Lühike kleidike.

Kui mu eelmine mandalakleit sai valmis, jäi sellest järgi päris palju värvilist heegelniiti. Mõtlesin pikalt, mida nende jääkidega veel peale hakata. Vahepeal joonistasin pilte mandala-sallidest, aga tundus, et üks puuvillane värviline sall ei ole ikkagi minu stiil. Ei tundunud usutav, et ma sellise salliga käiksin. Seejärel tuli mõte, et heegeldan lühikese kleidi või tuunika - nii pika, kui palju mustast niidist jagub. Oleksin saanud kasvõi rannakleidiks sobiliku eseme... 

Esialgu tahtsin need värvilised mandalad paigutada vaid üles, passele. Kui aga selgus, et niidid ei taha kuidagi otsa saada ja neid jagub päris mitme tosina mandala heegeldamiseks, lisasin ringe nii allaäärde kui ka varrukate otsa. 

Lõng: peamiselt puuvillane pärlniit Perle 5 (Madame Tricote; 50g/210m). Veidike on ka mingeid teisi jääke. Kleit kaalub kokku umbes 340 grammi.

Heegelnõel oli numbriga 2.

Leidsin telefonist oma poolikust kleidist ka ühe pildi. See on ümmargune passe. Esialgu tegin pärast mandalaid ka kasvatusi, aga need läksid siiski hiljem harutamisele, sest kleit oleks tulnud liiga lai. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

Toredat jaanipäeva!

Pirita triibuline

Nagu varem öeldud, siis õmblesin eriolukorra ajal üsna palju. Lisaks kohendasin hulga riideid, mis olid juba ammu ühes pesukastis "paremate aegade" ootel. Kast sai päris tühjaks, aga kasti põhjast ilmusid välja 2 puuvillast kudumit - poiste vestid, mis olin neile kudunud siis, kui nad olid veel lasteaia-ealised. Klassikalised eest viklitega v-kaelusega vestid - üks tumesinine ja teine helesinine, mõlemal soonikutes valged triibud. Nüüd on mu pojad juba toredad sihvakad noormehed ning vestid on neile ammu väikeseks jäänud. Kuna nad olid vestidega piisavalt palju käinud, olid need üsna ära trööbatud (vestid on korduvalt pesus käinud, topiliseks muutunud ja vormist välja läinud). Ma olin kunagi otsustanud, et harutan need üles ja teen lõngast midagi "tühist". 

Kuna eriolukorra ajal oligi tore vaheluseks kätega mõnda muud liigutust teha (lisaks kudumisele, õmblemisele ja arvutitööle), siis hakkasingi harutamisega pihta. Kui juba lõngad ilusti keradesse said, siis tahtsin muidugi kohe katsetada, milline jääb kudumi pind pärast pesu juhul, kui kasutada veidi jämedamaid vardaid. Ja pärast seda lõingi märkamatult ühe triibulise topi jagu silmused vardale. 

Sarnase jämedusega roosa lõnga leidsin oma lõngajääkide karbist.

Toppi alustasin ülevalt ja kudusin ringselt ühes tükis (ilma õmblusteta). Taha tegin mõned lühendatud read. 

Mustri osas mul esialgu ideed polnudki. Mõtlesin, et teen ette ühe mustrikorra jagu laineid, et hiljem oleks lihtsam aru sada, kumb poole ette - kumb seljale läheb. Aga kui olin kudumisega jõudnud nii kaugele, et tuli eraldada varrukate ja kehaosa silmused, siis tahtsin jätkata hoopis üleüldiste lainetega...

Lained tulid ka varrukatele.

Selliste lainete kudumiseks on mitmeid võimalusi. Allpool on koekirja skeem, mida kasutasin oma topi puhul. Kui esialgu (rinna kohal) on mustrit vaja kududa üle rea, st kudusin skeemilt vaid 1. ja 2. rida, siis rinnast allpool kudusin ühe mustrirea ja kolm parempidist rida (st read 1-4). Viimasel juhul ei jää koepind nii auguline. 

Puuvillane lõng jämedusega u 50 g/100 m. Kokku kulus 300 grammi lõnga. 

Vardad olid numbriga 4 mm. 

Käisime eelmisel nädalavahetusel lastega Pirital jäätist söömas ning Maarjamäel Kommunismiohvrite Memoriaalil ja Ajaloomuuseumis. Palusin tütrel muuseumi territooriumil endast mõned fotod teha. 

"Emme, sa oled udune", hüüdis tütar, kui mind läbi kaamera sihtis. "Ah, vajuta nuppu, kui näed, et keskel on punane täheke!", ütlesin mida. Nii saigi - kõik muu on ilus terav, aga mina jäin uduseks, sest ma polnud ju KESKEL. 

Need pildid tegi ka tütar :)

Muuhulgas on ajaloomuuseumi välialal nõukogudeaegsete monumentaalskulptuuride kogu. Seal eksponeeritakse ka Kuressaare kesklinnas seisnud Viktor Kingissepa kuju (pildile siiski ei jäänud, sest tegelikult tahtsin ma pildistada kujude taha jäänud puud ja selle tüvel kasvavaid seeni).

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

Paar lindu jakil.

Mustale viltjakile tikandit kavandades tuli mulle meelde raamatus "Sõbast seinavaibani"  (koostaja V.Reemann) nähtud vaibatikand. Nimelt olid sellel (aastal 1933. a Amblas tikitud sohvatagusel) seinavaibail põnevad värvilised linnud ja mulle väga meelepärane värvikombinatsioon. Tekki saab uurida ka ERMi vaibakogus (vt ERM A636:57), aga usun, et sealt ei oleks see mulle üldse silma hakanud. Seevastu raamatus on just linnud esile tõstetud ja nende toredad suled ei saa kuidagi märkamatuks jääda.

Muidugi ei saanud ma jakil kasutada seinavaiba kompositsiooni. Paigutasin linnud seljale ning lilled nende ümber. Samas püüdsid kellukesi sobitada jakile paarikaupa, nii nagu need on vaibal. Kokkuvõttes sai selg üsna kirju ja rikkalik. Seetõttu tegin varrukatele ja esiosale tikandit veidi tagasihoidlikumalt. 

Tegelikult on sellel seinavaibal lisaks lindudele ka erilised spiraalsed lillemotiivid, mille tikkimist tahtsin kindlasti proovida. Üks sai seljale ja teine ette.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

Kaunist juunit!

Tikitud kaunitarid 2.

Nende sukkade tegemisel ammutasin inspiratsiooni ERMis (A625:48; www.muis.ee) asuvatelt vanadelt muhu sukkadelt. Leidsin sealt uusi huvitavaid mustreid, väikeseid detaile ja sooniku alla toreda rohelisepõhjalise kirjamustri. Tikandite taustavärvis ei tahtnud ma siiski seda pruunikat lõnga kasutada ja nii kudusin suka ikka roosa-valge-rohelise kombinatsiooniga.  Originaalsukkade puhul on huvitav see, et esimese ja tagumise poole mustrid ei ole alati samasugused. Mina tegin need üsna sarnased - väikesed erinevused on mõne lehe või rootsu värvis ja arvus. 

Sukad on kootud tavapärase 8/2 lõngaga ja number 1,5 varrastega. Kude on siiski hästi tihe, sest mul on tugev käsi.

Soonikus (2+1) on 132 silmust.

Soonikus kasutatud neolõng ja roosa taustalõng on mu enda värvitud, teised lõngad on nö vabrikulõngad (peamiselt Aade lõng ja Saara lõng).

Valged otsad kudusin peenikesest sokilõngast Novita TicoTico (100g/400m; 75% villa ja 25% polüamiidi).

Andsin eile tellijale uued sukad üle. Daam ütles nii ilusasti, et see pole lihtsalt käsitöö, vaid kunst. Jah, olen nõus - muhulased oskasid seda värvilist ja kaunist kunsti! 

Seekord püüdsin ära mõõta, kui kaua selliste sukkade kudumine, tikkimine ja viimistlemine kokku aega võtab. Tuli ligi 70 tundi ehk pea-aegu kahe tiheda töönädala jagu tegemist, mis minul võttis tegelikult aega siiski üle kahe kuu, sest kitsas kohas (sukasääres) tikkimist tegelikult 8 tundi päevas siiski ma teha ei suuda - näpud ja randmed kipuvad kangeks minema. Ja kuigi kogu protsess on nii põnev ja ilus, on hea kogu töö jaotada ära pikema perioodi peale.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

Kiiresti on vaja ühte sooja kampsunit.

Mul on sageli (ja eriti nädalavahetustel) nii, et kui meil perega on kuskile kodust välja minek, siis ega täpselt teagi, kuhu lõpuks jõuame. Kas väljaminek piirdub vaid poeskäigu ja/või kino külastusega või lisandub ka mõne muuseumi külastustus või õunasöök kohvikus, äkki jääb teele hoopis mõni matkarada. Ei me ette tea... Aga kui sellisel päeval on ilm külm või hall ja ilane, siis tahaksin selga tõmmata midagi lihtsat, mugavat ja sooja. Et ei peaks palju sättima ega mõtlema... Venitaksin teksad jalga, kampsuni selga ja minek... või pea-aegu nii :) 

Just sellest tundest ajendatuna hakkasingi endale eelmise aasta lõpupoole head paksu kampsunit kuduma. Meelepärase mustri kavandasin ise - miskipärast oli mul silme ees just selline jõuline põimitud rombidega pilt. Natuke kartsin küll, et äkki teeb taoline muster mind väga laiaks, aga pole üldse hull, eks.

Kampsuni kehaosa on kootud alt üles ringselt. Külgedel on mõned kasvatused. Varrukad kudusin eraldi ja õmblesin külge. 

Lõng: Drops Andes (65% villa, 35% alpakat; 100 g/90 m), mida kulus 850 grammi ehk 8,5 pallikest.

Vardad olid numbriga 6 mm.

Kuna lõng on jäme ja vardad vastavalt sellele ka jämedamad, siis ei kulu sellise lühema kampsuni kudumiseks väga palju aega. Koekirjaliste varrukate kudumine on küll paras tüütus, aga paari pika nädalavahetusega saab kampsuni ikkagi valmis.

Kampsun on väga pehme ja soe. Üldjuhul ei pea sellele panema midagi alla, sest lõng ei ole üldse kare ega torgi. Olen kampsunit saanud juba korduvalt kanda (no on ju vastavad ilmad) ja selle praktilisuses veendunud. Soovitan!!

Pildid on tehtud möödunud nädalavahetusel Järvamaal, Öötla mõisa härrastemaja ja selle kõrval, mahajäätud olemisega maja ees. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

Teksadega on ikkagi kõige mõnusam...