Tegin tööl näituse.

Kindlasti olete kuulnud, et Facebookis on fanaatikud Kudujate Koopiaklubist teinud üleskutse kanda Eesti Vabariigi aastapäeval, 24.veebruaril, ehedaid Eesti kindaid. 

Pean mainima, et ma ise olen vähemalt viimased 15 aastat kandnud kauneid Eestimaa kirjadega sõrmikuid, peamiselt on need olnud Muhu ja Viljandimaa mõjutustega. Sel talvel olen avastanud enda jaoks ka labakindad - need on mul kodukoha lähedalt, Keila kihelkonnast. Need labakud kudusin omal ajal hoopis pojale. Ta oli siis teismeline, käsi alles kasvas. Kui labakindad jäid poisile väikeseks, panin need kappi ootama ja kudusin talle hoopis sõrmikud. Nüüd need vanad kindad uuesti üles leidsingi ning avastasin, et need on mulle ju parajad ning ka labakutega saab väga edukalt autoga sõita. Lisaks on neid sõrmikutest lihtsam kätte tõmmata (pole ju seda sõrmede jaotamist :))

Tegelikult tahtsin aga rääkida sellest, et möödunud kolmapäeval korjasin kõik oma kodus leiduvad kindad ja sukad kokku (ka need, mis kantud ja mitu korda paigatud) ning viisin tööle, Tallinna Tehnikaülikooli loodusteaduskonda. Tegin neist oma kolleegidele näituse, et tutvustada ehedaid Eesti kindaid-sukkasid, rääkida mustritest, lõngadest, värvidest, pisikestest silmustest ning näidata peenikesi kudumisvardaid. Huvi oli üllatavalt suur. Nii sain vastu palju toredaid lugusid ja kogemusi ning suure energialaksu.

Suur kast sai kudumitest täitsa täis.

Meie koosolekulauale mahtusid kõik täpselt ära.

Kudusin enne näitust ka ühed Muhu valesukad (selliseid jämeda lõnga ja jämeda vardaga sukkasid tegelikult ju Muhu saarel vanasti ei kootud). Tahtsin näidata, milline on erinevus, kui sukka kududa peenikese lõngaga ja vardaga nr 1,25 mm või hoopis jämedamate vahenditega. Minu valesukk (rohelisekirju) on kootud 2 mm vardaga ja 6/2 või 8/3 lõngaga. Valgete jäneste kohal on roosakirju muster, mis esineb ka õigetel sukkadel (lindude kohal). 

Aga need valesukad on ikkagi ilusad. Neis on olemas erk Muhu roosa (kiperoosa) ja ilus Muhu kollane, linnud-lilled niisamuti. Need, ütleme siis "põlvikud", on muidugi hulga paksemad (kitsama tantsukinga sisse need ei mahuks) ja vähema mustriga. Selliseid sukkasid ei peaks vast pidupäeva rahvarõivastega kokku sättima, aga niisama kandmiseks sobivad hästi. 

Lõpetuseks lisan ühe mu varasema töö - tikitud Muhu sukad. Kui valesukkade kudumine võtab aega umbes 20 tundi, siis ehedate sukkadega läheb aega vähemalt 100 tundi.

Palju õnne Eesti!

Kaunist Eesti Vabariigi aastapäeva teile kõigile!

Põrandapadi. Ikka kampsunitest.

Kui mingi asjaga ühest otsast pihta hakata, siis hakkab ka uusi mõtteid juurde tulema. 

Nii juhtus ka pärast seda, kui oma eelmiste kampsuni-patjadega valmis olin saanud. Nimelt hävisid pandeemia ajal meil kodus kaks valget põrandapatja. No üks kulus ära ja teisele valas laps midagi punast peale, nii et puhtaks ma seda enam ei saanudki. Otsustasin, et viskan mõlemad ära ning teen ühe uue, aga seekord mitte valge, vaid kirju põrandapadja (ehk istepadja). 

Sorteerisin jälle vanades vanutatud kampsunitükkides ning valisin välja heleda türkiissinise ja pruunid-beežid toonid. Vana hea "hull lapitehnika" läks ka seekord loosi (oi kuidas mulle kampsunite puhul meeldib seda kasutada).

