Minu Muhu sukkadel on saksa kand südamekand (näed, juba unustasin, et katsetasin seekord esimest korda hoopis südamekanda - väga lihtne ja mugav, muide ) ning varbaots on kahandatud külgedelt nii, nagu õpetatakse raamatus "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid" Muhu sukkade peatükis. See tähendab, et esimesena on kahandused tehtud jala välimisel küljel (10 korda üle ühe rea ja edaspidi igal real, iga kord 3 silmust kokku) ning üsna lõpupoole (siis, kui umbes 2/3 kahandustest on tehtud) ka jala siseküljel (igal real, iga kord 3 silmust kokku). Selliselt kududes tuleb sukale kena viltune otsakahandus, mille puhul parema jala sukk sobib vaid paremasse jalga ning vasaku jala sukk sobib vaid vasakusse jalga. Ei mingit segadust!
Tahtsin pigem tumedama üldmuljega sukkasid (mu tikitud Muhu sukad on ju nagunii heledapoolsed). Nii valisin oma sukka rohkelt tumepunast, vältisin aga valget ja kollast. Kuigi kaugelt seda ei märkagi, olen valge lõnga asemel kasutanud helehall. Kirjalõngaks oli kergelt roheka tooniga ühekordne hall täisvillane lõng ning päkaks peenike träpsuline sokilõng. Viimast otsisin poodidest päris pikalt, sest valget ma ei tahtnud ja enamik helehalle olid liiga jämedad. Tallinnas, Käsitööjaamast leidsin viimaks huvitava siidiseguse sokilõnga Silk Tweed, Hjertegarn (50% meriinovilla, 25% siidi, 25% nailoni; 50g/250m). Selle lõnga soovituslik vardasuurus on küll 3,5 mm, kuid 1,5 mm vardaga oli seda väga hea kududa. Sukaots sai parajalt õhuke, kude jäi mõnusalt tihe, aga mitte jäik. Sokilõnga kulus alla 1 toki.
Minult on korduvalt palutud, et näitaksin oma sukkade pahupoolt. Ei ole siin midagi hirmsat, eks. Pikkadel üleminekutel keerutasin lõnga iga 3-4 silmuse järel. Lõngajooksud on üsna lõdvad, et ikka sukk veniks ja ilusti üle kanna jalga läheks.
Kas märkasid, et musta peaga poiste sekka tegin ka ühe veidra seelikukandja :) Esimesel pildil on ka näha...
Ilusat suve jätku!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar