väikest osa, ei lasknud ta sellest ennast kübetki häirida, vaid jutustas nii toredasti erinevatest esemetest. Meie pikkade blondide juustega tütreke võlus aga tädikese täiesti ära, nii et lahkudes kallistas ta Anni just nagu oma lapselast :)
Sellise väljapaneku imetlemise eest oodati vaid 1 euro suurust annetust(kuskil ukse juures oli pisike purgike). Meie panuse järel andis perenaine tütrele veel kaks kodust (kohalikku) oliiviseepi (pidi olema näo pesemiseks eriti hea).
NB! Oliiviõlist seebi tegemine on Kreetal väga levinud. Kvaliteetse seebi jaoks kasutatakse kreeta parimat neitsioliiviõli, ürte ja eeterlikke õlisid. Seepi toodetakse saarel nii tööstuslikult kui ka kodustes tingimustes. Ükskõik kumma valite, eelistage külmmeetodil valmistatud seepe! Oliivõlist seebi hinnad varieeruvad 1-5 euroni (sõltuvalt brändist, lisanditest ja valmistusmeetodist).
Väljaspool suuremaid linnasid on teede ääres muidugi ka käsitööpoode, kuhu tasub samuti sisse hüpata. Kui üks keraamikapood välja arvata (kus müüja oli kohe eriti üleolev, pealetükkiv ja jutukas), olid neid kõik sümpaatsed kohakesed. Enamasti on sellised poekesed vanemates kreetapärastes majades, kus on tore sisustus ning lahked ja avatud müüjad (viimased oskavad üldjuhul hästi ka inglise keelt, mõnikord ongi nad pärit mõnest teisest Euroopa riigist ja üritavad kohapeal ettevõtlust arendada), kes ostjale siiski parajalt mõtlemis- ja vaatamisruumi jätavad.
See pood oli meie mägimaja lähedal asuvas külas Kournas. Poes müüdi lähipiirkonnas valmistatud oliiviõliseepe, mett, ehteid ja mandalamaalinguga seinapilte, aga ka palju muud. Ann sai seal sõbraks kohaliku koeraga.
Poe sisekujunduses oli kasutatud mitmeid vanu käsitööesemeid ja - vahendeid (poodides näeb tihti kangastelgi või õli pressimise vahendid).
Natuke nalja ka...
Meie ööbimiskoht - Kastellos Village - koosnes mitmest privaatsest majakesest. Meie maja nimi oli Barbagiannis Appartment ja see oli tõeline muinasjutumaja. Majas oli mitu erineva suurusega rõdu või terassi, üks neist hiigelsuur (seal meeldiski meil õhtuti ning hommikuti vaadet nautida, puhata ja süüa), oma pisike aianurk ning suur õuebasseini-ala (viimane oli küll naabermajadega mitme peale, aga me saime seda siiski privaatselt nautida, sest külastajaid tundus septembris olevat väga vähe).
Meile meeldis, et hoone ja sisustus ei olnud liiga moodne ega euroremonditud, samas oli kõik stiilne ja puhas. Kõik voodid olid kaetud moskiitovõrkudega (kuigi siin me lendavaid putukaid ei kohanud; olid hoopis mustad ussikesed, kes niiskemal perioodil õhtuti mööda seina roomasid ja meid algul päris ära ehmatasid, kuid õnneks täiesti ohututeks loomakesteks osutusid).
Meie majakese piiretel rippusid villased tekid.
Vaade meie terrassilt.
Naabruskonnas asuv majake.
Meie ööbisime esimesed ööd mägikülas ja teised moodsamas rannakülas. Aga see mägimaja jättis mulle kustumatu mulje. Seal oli rahulik ja kodune, hommikuti kiresid kuked ja päeval jalutasid kitsed akna alt mööda. Mõnel õhtul, kui õues juba pime, kogunevad kohalikud pered kokku oma terrassidele sööma-jooma-lobisema-telekat vaatama, aga kõik see toimub ilma suurema lärmita.
Kui te Kreetale ei lähe vaid rannapuhkust nautima, siis soovitan vahelduseks ööbida just mõnes sarnases mägikülas. Siin näete, kuidas kreetalaselt päriselt elavad, millised on nende rutiinid (mis kaup neile hommikuti ukse ette tuuakse ja milline tore laulukesega kaubaauto kord nädalas läbi külakese kihutab... just nagu meie jäätiseauto) ning mida nad tegelikult hommikusöögiks söövad (see ei ole üldse klassikaline continental breakfast nagu kuskil väideti) jne.