Uue padja sisuks kasutasin muidugi vanade patjade sisu, nii et ikka igati kokkuhoidlik ja keskkonda säästev projekt!

Kuna istepadi võiks olla tehtud pigem paksemast ja vastupidavamast materjalist, kasutasin siin ära ka mitme kampsuni soonikud (nii alumise ääre kui ka kaeluse soonikud). Nimelt lähevad soonikud vanutades tugevamaks kui kampsuni parempidises koes osad. 

Loomulikult omastas esialgu padja meie kass, kes magas seal 2-3 nädalat. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Paar patja vanadest kampsunitest.

 

Kuna kleidist jäi üsna palju tükikesi üle, otsustasin neist paar patja õmmelda. Õnneks oli mõnest varasemast projektist kappi jäänud ports sobivat tooni, aga veidi paksemaid kampsunitükke, millele sain ka nüüd uue elu anda. Kui kleidi puhul oli oluline, et kasutatavad kampsunid oleksid enam-vähem sama paksusega, siis padjakatte puhul ei mängi see erilist rolli.

Kasutasin vana head "hullu" lapitöö tehnikat, ehk alustasin keskelt ja lisasin erikujulisi lapikesi muudkui juurde. Seekord õmblesin ilma õmblusvaruta - siinkohal tähendab see seda, et uue lapikese õmblesin eelmise peale siksak pistega. Õmbluse tegin töö pealtpoolt - nii jäävad kõik pisted töö paremal pool näha, seega tuleb olla üsna kindla käega.

Suurema padja viisin tööle (uued kontoritoolid on üsna jäiga põhjaga, tahtsin neile mõnusat pehmendust). Väiksema padjakese panin oma autosse. 

See oli tore suvine õmblemine. Soovitan!

Lõpetuseks lisan ka ühe talvisema pildi. Head talve jätku!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Lapiline talvekleit.

Selle kleidi ajalugu ulatub ligi 15 aasta taha. Nimelt hakkasin juba siis koguma vanu villaseid kampsuneid. Ostsin neid peamiselt taaskasutuspoodidest, mõned oma pere "jäägidki" hoidsin alles. Viltisin (tegelikult pesin pesumasinas 40-60 kraadiga) kõik kergelt üle ning jätsin ootele. Soetamise ajal plaanisin neist teha ühe lustaka koduseeliku või pika kleidi, mille lapikesed tahtsin omakorda täita tikanditega vms.

Kampsuneid muudkui kogunes ja kogunes. Kaks riiulivahet oli neid juba täis, aga no ei tulnud neist kleiti ega seelikut. Kusjuures, ma ei unustanud oma ideed ära. Ikka aeg-ajalt mõtlesin oma tuleviku-soojale-kleidile, sorteerisin ja isegi sobitasin kampsuneid nii värvi kui paksuse järgi. Paar taaskasutuspoe kampsunit võtsin aga hoopis kasutusse just sellisena nagu nad olid.

Ja siis tuli hakata kuduma Saaremaa kampsunit. Selle jaoks oli vaja teha lõige ning õmmelda proovikampsun. Viimase jaoks vajasin portsu VANU KAMPSUNEID, mida lõhki lõigata. No ja see andiski põhjust oma kampsunivaru jälle läbi sorteerida, teha proovikampsun ning hiljem, et proovikampsuni tükid ei läheks raisku, nendest midagi toredat teha. 

Kleidis kasutasin viite kampsunit. Tükid ühendasin õmblusmasinaga õmmeldes. Kasutasin tavalist õmbluspistet (mitte sikksakki ega overlokki). Õmblusvarusid mingil moel üle ei teinudki, sest nagu eelnevalt mainisin, olid kõik kampsunid kergelt vilditud ega hargne. Kuna kleidi tegemiseks valisin keskmise paksusega kampsunid, siis ei jäänud õmblused paksud. 

Alumiseks ääreks sättisin erinevate kampsunite soonikuga tükid, nii et seda ei pidanud kuidagi rohkem viimistlema.

Head uut aastat!

Naudime talve!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Ristpistes diivanikate.

Ühe suure töö sain enne aasta lõppu valmis. 

Mul oli ammu plaan tikkida ristpistes diivanikate. Mõtlesin katsetada, kui hästi selline asi vastu peab ja (mis eriti tähtis) kui hästi see diivani peal püsib. Mul on nimelt erinevate katetega see kogemus, et nad ei püsi paigal ja vajuvad tagumiku alt minema. Nii tüütu on mitu korda päevas katteid sättida. Olen aru saanud, et mida rohkem on kattes sünteetikat, seda hullem, sest lisaks libedusele annab see ka elektrit (hoolimata sellest, et diivanid ise on meil täisvillased). 

Üritasin tikkida võimalikult naturaalsete materjalidega. Siia sisse paigutasin väga palju erinevaid lõngajääke, aga juurde ostsin valget, pruuni ja türkiissinist sokilõnga. Vot ei teagi, kas sokilõng oli viga või mitte - lootsin, et äkki on see vastupidavam kui 100% villane. Õnneks elektrit mu uus tekk ei anna, seega selles osas ei ole sokilõnga sünteetika % probleeme tekitanud. Tagumiku all püsib ka palju paremini kui kõik varasemad katted. 

Mustri kavandasin ise. Põhiliseks kujundiks on valged-pruunid siksakid, mille vahele kombineerisin värvilised erinevate motiividega rombid. Tikkimine oli väga aeganõudev, sest erinevalt lilltikandist on ju terve pind täidetud imepisikeste pistetega. Hullumeelne isegi! Töö alguses arvasin, et teen sellise katte mõlemale diivanile, aga nüüd pole küll kindel... Esimest alustasin ju "tänu" koroona-aja kodusolemistele. Hiljem jätkasin tikkimist erinevate projektide mõttepauside või kahe töö vahel. 

Teki suurus on umbes 120 x 95 cm.

Loodan, et naudite lund!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Püsti-triibuga kampsun.

Kas teist keegi on harutanud üles mõne kudumi ja sellest lõngast midagi uut teinud? Ei, ma ei mõtle siin seda, kui esimene kudum on ebaõnnestunud. Pigem nii, et kudumiga on kõik hästi ning oled seda esimest eset aastaid kandnud, aga siis tüdinud või on see väikeseks jäänud vms. 

Igatahes mul oli nii, et kunagi kudusin Noro Silk Gardenist (hirmkallis, aga vastupidav siidisegu lõng) pika kirju salli. Siin on see näha. Ma käisin selle lõbusa salliga päris mitu aastat, aga aja jooksul venis sall siiski kitsaks soolikaks. Ühe korra venitasin salli ka laiusesse, aga eks see selline ajutine lahendus oli. Seejärel seisis mu kaelasoojendaja mitu aastat sahtlis ning ootas häid ideid: imeliste värvide komboga kallist lõnga ei saanud ju nii kergelt ära visata.

Kuskilt tuli mõte kududa püstiste triipudega lühike, kuid avar kampsun. Kuna ainult Noro lõngast poleks piisanud (lõnga oli ju vaid 150 grammi), siis inventeerisin oma lõngavarusid. Leidsin sealt samavõrra head musta lõnga (see tundus ainuke värv, mis Noro kirju-mirjuga vaieldamatult kokku sobis). Paraku oli see lõng pisut liiga peenike, mistõttu lisasin talle kõrvale tervelt kaks "niiti": musta imepeenikese mohääri ja lilla ühekordse villase. Lilla lisasin põhjusel, et värviliste triipude ja musta kontrast ei jääks liiga tugev - lilla mahendab seda nii hästi.

Mäletan, et vanasti juhendati püstitriibulist kampsunit kuduma nii, et hakati ühest varrukaotsast peale, kooti ja kasvatati tasapisi kuni kehaosani, seejärel kooti keha ning lõpuks teine varrukas. Kõik tehti ühes tükis edasi-tagasi ning pärast õmmeldi kokku varrukaõmblused ja küljeõmblused. 

Kuna mina ei teadnud täpselt, kui palju mul lõngast jagub ja kui pikad varrukad ma kududa saan, siis eelkirjeldatud kudumismeetodiga ma riskida ei saanud. Alustasin hoopis keskelt ehk kehaosast ja varrukad kudusin hiljem ringselt külge.

Lõngad.

Kirju lõng: Silk Garden (nr 282), Noro (50g/100m; 45% siidi, 45% kid mohääri, 10% villa), mida kulus ligi 150 grammi.

Must lõng: HjerteGarn Alpaca Silk (50g/165m; 60% alpaka, 30% meriinovilla, 10% siidi), mida kulus umbes 75 grammi.

Must mohäärlõng: Kid Silk, Austermann (25g/225m; 75% mohääri, 25% siidi),  mida kulus alla 25 grammi.

Lilla ühekordne villane oli arvatavasti Aade lõng (100 % villa) ja seda kulus umbes 50 grammi.

Vardad: 3,5-4 mm

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Värvilist sügist teile!

Tekk sai seinale.

Selle tekiga alustasin juba 2016.aastal legendaarse Anu Kaburi juhendamisel. Teki lõplik valmimine võttis aega mitu aastat, sest vahepeal jäi tekk korduvalt ootele - küll oli aega vähe, siis jälle ei olnud mõne lille värvi osas häid mõtteid. Kui tikkimise osa lõpuks valmis, jäi asi jälle toppama, sest ma ei suutnud otsustada, milline äär tekile teha: kandiga või kandita, heegeldatud või eriti rikkalikult heegeldatud. Teate, otsustamine ei ole kaalude tugevaim külg :) 

Viimaks sai tekk põhjakangaga sama tooni, ühevärvilise äärepitsi. Mul on selle lahenduse üle nii hea meel! 

Nüüd ootas tekk mitu-mitu kuud, et leida mu kodus õige koht. Vaatasin siia ja sinna ning lõpuks panin ta ikka kohta, kuhu 6 aastat tagasi (teki alustamise ajal) selle planeerinud olin ehk elutuppa, sohva juurde küljeseina. 

Teki ääred kantisin tagantpoolt kangaga (vt alumiselt fotolt). Nii on teki ääred tugevamad ja tõstmisele vastupidavamad - mul on üsna õhuke ja kerge kangas. Kantimist tegin käsitsi ja nii, et pealtpoolt ei oleks õmblusi näha. Siinkohal oli abiks nipp, et kant oleks nii lai, et ulatuks tikandi alguseni.

Minu tekk on inspireeritud Eesti Vabaõhumuuseumis asuvast tekist (selle tikkis 16-aastane Merike Varik Võrus, sünd 1960.a, EVM E 313:15), kust võtsin kujunduse. Värvid, tehnika ja lillede olemus on minu omalooming. 

Hiljem märkasin sarnast tekki (aga hoopis kolmanda värvikombinatsiooniga) ühes Nõukogude Naises. Selle oli tikkinud Aliide Lillak Viljandis (sünd 1932. a). Tema tekk on säilitamisel ERMis (ERM A 794:201). 

Aga kus tuli neil kahel inspiratsioon? Uurisin ja puurisin ning mulle tundub, et nende tekkide suured lilled (kus suurema lille peale on omakorda tikitud väikesed õied) tulevad Ekaterina Noodi 1920.ndatel tikitud tekkidelt. Ja tema omakorda on "kirjad vaadanud vabrikurättidelt"(ERM A 561:230). Olgu, kuidas on, iga tikkija käekiri on täiesti erinev! 

Minu teki suurus (koos äärepitsiga) on 97 x 151 cm.

Minult on korduvalt uuritud, kui mitu tundi võtab aega sellise teki tikkimine. Mõõtsin ära ühe nurga tikkimise - selleks läks umbes 40 tundi. Seega kogu teki tikkimiseks kulub umbes 4x40=160 tundi. 

Samas lisandub sellele keskmise osa tikkimine, kogu teki mustri kavandamine ja pealekandmine, tikandi viimistlemine (üliettevaatlik aurutamine), kandi ja riputuskanali õmblemine, äärepitsi heegeldamine ja teki külge õmblemine. 

Nii et kõik kokku võtab aega tublisti üle 200 töötunni.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee