23. veebruar 2024

Tegin tööl näituse.

Kindlasti olete kuulnud, et Facebookis on fanaatikud Kudujate Koopiaklubist teinud üleskutse kanda Eesti Vabariigi aastapäeval, 24.veebruaril, ehedaid Eesti kindaid. 

Pean mainima, et ma ise olen vähemalt viimased 15 aastat kandnud kauneid Eestimaa kirjadega sõrmikuid, peamiselt on need olnud Muhu ja Viljandimaa mõjutustega. Sel talvel olen avastanud enda jaoks ka labakindad - need on mul kodukoha lähedalt, Keila kihelkonnast. Need labakud kudusin omal ajal hoopis pojale. Ta oli siis teismeline, käsi alles kasvas. Kui labakindad jäid poisile väikeseks, panin need kappi ootama ja kudusin talle hoopis sõrmikud. Nüüd need vanad kindad uuesti üles leidsingi ning avastasin, et need on mulle ju parajad ning ka labakutega saab väga edukalt autoga sõita. Lisaks on neid sõrmikutest lihtsam kätte tõmmata (pole ju seda sõrmede jaotamist :))

Tegelikult tahtsin aga rääkida sellest, et möödunud kolmapäeval korjasin kõik oma kodus leiduvad kindad ja sukad kokku (ka need, mis kantud ja mitu korda paigatud) ning viisin tööle, Tallinna Tehnikaülikooli loodusteaduskonda. Tegin neist oma kolleegidele näituse, et tutvustada ehedaid Eesti kindaid-sukkasid, rääkida mustritest, lõngadest, värvidest, pisikestest silmustest ning näidata peenikesi kudumisvardaid. Huvi oli üllatavalt suur. Nii sain vastu palju toredaid lugusid ja kogemusi ning suure energialaksu.
Suur kast sai kudumitest täitsa täis.
Meie koosolekulauale mahtusid kõik täpselt ära.
Kudusin enne näitust ka ühed Muhu valesukad (selliseid jämeda lõnga ja jämeda vardaga sukkasid tegelikult ju Muhu saarel vanasti ei kootud). Tahtsin näidata, milline on erinevus, kui sukka kududa peenikese lõngaga ja vardaga nr 1,25 mm või hoopis jämedamate vahenditega. Minu valesukk (rohelisekirju) on kootud 2 mm vardaga ja 6/2 või 8/3 lõngaga. Valgete jäneste kohal on roosakirju muster, mis esineb ka õigetel sukkadel (lindude kohal). 
Aga need valesukad on ikkagi ilusad. Neis on olemas erk Muhu roosa (kiperoosa) ja ilus Muhu kollane, linnud-lilled niisamuti. Need, ütleme siis "põlvikud", on muidugi hulga paksemad (kitsama tantsukinga sisse need ei mahuks) ja vähema mustriga. Selliseid sukkasid ei peaks vast pidupäeva rahvarõivastega kokku sättima, aga niisama kandmiseks sobivad hästi. 

Lõpetuseks lisan ühe mu varasema töö - tikitud Muhu sukad. Kui valesukkade kudumine võtab aega umbes 20 tundi, siis ehedate sukkadega läheb aega vähemalt 100 tundi.
Palju õnne Eesti!

Kaunist Eesti Vabariigi aastapäeva teile kõigile!

6. veebruar 2024

Põrandapadi. Ikka kampsunitest.

Kui mingi asjaga ühest otsast pihta hakata, siis hakkab ka uusi mõtteid juurde tulema. 

Nii juhtus ka pärast seda, kui oma eelmiste kampsuni-patjadega valmis olin saanud. Nimelt hävisid pandeemia ajal meil kodus kaks valget põrandapatja. No üks kulus ära ja teisele valas laps midagi punast peale, nii et puhtaks ma seda enam ei saanudki. Otsustasin, et viskan mõlemad ära ning teen ühe uue, aga seekord mitte valge, vaid kirju põrandapadja (ehk istepadja). 

Sorteerisin jälle vanades vanutatud kampsunitükkides ning valisin välja heleda türkiissinise ja pruunid-beežid toonid. Vana hea "hull lapitehnika" läks ka seekord loosi (oi kuidas mulle kampsunite puhul meeldib seda kasutada).

Uue padja sisuks kasutasin muidugi vanade patjade sisu, nii et ikka igati kokkuhoidlik ja keskkonda säästev projekt!

Kuna istepadi võiks olla tehtud pigem paksemast ja vastupidavamast materjalist, kasutasin siin ära ka mitme kampsuni soonikud (nii alumise ääre kui ka kaeluse soonikud). Nimelt lähevad soonikud vanutades tugevamaks kui kampsuni parempidises koes osad. 


Loomulikult omastas esialgu padja meie kass, kes magas seal 2-3 nädalat. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

23. jaanuar 2024

Paar patja vanadest kampsunitest.

 

Kuna kleidist jäi üsna palju tükikesi üle, otsustasin neist paar patja õmmelda. Õnneks oli mõnest varasemast projektist kappi jäänud ports sobivat tooni, aga veidi paksemaid kampsunitükke, millele sain ka nüüd uue elu anda. Kui kleidi puhul oli oluline, et kasutatavad kampsunid oleksid enam-vähem sama paksusega, siis padjakatte puhul ei mängi see erilist rolli.

Kasutasin vana head "hullu" lapitöö tehnikat, ehk alustasin keskelt ja lisasin erikujulisi lapikesi muudkui juurde. Seekord õmblesin ilma õmblusvaruta - siinkohal tähendab see seda, et uue lapikese õmblesin eelmise peale siksak pistega. Õmbluse tegin töö pealtpoolt - nii jäävad kõik pisted töö paremal pool näha, seega tuleb olla üsna kindla käega.

Suurema padja viisin tööle (uued kontoritoolid on üsna jäiga põhjaga, tahtsin neile mõnusat pehmendust). Väiksema padjakese panin oma autosse. 
See oli tore suvine õmblemine. Soovitan!

Lõpetuseks lisan ka ühe talvisema pildi. Head talve jätku!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

2. jaanuar 2024

Lapiline talvekleit.

Selle kleidi ajalugu ulatub ligi 15 aasta taha. Nimelt hakkasin juba siis koguma vanu villaseid kampsuneid. Ostsin neid peamiselt taaskasutuspoodidest, mõned oma pere "jäägidki" hoidsin alles. Viltisin (tegelikult pesin pesumasinas 40-60 kraadiga) kõik kergelt üle ning jätsin ootele. Soetamise ajal plaanisin neist teha ühe lustaka koduseeliku või pika kleidi, mille lapikesed tahtsin omakorda täita tikanditega vms.

Kampsuneid muudkui kogunes ja kogunes. Kaks riiulivahet oli neid juba täis, aga no ei tulnud neist kleiti ega seelikut. Kusjuures, ma ei unustanud oma ideed ära. Ikka aeg-ajalt mõtlesin oma tuleviku-soojale-kleidile, sorteerisin ja isegi sobitasin kampsuneid nii värvi kui paksuse järgi. Paar taaskasutuspoe kampsunit võtsin aga hoopis kasutusse just sellisena nagu nad olid.

Ja siis tuli hakata kuduma Saaremaa kampsunit. Selle jaoks oli vaja teha lõige ning õmmelda proovikampsun. Viimase jaoks vajasin portsu VANU KAMPSUNEID, mida lõhki lõigata. No ja see andiski põhjust oma kampsunivaru jälle läbi sorteerida, teha proovikampsun ning hiljem, et proovikampsuni tükid ei läheks raisku, nendest midagi toredat teha. 

Kleidis kasutasin viite kampsunit. Tükid ühendasin õmblusmasinaga õmmeldes. Kasutasin tavalist õmbluspistet (mitte sikksakki ega overlokki). Õmblusvarusid mingil moel üle ei teinudki, sest nagu eelnevalt mainisin, olid kõik kampsunid kergelt vilditud ega hargne. Kuna kleidi tegemiseks valisin keskmise paksusega kampsunid, siis ei jäänud õmblused paksud. 

Alumiseks ääreks sättisin erinevate kampsunite soonikuga tükid, nii et seda ei pidanud kuidagi rohkem viimistlema.
Head uut aastat!

Naudime talve!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee