26. juuni 2017

Kampsun kolme päevaga?

Jah, nii oli mul plaanis... Et koon kolme päevaga ühe kampsuni valmis. Ja üldsegi mitte mingi liru ja pisikese. Hoopis korraliku ja suuuure, st pika ja laia oversize-kampsuni pidin ma nende kolme pooliku päevaga valmis kuduma. 


Lõnga soetasin juba sügisel Lõngaklubi FB oksjonilt ning juba siis teadsin ma üsna täpselt, milline kampsun sellest tulema peab.

See "täpselt" tähendas vaid seda, et ma kujutasin ette pikka ja laia kampsunit, mille ülemine pool on roosa (just nii pikalt kui sellest lõngast jagub) ja väike blokk allpool on beež, ees jookseb palmikurida ning et kõik sujuks võimalikult kiiresti ja õmblusteta, pidin kuduma raglaanis ülevalt alla. Ebaühtlane lõng armastab lihtsat parempidist pinda, seepärast ei hakanud ma huvitavamaid mustreid üldse valimagi. 


Vajalikud arvutused tuli loomulikult teha proovitöö põhjal, kuid sellest jäi väheks. Nimelt venib suur kudum pikkusesse märgatavalt rohkem, kui seda üks pisike proovitöö suudab ette näha. Lisaks põhjustab silmuse pikkusesse venimist suur varras - kasutasin kehaosa kudumiseks vardaid numbriga 8. Loomulikult kahaneb selle venimise tõttu märkimisväärselt kudumi laius. Kõik see tekitas olukorra, kus pidin raglaanitriibud (ehk kasvatuskohad) kaks korda ümber planeerima, st kõrgemale viima, ning korra ka kaeluse väiksemaks tegema (muidu oleks see lihtsalt üle õlgade veninud - nii oleks olnud küll moodne, aga mitte minule). Viimane tähendas muidugi kogu kupatuse ülesharutamist :) 

Lõpuks, pärast viimistlemist (pesu), venis kampsun umbes 20 cm pikemaks (mis mulle hästi sobis - olin sellega juba ette arvestanud), aga varrukad venisid umbes 10 cm näpuotstest kaugemale, nii et neidki tuli hiljem kohendada. 

Ja see kõik kokku lisas kudumistunde just nii palju, et kolme päeva asemel kulus viis päeva :) Aga selle tulemusel on mul superlahe pehme suvekampsun, mida saab vabalt kanda ka palja ihu peal.


Lõng: Novita Sylvia (86% villa, 14% siidi; 50g/65m), mida kulus kokku 11,5 tokki, sh 8 roosat ja 3,5 beeži. Sylvia on nüüdseks vist Novita lõngavalikust maha võetud, kuigi minu meelest täiesti põhjendamatult, sest mulle selle koostis, ebaühtlane olemus ja toonid väga meeldisid ning kui oleks võimalus, siis kooksin sama lõngaga veel mõne ägeda kampsuni. Arvan, et ühe samasuguse kooksin isegi kolme päevaga :)

Vardad soonikutes nr 6 ja 5; põhiosas nr 8. 


Lõbu pärast kudusin igal seitsmendal real Sylviat koos roosaka Sädemega. Säde (7% mohääri, 7% polüamiidi, 58% akrüüli, 28% polüestrit; 50g/205mon Novita mohäärisisaldusega litrilõng, kus peenikesele lõngale on aetud väikesed (3mm) sätendavad litrid. Litrid annavad kampsunile väikese sätenduse.


Ma ei tahtnud väga laiu varrukaid. Kui sobiv laius oli olemas, siis varruka poole ma enam kasvatusi ei teinud, aga kehasse lisasin järgnevatel ringidel veel mõned silmused.


Väike vimka sai seekord küünarnukkidele... 






Mu jäi kampsunist järgi 4,5 tokki beeži lõnga ja törts roosat. Ei tea, kas nendest sobiks mütse kududa... Tegelikult tahaksin teha suurt salli, aga siis oleks lõnga juurde vaja...

21. juuni 2017

Tütreke.

Lappasin veel fotosid, mis me Lennundusmuuseumis tegime, ning silma jäi paar toredat võtet Annist, kes sel kevadpäeval kandis minu heegeldatud jakikest, kübarat ja kotti. 

Kotist on mõned pildid siin postituses.
Jakikesest aga siin.
Kleit oli algselt pärit H&M-st, kuid ka selle tegin ise kantavaks.


Mitmesse lennukisse sai sisse ka. Küll oli laes palju nuppe!


Ann tegi minust ka ühe foto :)


Ilusat suve!

19. juuni 2017

Vest, mis iial valmis ei saa.


Selle vesti soetasin juba 2012. aastal kuskilt teise-ringi-poest. 60% shetlandi villa teeb vesti mõnusalt soojaks ning ülejäänu (akrüül ja nailon) peaks tagama vastupidavuse. Kokkuvõttes on vest üsna villase olemisega, aga õnneks mitte kare. Igal juhul nägi see välja nagu uus, aga minusugune (tikkija) vaatab ühevärvilist eset ikka kui potentsiaalset tikkimispinda - sest üks igav hall kudum tuleb ju tingimata millegagi täita. 

Seekord alustasin aga hoopis sellest, et pistsin vesti alumise ääre sinisesse värvipotti. Kuna kudum ise on üsna suure silmusega (seega mitte väga tihe), ei saanud sellele kavandada eriti peent tikandit ega pisikesi detailirohkeid motiive. Tihedalt täidetud suured motiivid (nt nagu Muhu tekil) oleksid mõjunud aga liiga raskepäraselt. Valisin hoopis äärmiselt lihtsa sämppistes sõõrimotiivi, mida tikkisin erinevate siniste ja hallide lõngadega. Et sellised "kontuurid" ei jääks liiga kontrastsed, vaid hajuksid mõnusalt taustaga, ongi kaval tikitavat pinda veidi toonida.

2013. aasta aprillis nägi mu vest välja selline.  

Osa värvitud pinda oli juba tikandi all.

2013. aasta oktoobriks oli kogu värvitud pind tikandiga kaetud ning osad sõõrid ulatusid ka kõrgemale, hallile taustale. Kuid sobivate lõngajääkide varud said otsa ning vest jäi ootama uusi kudumeid ja nendest tekkivaid uusi jääke. 

Pildil tundub, nagu oleksin võinud kõik ka niisamuti jätta, aga seljas jättis tikand laia vöö mulje, mis mind puusadest jämedaks tegi ja häiris.


Kui soetasin endale tooniüleminekutega villase lõnga (millest hiljem said Märdi sõrmikud), siis sain jälle pisut juurde tikkida. Muidugi ei takistanud miski vesti vahepeal kanda (aastal 2015).


Nagu näha, panin vahepeal taskutele mustrilise satiinkangast kandi. Samasuguse kangatüki lisasin ka voodriks vesti turjale - nii igaks juhuks, et ennetada kaela kratsimist...



Kui eelmisel nädalavahetusel Tartus käisime, siis külastasime muuhulgas ka Eesti Lennundusmuuseumi. Eriti soovitan poistega peredele :) 
Ats tegi seal mõned fotod (vestist muidugi).




Nagu näha, on vestil väga avarad varrukaaugud. Algul see häiris mind, aga selgus, et talvel oli see just hea, sest siis sain vesti tõmmata mõne laiema või paksema kampsuni peale.



Mõned sinised ja hallid lõngajäägid on siin nüüd jälle kogunenud. Äkki teen sõõride ja täpikeste vahele mõned väiksemad sõõrid... Mõtlen veel... Ega sellega ju kiire pole.



Seal, kus ma hommikuti koeraga jalutamas käin, kasvab tee ääres kõrge rohu sees meeletus koguses imeilusaid siniseid ja lillasid kurekellasid. Avastasin, et õuevaasis püsivad need paar nädalat ilusad. 

12. juuni 2017

Vaata värve muuseumis!

Häid värvikombinatsioone leiab ikka loodusest, aga kui ilmad on kehvapoolsed või tuleb nädalavahetus mingil muul põhjusel veeta linnas, saab värvi- ja mustriinspiratsiooni ammutada hoopis muuseumist. Me käisime perega Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis ja tuleb tõdeda, et positiivse elamuse sai nii seitsme kui ka 16-aastane laps. Eriti lummas meid sealne kivimite väljapanek. 

Panin siiagi mõned pildid. Äkki nakatan kedagi julgemalt värve kasutama. Fotod on küll üsna kehvad, sest kõik need on tehtud läbi klaasi, aga mingi ülevaate vast ikka saab...







Aga miks mitte ka putukate pealt malli võtta?




Muidugi võib Tartus minna hoopiski botaanikaaeda, kus praegu õitsevad rododendronid  ja kuldkingad ning õige pea lummab oma lõhnaga suur pojengiala.


Emajões veel ujuda ei saanud, aga jalgupidi kaldal pisut sulistada ikka võib.


8. juuni 2017

Valge vest.


Siis, kui mu hommikuse jalutuskäigu teid ääristavad lopsakad kollaseõielised lillepuhmad, mis päikeselisel päeval lõhnavad nii mesiselt ja tugevalt, domineerivad aias hoopiski valged puud-põõsad-peenrad. Kirsid, õunapuud, pihlakas ja enelas, tulbid, margareetad, püvililled ja maasikad - kõik õitsevad nüüd korraga. 

Ja üle pika aja kudusin ma valget lõnga. Põimisin palmikuid soojaks valgeks vestiks. 


Jah, mu valged tulbid õitsevad ikka veel. Nad on kangekaelsaelt kannatanud välja kõik tugevad tuuled ja hoovihmad, pallimängud ja veesõjad :)

Vest läks Tiinale. Külgedel asuvad palmikud, ümmargune kaelus, pikendatud õlg ja kehast vabalt langev vest oli tellija soov. Mina joonistasin disaini ja mõtlesin välja palmikupõimingu. 


Lõng: Drops Lima (65% villa, 35% alpakat; 50g/100m), mida kulus veidi üle 7 toki. See lõng on justkui palmikuteks loodud - neid on mugav kududa ja tulemus on korrektne.

Vardad olid (nii soonikus kui ka palmikutes) numbriga 4.


Vest on kootud ringselt alt üles. Soonikud (ka alumise) kudusin hiljem külge - nii sain vesti lõplikku pikkust ning sooniku tugevust reguleerida alles lõpus. Kergelt pikendatud õla jaoks kahandasin kaenla all küll kümmekond silmust, kuid see on siiski vähem kui tavaliselt, ning hiljem kasvatasin paar silmust (sentimeetri jagu) juurde.

Ripsilise koega lai soonik kipub viimasel ajal pea igasse mu kudumisse tulema :)



Öise hoovihma järel on see tuhkurenelas väga nukralt longu vajunud ning kõik õied on ka nüüd närtsinud. Aga värdenela esimesed kiiremad õied on juba avanenud, nii et valgetest puhmastest meil puudu ei tule.