Ma räägin veidike ka Bulgaariast, kus me kolmekesi (mina, abikaasa ja teismeline tütar) juunikuus puhkamas käisime.
Kui tavaliselt võtame perega ette linna- või matkareise, siis üle aastate veensin abikaasat, et meil on vaja üht väikest rannapuhkust, kus saab lihtsalt päikesevarju all lesida, ujuda, lugeda või käsitööd teha ja ainult natuke jalutada. Muidugi tuli mul endal suur töö ära teha, st valida reisisihtkoht ning leida sobiv aeg, hotell ja pakett. Oi, me ei ole vist juba üle 15 aasta käinud ühelgi pakettreisil, aga paketiga saime meeldivaima hotelli umbes poole odavamalt kui ise broneerides. Lisaks pakkus reisibüroo (Tez Tour) sobivamaid aegu, kui lennufirma.
Bulgaaria jäi mulle silma just selle pärast, et sinna Musta mere läänerannikule tehakse üsna ranna lähedale otselende ja sõit ei kesta talumatult kaua. Lend Tallinnast otse Burgasesse võttis aega veidi üle kolme tunni. Lennujaamast hotelli sõidetakse bussiga, mis lähimatesse hotellidesse jõuab umbes 15-20 minutiga. Meie hotell asus kaugemal, sinna jõudsime 45 minutiga ja hilisõhtul tundus see talumatult pikk (koju tagasi sõites aga üldsegi mitte), nii et kui peaksid sama teed sõitma väikeste väsinud lastega, soovitan endale privaatne auto saata (seda sai reisikorraldaja kaudu tellida).
Teadmiseks veel: Burgase lennujaam on megapisike, nii et seiklema seal ei pea, aga võimalusi aega mõnusalt veeta ka ei ole. Tagasi koju sõitmiseks tuleb siiski aegsasti Burgase lennujaamas kohal olla, sest lendudele ei saa check-in varem ära teha, teenindajaid on aga jaamas vähe ning nende keele- ja arvutioskus võib olla kesine, nii et kõik käib väga aeglaselt (mul taheti abikaasa peaaegu tagasilennult maha jätta, kuna teda ei suudetud lennu nimekirjast üles leida).
Teine põhjus (lisaks otselennule), mis valisin reisisihtkohaks just Bulgaaria, oli kliima. Me ei tahtnud liiga kuuma puhkust. Sellest sai muidugi naljakoht, sest juunis oleks Bulgaarias tavapäraselt pidanud olema umbes 24 kraadi sooja ning merevesi juba parajalt hea, et teha mõni kiire suplus. Igaks juhuks valisime basseinidega hotelli - kui meri osutub liiga külmaks.
Tegelikult ootas meid ees 26-30 kraadi õhusooja ja sama soe Must meri. Basseinis saime end pigem jahutamas käia. Samas, vahetult enne meie jõudmist oli seal olnud vihmasem periood, kus mõnel päeval randa ei saanudki.
Meie hotell, DIT Majestic (ülemisel fotol), asub Sunny Beach´i (Päikeseranna) põhjapoolsemas osas, 45 minutise bussisõidu kaugusel lennujaamast. Hotelli valisime, kuna see asub kohe mere ääres ja neil on oma rannaala. Lisaks on hotellil mitu välibasseini ning avar õu baari ja puhkealaga. See piirkord tundub olevat ka uuem ja vaiksem. Võtsime kõik hinnas paketi (sh joogid ja rannatoolid-rätikud).
Hotell oli tõesti mõnusalt rahulik, mingit noorte möllu ega muud lagastamist ei olnud. Õhtuti toimusid hotellis tantsušõud, mida käisime ka kord vaatamas (need olid tasuta, aga muidugi sai meeleheaks jootraha jätta). Samuti ei olnud tunglemist rannas ega basseini ääres: polnud vaja endale toole varakult broneerida. Ei teagi, kas oli põhjus selles, et paljudes riikides ei olnud veel koolivaheaeg alanud (me läksime kohe, kui laps vaheajale pääses ehk 15.juunil) või ei pääseta Venemaalt enam Bulgaariasse puhkama.
Meie korraldasime tavaliselt oma päevi nii, et lõunani lesisime basseinide juures (ülemisel fotol on näha vaid üks osa basseinialast) ja õhtul läksime merre ujuma.
Nagu ütlevad reklaamid, siis Sunny Beach´il on 6 km pikkune kuldse liivaga rand, puhas vesi, vaikne smaragdikarva meri ja värske õhk. See kõik tundus tõele vastavat. Õhtuti oli meri küll varieeruv: vahest suuremad lained, teine kord väiksemad, üks kord tulid kuskilt vetikad, aga enamasti oligi väga puhas ja mõnus. Ja ei mingeid kive mere põhjas!
Mulle meeldis see, et ujumiseks ei pidanud pikalt vees kõndima, sest meri läks üsna kiiresti parajalt sügavaks.
Hotelli alad, hotellide ümbrus, aga ka kogu piirkond oli puhas ja turvaline. Samas oli näha palju pooleliolevaid ja/või mahajäetud/lagunevaid maju, kuivavaid ja hooletusse jäänud haljasalasid (rohelust oli kokkuvõttes väga vähe), läbimõtlemata liiklust (bussijuhid olid ikka väga osavad neis tupikutes ja kitsikutes manööverdama).
Hotellide ümbruses müüakse rannatarbeid (ülemisel fotol). Enamus turistidele mõeldud kaubandusest ja söögikohad asuvad aga rannapromenaadil ja peatänaval Flower Street´l, mis asub risti rannaga poolel teel Nessebari. Tänavamüük ei ole enamasti väga agressiivne, poes saab rahulikult uudistada.
Osad toidupoed on lahti 24 tundi või vähemalt keskööni. Kuigi meil oli hotellis "kõik hinnas", käisime ka väljas söömas. Rannarajoonis saab väga erinevat kiirtoitu (kebabist burgerite ja erisuguste pitsadeni) või istuda pubilaadsetes kohtades. Peenemaid restorane on rohkem Nessebaris, kus soovitan süüa kohalikku kala (maitseelamuse saamiseks ärge valige kõige odavamat) ja traditsioonilist külmsuppi Taratori (restoranis on mõlemad kindlasti paremad kui hotellis). Söögi/joogi hinnad on üldjoontes Eestiga sarnased või veidi odavamad, sõltuvalt asukohast.
Nessebar on iidne linn, mis asub väikesel poolsaarel, umbes poole tunnise bussisõidu kaugusel kuurortist. Mitmetuhande aasta vanune muuseum-linn on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Nessebar ei ole siiski ainult muuseum, vaid elav asula - seal elab püsivalt üle 10 tuhande elaniku. Tuhandete aastate jooksul on selle strateegiliselt heas asukohas asuva linna pärast toimunud lugematu hulk lahinguid. Seal on võidelnud kreeklased, roomlased, osmanid, bütsantslased, türklased.
Nessebaris võib kolm-neli tundi rahulikult ringi jalutada ja varemeid uudistada. Lisaks on seal palju restorane, väikseid poekesi (nahast tooted, keraamika, käsitöö, ehted ja muu turistikaup, lisaks muidugi roosiseebid, roosimesi ja kõik muu roosidega seonduv, sest roos on Bulgaaria rahvuslill).
Kohalikud elanikud müüsid Nessebari tänaval (ja tegid kohapeal) oma käsitööd. Nende tööde autor istus teiselpool tänavat, maja varjus, ja kudus uut linikut. Linikute hinnad olid pigem odavamapoolsed (20-100 eurot).
Minu selja taga ongi Nessebar.
Nessebari võib jalutada, sõita takso või bussiga (pileti saab osta bussist, vist oli 3 leevi sularahas) või mööda vett mootorpaadiga (väljub Sunny Beach´i kai juurest, Flower Street´ilt, maksmine samuti sularahas, 15 leevi).
Meie sõitsime hommikul paadiga (soovitan: sõit oli mõnus, mahe tuuleke, kaunid vaated) ja tagasi tulime bussiga (väikeste lastega ei soovita, sest buss oli rahvast täis, paljud pidid seisma püsti, konditsioneeri ei olnud).
Folklooriõhtu Orizare külas.
Turismifirmad korraldavad õhtuseid väljasõite Orizare külla, mis asub 12 km kaugusel Nessebarist. Seal oli mitte väga suur, aga korralik turistidele suunatud kompleks (Gerana Village) avara restorani, vesiveski, kiriku, majamuuseumi ja väikese loomaaiaga. Kogu uhke kompleks on suures kontrastis Orizare külaga, mis tundus üsna mahajäänud - vaid üksikud majad paistsid olevat asustatud. Küla lähedal olid suured päevalillepõllud.
Õhtune menüü on paika pandud ja koosneb salatist, supist, praest ja arbuusist. Kõrvale pakuti vett, lahjat veini ning pits rakiat (traditsiooniline kange jook, sarnane brändiga). Kõhu saab pilgeni täis, aga midagi erilist see ei pakkunud (oasuppi ma süüa ei suutnud - see tundus maitsetu, aga salat oli värske ja seapraad traditsiooniline).
Mahukaks eeskavaks pakuti erinevaid tantse ja pillimänge, näha sai Bulgaaria erinevatest piirkondadest pärit rahvariideid, söe peal kõndi, rahvalaule. Õhtu lõpetas disko.
Bulgaaria kultuur on üks suur kompott erinevatest kultuuridest, sest nagu mainitud on riigist üle käinud pärslased, kreeklased, roomlased, hiljem slaavlased, osmanid, türklased, sakslased ning lõpuks Nõukogude Liit. Kõik see on mõjutanud nende tantse ja rahvariideid. Aga nad teevad seda nii rõõmsalt, kirega.
Veel infoks:
Bulgaaria on 2007. aastast Euroopa Liidu liige.
Valuuta on leev (BGN).
Ajavöönd on meiega sama.
Enamasti saab tasuda pangakaardiga. Sularaha oli vaja bussis, paadis, jootrahaks.
Burgase lennujaamas on hinnad eurodes, nii et koju tagasi sõites ära rehkenda sealseid hindu ümber!
Bulgaarias on mõnus!
Instagrammis @annelikudugurmee
Facebookis @kudugurmee
