19. veebruar 2016

Roheline kampsun.

Roheline on mu garderoobis üsna harv külaline. Eriti mururoheline või samblaroheline. Arvan mäletavat, et enne ülikooli-aega ei tunnistanud ma rohelist värvi üldse rõivana. Ühe erandina - nimelt kudusin ma teismelisena endale ühe mururohelise kimonolõikelise lambavillase kampsuni (kuna villavahetuses ei saanud iga kord lõngavärve ise valida). See kampsun oli nö omaloominguline: rohelisele taustale paigutasin suvaliselt erineva suurusega kollaseid kolmnurkasid. Hoolimata efektsest tulemusest ja suurest tööst ei olnud ma kudumi üle kuigi uhke ja just tänu rohelisele värvile ei kippunud ma seda ka eriti kandma. Vähemalt esialgu. Aga lapsele oli täiskasvanute arvamus tohutult tähtis - kui selgus, et õpetajatele mu kampsun meeldis, siis julgesin sellega ka rohkem käia.

Ülikoolis sattusin ma ühte ühiselamutuppa neiu M-ga, kelle garderoobis oli päris mitu mururohelist eset. Kui koos "kaubanduskeskusesse" jope-jahile läksime, siis valis tema välja järjekordse MURUROHELISE. Ma ei saanud sellest valikust aru. Mulle tundus see nii jube ja võõras. Üritasin teda kaks päeva ümber veenda. Hiljem aga panin tähele, et neiu M-i rohekaspruunide silmade ja kahvatu jumega selline roheline isegi sobib. Veelgi hiljem hakkasin ka ise poes rohelist märkama. Ma ise valin küll heledamat, pastelsemat rohelist või hoopis mürkrohelist...



See kampsun on samuti villane. Kampsuni keskosa on ämma kootud. Ülejäänu tegin mina.

Tegelikult kudus ämm üle 25 aasta tagasi mu toona tudengist abikaasale ühe rohelise kampsuni. Palju see poisike selle kampsuniga vanasti käis, seda mina ei tea. Igal juhul mingi hetk sai kampsuni endale mu äi. Tema jaoks tuli seda veidike kohandada - ämm tegi kehaosa ja varrukad pikemaks (viimastele tuli mõned uued värvidki appi võtta).

Nüüd sain ma selle kampsuni endale. Mõtlesin, et teen sellest endale ühe korraliku sooja sviitri.

Enne, kui ma harutama hakkasin.

Harutasin alläärest u 20 cm ning kaeluse ja varrukad. Harutatud lõngad pesin puhtaks ja venitasin sirgeks. Järgnev on ilmselt piltidelt näha :)   

Eesmärgiks oli kõrge kaelus, ühevärvilised varrukad, väike särtsakas mustririba ning värvivalikust rohekashalli kaotamine.



Õues oli 16 kraadi külma.



9. veebruar 2016

Kolme sinisega sõrmikud.

Need on Märdi uued sõrmkindad. Ja ilma mingi mõõdutundeta (vaid ikka ennast kiites) võin öelda, et need tulid tõesti ilusad. On ilusamadki kui piltidelt näha :)


Kes blogi järjepidevalt on lugenud, need mäletavad, et mu poeg kaotas eelmise aasta lõpus oma sõrmikud ära. Muidugi oli tal nüüd kibekiiresti uusi vaja - poisil olid küll ühed labakindad, aga soojapoolsel talvel on mugavam kooli just sõrmikutega minna. 

Et kindad kiiresti valmiksid, tuli valida võimalikult lihtne muster - just nagu see lambasilmakiri. Ühed selle kirjaga labakindad olid mulle muis.ee kogust juba aastaid tagasi silma jäänud. Need, üle 100 aasta tagasi Kadrinast korjatud kindad (ERM A 293:20erinesid paljudest teistest selle poolest, et nende kiri oli kootud kahe erineva sinise lõngaga (või sinise ja mustaga - muuseumi fotolt pole hästi aru saada). Lisaks on neil sooniku ja kirja vahel ilus kalaroo muster, mis on mulle alati meeldinud. Ja kõike eelnevat tasakaalustab lihtne valge soonik. Võrratult ilus disain! 

Mina kasutasin kolme erinevat sinist. Ja kuigi tavaliselt koon ma kindaid endavärvitud lõngast, siis seekord võtsin Aade värvilise üleminekulõnga (arusaadavalt sinistes toonides), kerisin vajalikud toonid kolme erinevasse kerasse ning ebavajalikud lõigud jätsin tulevikuplaane ootama. Nii sain ilusad erksad toonid, mis omavahel kindla peale sobivad. 

 
Muuhulgas olid need mu esimesed kindad, mis sisaldavad 100% kaasaegset villast lõnga. Ja ei saa mainimata jätta, et need on hulga pehmemad kui kõik varasemad kindad. Põhjus on ilmselt selles, et eelmised kindad olen kudunud vanadest ehedatest (nõukaaegsetest) lõngadest, mis on tunduvalt karedamad kui uuema aja (valdavalt Rootsist, Austraaliast ja Uus-Meremaalt saadud villast tehtud) "lambavillane". Minule see ehe karedus meeldib, aga poisil oli pehmete kinnaste üle muidugi eriti hea meel.

Silmuseid soonikus 78, hiljem 80.
Vardad nr 1,5.

Minult on uuritud, kuidas ma sellistel sõrmikutel saan sõrmedel mustri klappima. Ja kas peopesapoolne kiri jookseb ka mustrisse või mitte... Allolevalt fotolt (pöidlalt) on näha, millised täpiread ma tavaliselt näppude vahele teen. Nende täpikeste abil panengi käeselja ja peopesapoolse kirja omavahel klappima, just nii et ka peopesal kiri ilusti mustrisse jääks.



Nagu fotodelt näha, olid Märdi kindad valmis juba mitu nädalat tagasi, siis kui suur lumi oli veel maas.

3. veebruar 2016

Paksust lõngast müts. Täppide kudumine.

Ka Ann sai endale ühe eriti paksu, roosa ja sooja mütsi. 


Nagu pildilt näha, ei lubanud Ann ka sellele mütsile tutti panna. Nii sai sinna hoopis väike keerupaelast saba. 



Lõng: Wool and the Gang, Crazy Sexy Wool (100% Peruu vill; 80 m/200 g). Sellest lõngast kirjutasin hiljuti siin postituses.

Kasutasin vardaid nr 8 (soonikus) ja nr 10 (põhiosas). Silmuseid oli ringil kõigest 38. 
Lõnga kulus 121 grammi.

See erkroosa müts sobib hästi tema muhuroosade käpikutega.


Nii ere müts ei jää kindlasti tähelepanuta. Kui õues oli krõbe pakane, käis Ann selle mütsiga ka lasteaias ning nii mitmegi lapse silmad läksid selle peale särama. Aga Ann sai iga kord kurta, et tegelikult talle see müts niiväga ei meeldigi... Sest see on küll mugav ja vahest ta lausa unustab ära, et tal on müts peas, aga kuna ma tegin mütsile üsna aeglase kahanduse (sest peadligi ja munaja kahandusega müts jäi väga veider), siis on pealael veidi tühja ruumi ja see ongi see, mis Annile ei meeldi. Tema tahab mütsi tihedalt vastu pead tõmmata... 

Ehk kokkuvõtteks: kui keegi armastab kanda sellist mütsi, mis hoiab ümber pea, siis ei tasu siiski väga paksust lõngast kududa. Või siis tuleb kududa veelgi jämedamate varrastega: nii jääb kude pehmem (kuid kahjuks puhub siis ju tuul silmustest läbi).


Eelmisel aastal kirjutasin ühes postituses reljeefsete täppide kudumisest. Tookord olid teemaks varjuga või sabaga täpid. Täna proovin kirjeldada, kuidas kududa selliseid sabata täppe nagu on Anni mütsil. Tulemus on tõesti täiesti erinev. Proovige!

Nende reljeefsete täppide kudumine on väga lihtne: 
- Mustrireal (st täpireal) tuleb terve ring kududa vaid ühe lõngaga, st siin mütsil helerohelisega. Taustalõng (roosa) jääb seniks ootele. Silmused, kuhu on vaja täppi kududa, tuleb läbi kududa rohelise lõngaga PAREMPIDISE kudumisvõttega. Silmused, kuhu täppi ei tule, tõstetakse KUDUMATA paremale vardale. 
- Järgmisel ringil kootakse terve ring taustavärviga, st roosa lõngaga. Sealjuures tuleb eelmise rea rohelised silmused (st täpid) kududa PAHEMPIDISE kudumisvõttega ning roosad silmused parempidise kudumisvõttega. 

All on selgitav joonis (tühjad kastid tähistavad silmuseid, mis tuleb kudumata paremale vardale tõsta). Loodetavasti on arusaadav.

Kahel ülemisel real on sabaga täpid. Alumistel ridadel ilma sabata täpid.