Kuna meil on kodus nõudliku tooniga diivanid (st mitte neutraalselt hallid, pruunid või beežid, vaid hoopis petrooleumsinised), on raske poest leida nendega sobivaid diivanipatju. Nii mõtlesingi, et koon kangasteljetoas ise mõned padjakatted.
Mul oli lõngakastis täpselt sobivat tooni nõukaaegset maavillast lõnga ja vähemalt 10 aastat vana poolvillast poelõnga. No sellest poelõngast oleks jagunud vaid ühe-kahe padjakatte jaoks, aga oh üllatust - Karnaluksis oli sama lõng ikka veel müügis, isegi toonivahet pole näha!
Padjakatete üks pool on väikeste rombidega ning teine pool siksakiline.
Kokku kudusin nelja padja jagu katteid. Suuremad padjakatted on mõõtudega 46*46 cm, üks väiksem jäi suurusega 40*40 cm.
Sinakas lõng on üsna jäme ja tummine Schoeller und Stahl Meike (50% meriinovill, 50% akrüül; 50g/65m; toon 16), mida kulus kokku 12 tokki (ehk ühele padjale umbes 150 grammi).
Veidike (heledamate täpikeste jagu) kasutasin ka Drops Andes lõnga (65% vill, 35% alpaka; 100g/90m; toon 6420 - seda tooni enam tootmises ei ole).
Nagu ikka jäi mul algul lõnga puudu ja pärast juurdeostmist jäi kolm tokki lõnga üle, nii et pean neilegi mingi otstarbe leidma...
Sel talvel juhtus nii, et helekollased priimulad õitsesid mul maja taga talv läbi. Vahepeal olid küll õied lume all peidus, aga sellest hoolimata jäid lehed ilusaks roheliseks.
Lumikellukeste õisi oli näha juba veebruari lõpus, aga siis tuli jälle lumi ning nii jäid nende varred väga lühikeseks. Nüüd jõuab kellukeste õitsemine juba lõpule, aga mõneks päevaks on nad uuesti lumevaiba all. Hea, et jõudsin neist enne pildi teha. Kärbsed, sääsed ja mesilased on ka juba aias uudistamas.
