Roheline on mu garderoobis üsna harv külaline. Eriti mururoheline või samblaroheline. Arvan mäletavat, et enne ülikooli-aega ei tunnistanud ma rohelist värvi üldse rõivana. Ühe erandina - nimelt kudusin ma teismelisena endale ühe mururohelise kimonolõikelise lambavillase kampsuni (kuna villavahetuses ei saanud iga kord lõngavärve ise valida). See kampsun oli nö omaloominguline: rohelisele taustale paigutasin suvaliselt erineva suurusega kollaseid kolmnurkasid. Hoolimata efektsest tulemusest ja suurest tööst ei olnud ma kudumi üle kuigi uhke ja just tänu rohelisele värvile ei kippunud ma seda ka eriti kandma. Vähemalt esialgu. Aga lapsele oli täiskasvanute arvamus tohutult tähtis - kui selgus, et õpetajatele mu kampsun meeldis, siis julgesin sellega ka rohkem käia.
Ülikoolis sattusin ma ühte ühiselamutuppa neiu M-ga, kelle garderoobis oli päris mitu mururohelist eset. Kui koos "kaubanduskeskusesse" jope-jahile läksime, siis valis tema välja järjekordse MURUROHELISE. Ma ei saanud sellest valikust aru. Mulle tundus see nii jube ja võõras. Üritasin teda kaks päeva ümber veenda. Hiljem aga panin tähele, et neiu M-i rohekaspruunide silmade ja kahvatu jumega selline roheline isegi sobib. Veelgi hiljem hakkasin ka ise poes rohelist märkama. Ma ise valin küll heledamat, pastelsemat rohelist või hoopis mürkrohelist...
See kampsun on samuti villane. Kampsuni keskosa on ämma kootud. Ülejäänu tegin mina.
Tegelikult kudus ämm üle 25 aasta tagasi mu toona tudengist abikaasale ühe rohelise kampsuni. Palju see poisike selle kampsuniga vanasti käis, seda mina ei tea. Igal juhul mingi hetk sai kampsuni endale mu äi. Tema jaoks tuli seda veidike kohandada - ämm tegi kehaosa ja varrukad pikemaks (viimastele tuli mõned uued värvidki appi võtta).
Nüüd sain ma selle kampsuni endale. Mõtlesin, et teen sellest endale ühe korraliku sooja sviitri.
Enne, kui ma harutama hakkasin. |
Eesmärgiks oli kõrge kaelus, ühevärvilised varrukad, väike särtsakas mustririba ning värvivalikust rohekashalli kaotamine.
Õues oli 16 kraadi külma. |