25. august 2021

Heegeldatud kleit.

Ma olin pikalt seda värvi kleidist unistanud. Otsisin sobivat lõnga siit ja sealt, aga päris õiget ei leidnud või kui värv oli õige, siis polnud poes vajalikus koguses lõnga. Ja siis täiesti juhuslikult paar aastat tagasi ühel Tartu-reisil astusin läbi sealse ostukeskuse lõngapoest ja seal ta oli - imeilus läikiv rohekassinine lõng, just parajalt peenike pitsi heegeldamiseks.

See on see tore värvitoon, mille puhul meie peres on alati vaidlus, kas tegu on sinise või rohelise kleidiga. Minu silmis on see pigem roheline, aga abikaasa näeb vaid sinist. 

Igal juhul panin pitsile alla tumeda mürkrohelise voodri, aga kui võimalus tekib, siis tahan katsetada ka heledama, sinakas-rohelise voodriga... 

Lõng: Linie 164 Java (67% puuvilla, 33% viskoosi; 50g/158m), mida kulus 550 grammi.
Heegelnõel oli numbriga 3.

Muster on mu enda kombineeritud.

Kleit on heegeldatud ringselt ülevalt alla. Seelikuosa on alt laienev, aga kindlasti mitte ratasklošš. Viskoosisisaldusega lõng langeb mõnusalt ja seda oli üsna hea heegeldada... 

Mul on sama lõnga ka kollast - plaanisin sellest tütrele kleiti, aga tundub, et tütarlaste kleidikandmise mood on lõplikult ümber, nii et nüüd ei teagi... Eks see lõnga jääb mõneks aastaks ootele, sest äkki ikka mõne suurema sündmuse puhul soovib preili endale ka kleiti. 😉
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee
Fotod tegi poeg nr 2.

16. august 2021

Kirjumirju särgik.

Seelikust jäi järgi veidi puuvillast lõnga. Mõtlesin teha sellest suvise topi - midagi lühemat sorti maika moodi. Heegeldasin juba kõik valmis ja siis jõudsin järeldusele, et topp tuli suve jaoks liiga tume/sünge. No oranž ja helelilla lõng olid ju kõik seelikusse läinud. Järele jäänud sinine, roheline, lilla ja valge ei vedanud mu meelest üksi välja. Leidsin peenikeste lõngade kastist erinevaid kollaseid ja lillasid iirisniite, mis kahekordsena võetuna on enamvähem sama jämedad, kui mu teised lõngad. Harutasin 1.versiooni pea-aegu üles ning proovisin uuesti. Tulemus meeldis rohkem, aga seelikuga vist ikkagi ei sobi... Oranži puudumine on ilmselge viga... Ja pealegi on üldpilt nii kirju, et lausa karjub... Küllap sobiks siis, kui ühevärviline jakk peale visata 😀 Ma pole veel proovinud. 
Hoopis teine teema on aga topi pikkus. Kui selle valmis heegeldasin ja selga proovisin, tundus, et pikkus on sobilik. No aga tegelikult... Keha liigub ja seelik liigub ja topp liigub ja lõpuks ikka on kõik paigast nihkunud. Ega peatselt 50.ndat sünnipäeva tähistav naisterahvas ikka pea avalikult rahvale oma naba näitama, eks! Niisiis tuleb seda toppi ikkagi veidi alt pikendada - arvan, et kuskil 2-3 cm peab juurde heegeldama... Järgmiseks suveks saab tehtud!

Ühesõnaga, ega mul ka alati kõik kohe õnnestu!
"ei ma pole saaremaa peal käind ega saarenaise naba näind"
Mina alustasin topi heegeldamist rinna kohale jäävatest kolmnurkadest. Alumise osa heegeldasin hiljem külge. Arvatavasti saaks teha ka vastupidi.

Hetkel on särgi heegeldamiseks kulunud 200 grammi lõnga.
Heegelnõel oli numbriga 3 mm.

 Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

5. august 2021

Eriti kirju lõngajäägiseelik.

Selle seeliku heegeldamiseks sain inspiratsiooni internetist nähtud fotost. Võimalik, et mõte hakkas arenema juba Balmaini 2017.aasta kollektsiooni nähes. Kirju seelik tundus hea mõte veel ühest portsust puuvillastest lõngajääkidest vabanemiseks.



Peab tunnistama, et üks selline pikk seelik vajab päris palju lõnga (minu seelik kaalub ligi 600 grammi) ning minu puuvillastest lõngajääkidest jäi väheks. Seetõttu läksid jooksvalt harutamisele paar heegeldatud mütsi (nende kandjad on ammu juba nii suured, et seesuguseid mütse pole neil enam vaja) ja mobiilikotid, mis ka enam ammu kasutuste ei leia.

Kuna lõngade värve jääkide kastist eriti valida ei saa, on minu seelikus värvid üsna juhuslikud. Proovisin lihtsalt kõrvuti panna omavahel sobivad toonid.

Seelik on heegeldatud ülevalt alla. Algul heegeldasin 2 kolmnurkset tükki, mida muudkui suurendasin ja suurendasin, kuni need olid nii laiad, et ulatusid mulle puusade ümber (seelik peab ju puusadest üle mahtuma). Nüüd ühendasin need järgmise reaga kokku ja heegeldasin ringselt (ja sakiliselt) allapoole. Natuke jooksvalt kasvatasin  ka - puusade ümber on seeliku kõige laiem koht. Puusadest allapoole läheb aga kõik sirgelt edasi. Kui jõudsin sinna kohta, kust võiksid alata küljelõhikud, ei saanud enam ringselt heegeldada, vaid jätkasin edasi-tagasi. Hiljem heegeldasin ülesse ka värvli. Hetkel värvlisse veel kummi aetud ei ole, aga arvan, et aja jooksul venib see siiski veidi välja ning siis tuleb sinna ka laiem kumm ajada.

Heegelnõel oli numbriga 3.
Pildid tegi abikaasa Saaremaal, Mändjala rannas.
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

2. august 2021

Peipsi ääres.


Pärast seda, kui me olime Narvas ja Kuremäel käinud, suundusime Peipsi järve äärde. Sõitsime Venemaa poolsemast otsast, Vasknarvast, läbi Remniku (käisin seal lapsena kahel suvel pioneerilaagris) ja Kauksi muudkui allapoole Varnjani välja. 

Ööbimispaik oli meil Nina külas - see jääb Kolkja ja Kallaste vahele, kohe Peipsi järve äärde. Ninas on vaikne ja mõnus, paljud avastamist väärivad kohad jäävad kuni 10-minutilise autosõidu kaugusele. Kaugele ei jää ka head söögikohad, nt Kivi kõrts Alatskivil. Ninas saab küll Peipsi järves ujuda, aga kive on järve põhjas üsna palju. Kui tahta imelist liivaranda (riietuskabiinide ja kohvikuga), siis tasub ujumiseks (ja võib-olla ka ööbimiseks) valida Kallaste. Samas ei ole Kallaste linnana muidugi nii vaikne ja rahulik...

Ega neid ööbimiskohti sealkandis väga palju polegi, nii et kui sõita suurema seltskonnaga, siis meelepärane koht tasub broneerida juba 1-2 kuud varem. Mina hakkasin ööbimist otsima umbes 1,5 kuud varem, kuid meie 5-pealisele seltskonnale leidus kindlatel kuupäevadel vabu kohti vaid üksikutes majutusasutustes (eeltingimus oli just järveäärne asukoht). 

Nojah, ega ma ole kindel, et järgmine kord järveäärse majutuse valiksin, sest nii palju sääski ja parme, kui meid seal kimbutas, ei ole me tänavu mitte kuskil kohanud (ja uskuge, me oleme sel suvel väga palju mööda Eestit ringi rännanud). 
Nina küla ja Peipsi järv.
Nina küla lähedale jääb uhke Alatskivi loss. 1885. aastal valminud loss on rajatud Suurbritannia kuninglikku residentsi – Šotimaal asuva Balmorali lossi eeskujul (allikas: www.alatskiviloss.ee). Muide, Balmorali loss on olnud kuningliku pere Šoti kodu alates sellest ajast, kui prints Albert ostis selle 1852. aastal kuninganna Victoriale. Muidugi on Alatskivi loss eelnimetatust väiksem :)

Loss on ilusti taastatud ning kogu taastamisprotsess fotodena salvestatud (jutud muidugi juures) ja lossis vaatamiseks välja pandud.

Suvel on Alatskivi loss iga päev avatud, perepilet maksab 14 € (kaks täiskasvanut ja kolm last).  

Lossis on ka restoran, kuid tänavu on see lahti vaid ürituste tarbeks. 

Alatskivi lossi sisevaade.
Veel midagi olulist.
Paljud toredad Peipsiäärsed kohad ei ole külastajatele avatud iga päev ega terve päev. Mitmed kohad avatakse vaid tellimise peale. Nii et kui teil on soov külastada mõnda kindlat kohta, siis soovitan soojalt juba enne reisi välja uurida, millal asutus on avatud ja vajadusel broneerida külastus/teejoomine/giid (nt Kolkja vanausuliste muuseum, Varnja Elava Ajaloo Muuseum, Samovarimaja, Peipsimaa Külastuskeskus).

Üldjuhul on juunis-juulis sinna kanti mõistlik minna kolmapäevast pühapäevani (st vältige esmaspäeva ja teisipäeva). Samovarimaja aga on üldse avatud vaid reedest pühapäevani. Tundub, et augustis on aktiivsem turismiperiood ning sel ajal on mõned kohad isegi terve nädal avatud. Samas on augustis külastajaid rohkem, nii et igale poole ei pruugi jälle ligi saada. Igal juhul - tehke eeltööd ja kui olete kuskile bronninud näiteks teejoomise, siis igaks juhuks helistage eelmisel päeval või sama päeva hommikul üle (olen kuulnud, et on jäädud kogemata kinnise ukse taha).


Meil juhtus nii, et kolmapäev oli meie viimane Peipsiäärne päev. Meil oli suur soov juua samovariteed ja tutvuda vanausuliste kommetega. Kahjuks kohast, kuhu olime plaaninud minna,  eelnevate päevade jooksul telefoni vastu ei võetudki ja nii jäigi seal aeg broneerimata. Kohapeal oli neil vist liialt palju tegemist, sest keegi meist välja ei teinud. Nii et lõpuks sõitsime pisut üles Kasepää poole, kus Tiheda külas asub Peipsimaa Muuseum (sinna broneerisime ka teejoomise).
Peipsimaa Muusem asub endises Tiheda koolimajas. Praegusel kujul avati see alles 2019. aasta juunis. Muuseumis saab tutvuda vanausuliste eluolu, kiriku- ja köögikultuuriga ning ikoonimaaliga (sh siitsamast külast pärit maailmakuulsa ikoonimaalija Pimen Sofronovi teekonnaga). Muuseumisse koguti eksponaate ümbruskonnast. Enamik samovare on pärit Veronika Kookmaa kogust (natuke kahju oli, et samovaride kohta oli muuseumis vähe infot - nii oleks tahtnud teada, kust üks või teine ese on pärit ning kui vana see on).

Meie Ivan Tšai (ehk põdrakanepitee) teejoomistseremoonia toimus õues, muuseumi ees. Selles pole midagi imelikku, sest vanausulisedki jõid oma teed nii toas kui ka õues, kasvõi sibulavagude kõrval. 

Nagu ülemiselt pildilt näha, olid laual nii barankad ja präänikud kui ka kaht sorti kohapeal valminud keedusuhkrut. Teejoomise kõrvale tutvustati vanausuliste teerituaale – näiteks seda, kuidas alustassi käes hoida, keedusuhkrut kasutada ning alustassilt häälekalt teed juua. Samuti anti juhiseid põdrakanepi korjamise ja kuivatamise osas.

Teetseremoonia eest tuleb tasuda 5 eurot inimese kohta. Sellele lisandub muuseumipilet (loodetavasti tahate ikka muuseumisse ka minna), mis näiteks perele oli vaid 9 eurot. 

Meile igal juhul tee maitses ja nii ostsime kohapealsest poest muuhulgas kaasa kaht erinevat Ivan Chaid (üks neist fermenteeritud põdrakanepi tee ja teine mitte). Tegelikult kasvab meil ümbruskonnas ka päris palju põdrakanepit, nii et peaks üks suvi korje ette võtma...

Muide, Eestis elab praegu umbes 15 000 vanausulist. Samas 1920.-1930. aastatel oli neid 10 000. 

Kuna tsaarivõim ei tunnistanud vanausuliste õigust oma kombeid järgida, kiusati neid Venemaal taga. Põgenevad vanausulised leidsid endale kodu muuhulgas Peipsi läänekaldal. Peamiselt tuldi Eestisse pakku 17.sajandil. Enamasti olid nad Valge mere äärsed pomoorid ja usutegelase Feodossi Vassiljevi (fedossejevlased) järgijad. 

Lugesin, et rangemates sektides pole meestel lubatud habet ajada, ei tohi juua kohvi ning suitsetamist peetakse patuks. Eriti ranged vanausulised ei jaga isegi oma toidunõusid ja tarbeesemeid võõrastega. Kel huvi võib lugeda lisa näiteks Sirbist või siit.
Siin on imekaunid tikitud padjakatted, seinavaip, laudlinad, heegeldatud katted, pitsid-satsid jne.  

Muidugi oli natuke kurb, et me ei saanud minna päris vanausuliste elamist-olemist vaatama, aga eks siis tuleb kunagi edaspidi tagasi tulla ning külastada mõnda ülalpoolnimetatud kohtadest. Näiteks tundub põnev Peipsimaa Külastuskeskuse siniliniku töötuba või sealne Sigurimuuseum. Mõlemast hüppasime tegelikult korraks ka läbi, aga korralik tutvumine (koos giidiga) oleks ikka mõistlikum valik :)
Siniliniku töötuba. Pakutrükk.

Poeg Kasepääl. Vaade Peipsi järvele.

Me käisime veel Kalevipoja muuseumis (see on lahti ka nädala alguses). Pilte ma seal ei teinud, aga külastada soovitan. Kusjuures minna võib nii lastega kui ilma ning kindlasti vaadake ära film (meile meeldis - sai hea ülevaate mahukast Kalevipoja teosest).  Head reisi!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee