Helesinine kudum ja Kreeta.

Mul oli üks lihtne helesinine suvepluus ning mulle tundus, et suviselt päevitunud nahale sobib helesinine väga hästi. Lisaks on helesinist lihtne sobitada pea igat tooni teksadega. Aga suveilmade peale ei saa meil ju kunagi kindel olla, seepärast tahtsin endale üht soojemat suvepluusi - sellist, millega saab ka varasuvel või kevadel käia. 

Lõngaks valisin meriino- ja puuvillasegu Drops Cotton Merino (50% meriinovilla, 50% puuvilla; 50g/110m). Esiteks seepärast, et see lõng armastab erinevaid koekirju - nii pitsilisi kui palmikulisi. Teiseks on see lõng pisut soojem ja tunduvalt pehmem kui tavaline puuvillane - täpselt nii nagu suvekudumiks vaja. Ja muidugi, mis eriti oluline, - selle lõnga valikust leidsin just sobivat tooni maheda helesinise.

Minu M/L suuruses pluusikesele kulus lõnga 350 grammi ehk 7 pallikest.

Vardad oli numbriga 3,5 mm (soonikus 3 mm). 

Kudum on alustatud ülevalt, ripskoes kaelusest ning kootud ringselt ilma õmblusteta. Pitsiline muster on vaid esipoolel. 

Sobivat mustrit otsisin päris pikalt. Lehitsesin oma raamatuid ja põhjatut interneti, kudusin läbi erinevaid koekirju, aga rahule ei jäänud ühegagi. Ja mitte sellepärast, et koekiri poleks jäänud selle lõngaga piisavalt ilus, vaid tundus, et lõng on veelgi enamaks võimeline... Ja siis tuli mulle äkki meelde, et Arella on teinud ära tänuväärse töö ja kudunud läbi suure hulga raamatu "Pitsilised koekirjad" mustritest (neid saab imetleda näiteks Ravelry´s või Arella kodulehel: https://www.craftarella.eu). Uurisin tema lapikesi ning leidsin sealt täpselt selle, mida vajasin - imelise pitsmustri, mis ei jäänud liiga hõre või auguline. Lõng mängis ilusti kaasa ja tõi esile koekirja ülevalt alla voogavad lained, mis jäid kaunid ka "nö" pea alaspidi vaadeldes.

Need pildid tegime juba enam kui aasta tagasi Kreeta saare lõunaosas, ühes väikeses külakeses. Sinine värv oma erinevates toonides tundus seal olevat väga populaarne. Sinised  olid nii aknaluugid kui ka välisuksed, lillepotid ja kivitrepid, rõdupiirded ja trepikäsipuud. Võimalik, et see pidi eemale peletama neid pisikesi kärbselaadseid putukaid, mis seal ringi lendasid (saare keskosas me neid loomakesi ei märganud). Aga võib-olla oli sinine lihtsalt kohalik traditsioon.

Kui olime leidnud selle toreda sinise kivitrepi ja seal mõned pildid jõudnud klõpsida, ilmus ülemisele helesinisele uksele suur ja karvane, palja ülakehaga kohalik meesterahvas, kes hõikas meile midagi kurjalt. Arvata võis, et me häirisime tema lõunaund või -einet vms. Igal juhul, pärast viivukest silmsidet ja minu nõutut pilku, ta leebus ja tõmbas ukse kinni. No me olime viisakad ja otsisime pildistamiseks neutraalsema koha kui kellegi kodutrepp :)

Ma panen järgmisse postitusse mõned pildid Kreetal nähtud käsitööst ka...

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee