Kalami. Hüljatud küla Kreetal.

Neil nädalatel, kus meie liikumistel ja tegutsemistel on teatavad piirid, mõtlen jälle sellele, et rahvastiku linnastumisel on küll mingid eelised, kuid niisama palju on sellest kahju. Kas on nii, et eraldatusel, vaid iseendale lootmisel, ise endale toidu kasvatamise oskusel on sellistes kriisisituatsioonides teatav eelis? Või oleme jõudnud juba nii kaugele, et eraldatus on takistus, sest abi ei jõua õigel ajal kohale?

Igatahes, Kreetal käisime me ühes sellises tiheasustusega külakeses, kus 1970-ndatel elas koos umbes 150 perekonda, aga nüüd on sinna alles jäänud mõned üksikud vanemad inimesed. Aastakümnete jooksul on inimesed Kalami külakesest lahkunud, et leida kuskilt mujalt paremat elu. Nüüd on tänavad tühjad. Seal jalutamine mõjus õõvastavalt - olime justkui sattunud õudusfilmi. Paraku on see kõik siin reaalsus. Väga kurb ja murettekitav...



Kalami külake asub suurte kaunite mägede vahel, kuhu praegu viib täiesti korralik asfalteeritud sõidutee. Arvatavasti jäädi aga tee ehitamisega pisut hiljaks (nagu ka korraliku veevärgi arendamisega).

Ümberringi on aga rahu ja vaikus ning looduse lõhn. Kuskil läheduses on jõgi, oliivipõõsad ja apelsiniistandus. Lähim suurem linn Heraklion asub vaid 80 kilomeetri kaugusel. Et need kilomeetrid on mägedes, siis läheb nende läbimiseks rohkem kui tund...

Külakese enda teed on kitsad  - nendel liigeldi kunagi vaid jalgsi või eeslitega. 

Autoga siin mugavalt oma maja ette ei saa :)

Majad paistavad läbi.

Meie nägime Kalamis vaid kahte kohalikku elanikku ning kahte elamiskõlblikku elumaja. Suurem osa maju olid lagunemas (mõned juba ka varisemisohtlikud), uksed olid pärani lahti, sageli puudusid akendel klaasid. Tolmused esemed on põrandatel laiali, justkui oleksid elanikud majadest paanikas põgenenud. Postkontoris oli näha telefoniautomaatide jäänuseid, koolimajas olid alles vanad katkised koolipingid (sellised nagu meil 70-ndatel) ja põrandale oli kukkunud kriiditahvel. 

Ainus hooldatud hoone selles külas on kirik. Tundus, et seda oli alles hiljuti värvitud.

Siin-seal rippusid küpsed viinamarjad (oli ju septembrikuu). 

Need maitsesid magusalt 😃

Meie käisime Kalamis omapäi, aga sinna tehakse ka grupimatkasid. 

Küll mul on siin kodus hea! Soe vesi ja internet on toas, elekter pole viimaste aastate jooksul pikemalt kui 10 minutit ära olnud, auto on ukse ees, toidupood 15-minutise jalutuskäigu kaugusel, tööle või kinno jõuan 25-minutilise autosõiduga ning liivaranda 30 minutiga. Ilm on küll kehvem kui Kreetal ning viinamarjad ei kasva aknast sisse, aga linnulaulu jagub ning juba sügisel saab mahlaseid ploome ja õunu ka oma aiast. Elu läheb edasi! Olge terved!