Instagrammis @annelikudugurmee
Facebookis @kudugurmee
Instagrammis @annelikudugurmee
Facebookis @kudugurmee
Meil siin Põhja-Eestis oli soe ja pikk suvi ning see kestab veel praegugi. Vihma oli mõõdukalt ja seegi sadas alla peamiselt öösel. Päevad olid päikeselised, kohati isegi liiga soojad ja niisked. Kuna ka toad olid palavad, siis sellistes oludes ei suutnud mina kududa ega tikkida - suuri villaseid asju ei saa süles hoida. Kasutasin neid päevi pigem õmblemiseks (lisaks tegime tütre toas remonti).
Teksaseeliku õmblesin juba maikuus. Mul oli sahtlis ootel üks vana A-lõikeline seelik, mille ülemine ots oli õmmeldud õhemast teksariidest ning alumine ots erinevatest kangatükikestest (samet ja velvet jms). Paraku oli see alumine pool juba ammu ära kulunud ning kevadise kapikoristuse käigus, kui hakkasin seelikut ära viskama, märkasin, et ülemine pool on ju korralik: lukk toimib ja õmblused püsivad. Jätsin selle alles ning õmblesin seelikule uue alumise osa - teksapükstest lõigatud tükikestest.
Vanast seelikust jäi alles diagonaalina kulgev suurem tükike (pildil vasakul pool).
Vanal seelikul ei jooksnud alumine äär viltuselt nagu minu "uuel" seelikul - see mõte tekkis jooksvalt. Kui seeliku jaoks lapikesi sättisin, selgus, et õhemaid teksaseid ei olnudki mu varudes väga palju ja olemasolevad paistsid kõik ühte tooni. Aga ma tahtsin, et tükikesed oleksid erinevad: mõned tumedad, mõned heledad sinised. Seepärast jätkasin esitükil olevat diagonaali ja sättisin tükikesed selle järgi viltuselt jooksma. Saigi omamoodi seelik.
Instagrammis @annelikudugurmee
Facebookis @kudugurmee
Väikesed pudelkõrvitsad kaunistavad Bulgaaria talu.
Instagrammis @annelikudugurmee
Facebookis @kudugurmee
Kui mu Saksamaal õppiv poeg kirjutas, et võiks seda kohta vaatama minna, siis ma kirjutasin vastu, et "punkrid on vist huvitavad, kuigi minu jaoks hirmutavad ja õõvastavad". Aga ma ei mõelnud, et sinna ei võiks minna. Läksime ikka ning oligi kole ja kurb ja hoomamatu ja mõtlemapanev.
Soovitan seal siiski ära käia.
Hirm Saksamaalt tuleva ohu eest pani prantslased 1930. aastatel ehitama Maginot' liini, kolossaalset maa-alust pommikindlat kindlust, punkrite ja pommitajate kompleksi. Liin ulatus Šveitsist Luksemburgini ning mahutas tuhandeid mehi. Lisaks sõjalistele objektidele ja tehnikale sisaldas see igati moodsaid elamistingimusi, sh kliimaseadmeid, postkontoreid, söögikohti, kingseppa, arsti, veehoidla- ja jaotussüsteemi, laatsareti, pesumaja jne. Lisaks oli seal maa-alune raudtee.
Kirde-Prantsusmaal asub liini üks osa, Ouvrage Schoenenbourg punkriliin, mida on võimalik valitud päevadel külastada (vt infot siit). Külastuseks kulub vähemalt 2 tundi!
Karlsruhest sõidab sinna umbes ühe tunniga, Strasbourgist 45 minutiga.
Ouvrage Schoenenbourg kindluse ehitus lõpetati 1935. aastal ning 1936. ja 1937. aastal paigaldati sinna varustus ja relvastus. Kindlus koosneb kaheksast plokist, millest kuus on lahinguplokid. Erinevate plokkide "elanikud" omavahel üldjuhul ei kohtunud.
Plokkide vahel kasutati tehnika transpordiks kitsarööpmelist elektriraudteed.
Kokku on maa all umbes 3 kilomeetrit galeriisid, mis ulatuvad 18-30 meetri sügavusele.
Laatsaret.
Schoenenbourgi kindluses peeti kõige rohkem lahinguid ajavahemikul 1939. aasta septembrist kuni 1940. aasta juunini. Selle aja jooksul tulistati kindlusest välja üle 17 000 mürsu ning kompleks ise oli üle 3000 mürsu ja 160 pommi sihtmärgiks.
1950. aastate lõpul, kui Prantsusmaa töötas välja oma tuumaprogrammi, vähenes huvi selliste kindlustuste vastu. Nüüd kasutati kompleksi sõjaväe väljaõppeks ning 2001. aastal müüs kaitseministeerium Schoenenbourgi kindluse kohalikule kogukonnale, kes seda jõudumööda korrastab.
Veiniga siin kokku ei hoitud.
Sõjajärgne hinnang selle kohta, kas Maginot' liin oma eesmärki täitis, on vastuoluline. Selle liini ehitamine maksis ju tohutult palju ning lõpptulemusena ei suutnud see takistada Saksa vägedel Prantsusmaale tungimast. Seetõttu peavad paljud seda tohutuks ebaõnnestumiseks ja raha raiskamiseks. Teised jälle hindavad, et see ehitis aitas pidurdada sakslaste ootamatut pealetungi.
Igatahes SÕDA ONGI KOLE ja kallis ja ebavajalik ja hävitav ja saastav. Sõjahirmus elamine on ka kahjuks kallis ja saastav ja hävitav. Kas meil on mingi võimalus seda vältida? Vältida sõda... või vältida enda kaitsmist... Mis on selle hind, kui me end ei kaitse?
Et mitte nii masendavalt lõpetada, siis mainin, et ümbruskonnas on toredaid (vaikseid) Prantsuse külakesi ja isegi üks veinitalu. Söögikohtades on muidugi pikad lõunapausid, aga õhtusöögiks leiab sealkandis kohtasid küll. Meie käisime lihtsas saksapärases restoranis Keimberg (seal peaks saama ka ööbida, vt all fotol).
Instagrammis @annelikudugurmee
Facebookis @kudugurmee
Märkasin ka üht mahajäetud maja. Vaid roosipõõsas on unustanud ennast õitsema.