2. august 2021

Peipsi ääres.


Pärast seda, kui me olime Narvas ja Kuremäel käinud, suundusime Peipsi järve äärde. Sõitsime Venemaa poolsemast otsast, Vasknarvast, läbi Remniku (käisin seal lapsena kahel suvel pioneerilaagris) ja Kauksi muudkui allapoole Varnjani välja. 

Ööbimispaik oli meil Nina külas - see jääb Kolkja ja Kallaste vahele, kohe Peipsi järve äärde. Ninas on vaikne ja mõnus, paljud avastamist väärivad kohad jäävad kuni 10-minutilise autosõidu kaugusele. Kaugele ei jää ka head söögikohad, nt Kivi kõrts Alatskivil. Ninas saab küll Peipsi järves ujuda, aga kive on järve põhjas üsna palju. Kui tahta imelist liivaranda (riietuskabiinide ja kohvikuga), siis tasub ujumiseks (ja võib-olla ka ööbimiseks) valida Kallaste. Samas ei ole Kallaste linnana muidugi nii vaikne ja rahulik...

Ega neid ööbimiskohti sealkandis väga palju polegi, nii et kui sõita suurema seltskonnaga, siis meelepärane koht tasub broneerida juba 1-2 kuud varem. Mina hakkasin ööbimist otsima umbes 1,5 kuud varem, kuid meie 5-pealisele seltskonnale leidus kindlatel kuupäevadel vabu kohti vaid üksikutes majutusasutustes (eeltingimus oli just järveäärne asukoht). 

Nojah, ega ma ole kindel, et järgmine kord järveäärse majutuse valiksin, sest nii palju sääski ja parme, kui meid seal kimbutas, ei ole me tänavu mitte kuskil kohanud (ja uskuge, me oleme sel suvel väga palju mööda Eestit ringi rännanud). 
Nina küla ja Peipsi järv.
Nina küla lähedale jääb uhke Alatskivi loss. 1885. aastal valminud loss on rajatud Suurbritannia kuninglikku residentsi – Šotimaal asuva Balmorali lossi eeskujul (allikas: www.alatskiviloss.ee). Muide, Balmorali loss on olnud kuningliku pere Šoti kodu alates sellest ajast, kui prints Albert ostis selle 1852. aastal kuninganna Victoriale. Muidugi on Alatskivi loss eelnimetatust väiksem :)

Loss on ilusti taastatud ning kogu taastamisprotsess fotodena salvestatud (jutud muidugi juures) ja lossis vaatamiseks välja pandud.

Suvel on Alatskivi loss iga päev avatud, perepilet maksab 14 € (kaks täiskasvanut ja kolm last).  

Lossis on ka restoran, kuid tänavu on see lahti vaid ürituste tarbeks. 

Alatskivi lossi sisevaade.
Veel midagi olulist.
Paljud toredad Peipsiäärsed kohad ei ole külastajatele avatud iga päev ega terve päev. Mitmed kohad avatakse vaid tellimise peale. Nii et kui teil on soov külastada mõnda kindlat kohta, siis soovitan soojalt juba enne reisi välja uurida, millal asutus on avatud ja vajadusel broneerida külastus/teejoomine/giid (nt Kolkja vanausuliste muuseum, Varnja Elava Ajaloo Muuseum, Samovarimaja, Peipsimaa Külastuskeskus).

Üldjuhul on juunis-juulis sinna kanti mõistlik minna kolmapäevast pühapäevani (st vältige esmaspäeva ja teisipäeva). Samovarimaja aga on üldse avatud vaid reedest pühapäevani. Tundub, et augustis on aktiivsem turismiperiood ning sel ajal on mõned kohad isegi terve nädal avatud. Samas on augustis külastajaid rohkem, nii et igale poole ei pruugi jälle ligi saada. Igal juhul - tehke eeltööd ja kui olete kuskile bronninud näiteks teejoomise, siis igaks juhuks helistage eelmisel päeval või sama päeva hommikul üle (olen kuulnud, et on jäädud kogemata kinnise ukse taha).


Meil juhtus nii, et kolmapäev oli meie viimane Peipsiäärne päev. Meil oli suur soov juua samovariteed ja tutvuda vanausuliste kommetega. Kahjuks kohast, kuhu olime plaaninud minna,  eelnevate päevade jooksul telefoni vastu ei võetudki ja nii jäigi seal aeg broneerimata. Kohapeal oli neil vist liialt palju tegemist, sest keegi meist välja ei teinud. Nii et lõpuks sõitsime pisut üles Kasepää poole, kus Tiheda külas asub Peipsimaa Muuseum (sinna broneerisime ka teejoomise).
Peipsimaa Muusem asub endises Tiheda koolimajas. Praegusel kujul avati see alles 2019. aasta juunis. Muuseumis saab tutvuda vanausuliste eluolu, kiriku- ja köögikultuuriga ning ikoonimaaliga (sh siitsamast külast pärit maailmakuulsa ikoonimaalija Pimen Sofronovi teekonnaga). Muuseumisse koguti eksponaate ümbruskonnast. Enamik samovare on pärit Veronika Kookmaa kogust (natuke kahju oli, et samovaride kohta oli muuseumis vähe infot - nii oleks tahtnud teada, kust üks või teine ese on pärit ning kui vana see on).

Meie Ivan Tšai (ehk põdrakanepitee) teejoomistseremoonia toimus õues, muuseumi ees. Selles pole midagi imelikku, sest vanausulisedki jõid oma teed nii toas kui ka õues, kasvõi sibulavagude kõrval. 

Nagu ülemiselt pildilt näha, olid laual nii barankad ja präänikud kui ka kaht sorti kohapeal valminud keedusuhkrut. Teejoomise kõrvale tutvustati vanausuliste teerituaale – näiteks seda, kuidas alustassi käes hoida, keedusuhkrut kasutada ning alustassilt häälekalt teed juua. Samuti anti juhiseid põdrakanepi korjamise ja kuivatamise osas.

Teetseremoonia eest tuleb tasuda 5 eurot inimese kohta. Sellele lisandub muuseumipilet (loodetavasti tahate ikka muuseumisse ka minna), mis näiteks perele oli vaid 9 eurot. 

Meile igal juhul tee maitses ja nii ostsime kohapealsest poest muuhulgas kaasa kaht erinevat Ivan Chaid (üks neist fermenteeritud põdrakanepi tee ja teine mitte). Tegelikult kasvab meil ümbruskonnas ka päris palju põdrakanepit, nii et peaks üks suvi korje ette võtma...

Muide, Eestis elab praegu umbes 15 000 vanausulist. Samas 1920.-1930. aastatel oli neid 10 000. 

Kuna tsaarivõim ei tunnistanud vanausuliste õigust oma kombeid järgida, kiusati neid Venemaal taga. Põgenevad vanausulised leidsid endale kodu muuhulgas Peipsi läänekaldal. Peamiselt tuldi Eestisse pakku 17.sajandil. Enamasti olid nad Valge mere äärsed pomoorid ja usutegelase Feodossi Vassiljevi (fedossejevlased) järgijad. 

Lugesin, et rangemates sektides pole meestel lubatud habet ajada, ei tohi juua kohvi ning suitsetamist peetakse patuks. Eriti ranged vanausulised ei jaga isegi oma toidunõusid ja tarbeesemeid võõrastega. Kel huvi võib lugeda lisa näiteks Sirbist või siit.
Siin on imekaunid tikitud padjakatted, seinavaip, laudlinad, heegeldatud katted, pitsid-satsid jne.  

Muidugi oli natuke kurb, et me ei saanud minna päris vanausuliste elamist-olemist vaatama, aga eks siis tuleb kunagi edaspidi tagasi tulla ning külastada mõnda ülalpoolnimetatud kohtadest. Näiteks tundub põnev Peipsimaa Külastuskeskuse siniliniku töötuba või sealne Sigurimuuseum. Mõlemast hüppasime tegelikult korraks ka läbi, aga korralik tutvumine (koos giidiga) oleks ikka mõistlikum valik :)
Siniliniku töötuba. Pakutrükk.

Poeg Kasepääl. Vaade Peipsi järvele.

Me käisime veel Kalevipoja muuseumis (see on lahti ka nädala alguses). Pilte ma seal ei teinud, aga külastada soovitan. Kusjuures minna võib nii lastega kui ilma ning kindlasti vaadake ära film (meile meeldis - sai hea ülevaate mahukast Kalevipoja teosest).  Head reisi!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

22. juuli 2021

Kollane suvesviiter.

Kui ma seda kollast lõnga (lõngapoe Facebooki lehel) nägin, tekkis mul kohe ettekujutus kergest suvisest sviitrist, millel on sügav kolmnurkne kaelus. Ka see oli selge, et kaelus ei tule lihtne soonik, vaid mingi mustri või muu kiiksuga. Igaks juhuks tellisin kollasega koos paar sinist lõngapalli ka, et kui veel mingi hea mõte jooksvalt peaks tekkima. 

Uue lõnga puhul teen ma alati tööproovi, nii ka seekord. Kududes on näha, kuidas kude käitub ja mis muster sobib. Eks muu on ka muidugi oluline - proovitöö pealt saab ju arvutada silmuste arvu ja valida sobivad vardad, aga eks siin juba kujunevad mingid harjumused kogemusega ka. 

Lõng oli tegelikult juba mitme aasta eest tellitud ning esimesed tööproovid tegin ka siis ära, kui lõng minuni jõudis, aga kootud jupid tundusid nii mõnusad, et ma EI RAATSINUD neist kohe midagi tehagi. No jah, vaata, isegi mina kardan vahest lõnga ära rikkuda!! Ma arvan, et see vastik koroona andis omamoodi tõuke, et lõng lõpuks ikkagi varrastele jõudis - mul oli mingi hetk vaja kududa midagi lihtsamat, aga mitte väga karvast. Samas tundsin ka puudu ühest pikemast suvesviitrist (ega ma alustades veel teadnud, et meil selline soe suvi tuleb). 

Ok, siin see sviiter on. 

Kaelus ja ka teised soonikud said sellise pisut teistmoodi kahevärvilise sooniku, kus viimastel ridadel on värvid omavahel ära vahetatud. See juhtus pea poolkogemata - proovitööl lihtsalt katsetasin, mispidi neid pahempidiseid-parempidiseid värvidega täita ning siis tekkis selline tore kombo, mida tundus sobivat ka reaalseks kasutamiseks. 

Lõng: Wooly Cotton (Performance), 57 % puuvilla, 43 % meriinot (50g/140m), mida kulus kokku veidi üle 400 grammi: 1 sinine ja 8 kollast tokki.

Vardad olid numbriga 3 mm.

Ma olen kudunud mitmete erinevate villa-puuvillaseguste lõngadega, aga see on minu kindel suvelemmik. Jah, ta on natuke iseloomuga lõng (võimalik, et päris iga kudumi ja iga mustri jaoks ei sobigi): tugev, tihe, parajalt tugeva keeruga, peenike (saab hea õhukese suvekudumi) ja kerge, helge varjundiga, kudumina hoiab hästi vormi (ei ole mingi liru), aga samas jääb ihu vastas pehme ja meeldiv. Ja see kollane toon on nii mõnus!

Kampsun on kootud üsna tavapäraselt, ringselt - alustasin alt pitsilise koekirjaga (see muster on vist olemas ka L.Reimanni "Pitsilised koekirjad" raamatus, aga ma tegin mälu järgi ja just nii kõrge, kui tahtsin) ja jätkasin lihtsa augulise mustriga. Lõige on sirge, õlgadel on kerge kalle. Varrukad kudusin kohe kehale otsa ning lõpetasin soonikuga. Alumise ääre soonik ja kaeluse soonik on kudumile külge kootud.

Pildistasime Peipsi järve ääres, Nina külas. Õues oli üle 30 kraadi sooja ☺

Pilte tegid minu pojad Ats ja Märt.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

20. juuli 2021

Sillamäelt Narvani, põikega Kuremäele.

Eelmisel nädalal võtsime perega ette väikese reisi Kirde- ja Ida-Eestisse. Kui  välja arvata kuumusepeletuseks bensiinijaamas tehtud jäätise-stopp, siis esimene peatus oli Jõhvis, kus abikaasa näitas lastele koole, kus tema omal ajal käis. Teine peatus oli Sillamäel. Olin siin käinud ligi 20 aastat aastat tagasi ja siis oli linnapilt hoopis teine - inimtühjad rääbakal ja hooldamata linnatänavad ja rannajoon on muutunud järk-järgult kaunimaks, puhtamaks, põnevamaks ja rahvarohkemaks (uudistajaid leidus palju). 

Samas oli ka nostalgialaks - promenaadil on väike kauplus, kus toidukauba müük toimub ikka veel vanamoeliselt leti tagant. Üsna mitu inimest seisis sabas ja kitsukesest poest hakkas saba juba uksest välja ulatuma. Novot, kui nüüd käib linnas palju turiste, siis promenaadi ainus poekene ei suuda nende jäätise- ja veesoove piisavalt kiiresti täita. 


 Sillamäe promenaad suveõhtu valguses.


Linna promenaadile täienduseks on korda tehtud ka rannaäär ehk merepromenaad, mis väärib samuti uudistamist. Ujumas me Sillamäel siiski ei käinud, kuigi korralikud riietuskabiinid olid olemas ning mõni üksik supleja oli ka vees. Samas tundus veepõhi (ja nagu pildilt näha, ka rand) üsna kivine. Kuna meie ööbimiskoht oli Narva-Jõesuul, kus teatavasti on imeline liivarand, siis panustasime kogu suplusega sellele.



Ja õigesti tegime. Narva-Jõesuu rand on tõesti mõnus! Ei mingit muret kivide pärast, sest vees neid ei olegi. Jõudsime vette just päikeseloojanguks (pildid tegin pärast ujumist). Meri oli esimesel õhtul rahulik ja vesi meeldivalt soe. Nauditav oli ujuda sellisele loojangule vastu. 

Järgmisel õhtul olid lained juba poolemeetrised, aga madalas vees oli tütrega hiiglama äge neist üle hüpata ja veidi sügavamas lasta lainetel end õõtsutada. Küll on tore, et plika nii hästi ujuda oskab!


Vasakul Narva. Pindala 68,7 km², elanikke 53 424
Paremal Jaanilinn (Ivangorod). Pindala 7,7 km², elanikke 10 502. (Wikipedia)
Nende vahel voolab Narva jõgi.

Teise päeva veetsime Narvas, kus jalutasime Jõepromenaadil, vaatasime üle Eesti idapoolseima punkti, külastasime Narva Muuseumi ja Victoria bastioni kasematte.


Narva Hermanni linnus ja bastionimüürid. Linnus on lahti iga päeva kell 10:00–18:00. 


Pärast jõepromenaadil jalutamist ja linnusetorni ronimist on meie seltskond linnusehoovi trepil nagu tuvid õrrel (pole mingi ime, sest õues on 30-kraadi sooja). 


Pildil on kaev. Aga palju elevust pakkus ka vana põhjata WC-pott. 

Muuseumis soovitan muuhulgas vaadata filmi Narva linnuse taastamisest. Mulle meeldis ka Sergei Tšetvertnoi fotonäitus „Narva – Eesti pärl“, kus näeb linna ilu erinevatel aastaaegadel. Linnuse torni saab ka, aga see on väikeste kinniste akendega, st klaas on igal pool vahel. 

Meisterdamishuviliste lastega tasub minna põhjaõuele (samas saab ka süüa, juua või osta käsitöö-tooteid). Meie sõime külma suppi, mis maitses hää, aga ports oli liiga suur (nii kuuma ilmaga lihtsalt ei jaksa palju süüa).


See pilt on tehtud Eesti idapoolsemaisse otsa ulatuvalt kitsukeselt maaribalt, mis asub Narva jõel ja algab Narva Joaorult.


Eesti idapoolsemais punktis kasvab... vist alõtsa ☺ ja siit paistab Narva hüdroelektrijaam (kuulub Venemaale).


Narva Jõepromenaad on ligi 1 km pikkune ja asub osaliselt Narva kindluse ja bastionide kõrval, lähedusse jäävad väike vabaõhulava ning välitrenažöörid, rannahoone koos jõusaaliga ning ranna-ala. Jõepromenaadilt on hea vaade Jaanilinna kindlusele. Sealsamas saab ka jões ujuda (rand on ilus liivane, vesi läheb üsna kiiresti sügavaks - punased poid märgivad kohta, kuhumaani tohib ujuda). 


Kindluse ja ranna vahele jääbki maakitsuke, mille kaudu saime sinna idapoolsemasse punkti. Ligipääs toimub vasakul asuva jalakäijate silla kaudu. 



Jaanilinna linnus


Kindlasti tasub külastada ka Narva bastioni kasematte. Seda saab teha vaid giidiga ja selleks tuleb end registreerida muusemi kodulehel (siin). Kui sobivat aega ei leidu, siis tasub nendega ühendust võtta, sest suure huvi korral tehakse ka lisa-ekskursioone. 
NB! Käikudes on märg, libe ja jahe. Suur pleed antakse igale külastajale kaasa. Väga pikad mehed peavad arvestama sellega, et lagi on kohati üsna madal...


Narva-Jõesuu ja Narva vahel, maantee ääres on monument "Tank T-34", mis meenutab kohta, kus 25.– 26. juulil 1944. aastal ületasid Leningradi rinde väed Narva jõe. Kuigi väidetakse, et siin käivad Narva pruutpaarid, et ümber kahuritoru sõlmida värviline lint, ei näinud me siin ühtegi linti ega pruutpaari (kuigi oli laupäeva õhtu). Kes aga nalja mõistavad, võivad lugeda teemakohast lugejakirja.


Kolmandal päeval sõitsime Alutaguse valda, Jumalaema Uinumise Nunnakloostrisse ehk Kuremäe kloostrisse. Kloostri territooriumile pääseb tasuta (annetusi saab jätta kirikusse), kirikusse sisenemiseks võiks ennast kohaselt riietada (meestel-naistel katta õlad, meestel võtta müts peast, pildistamine pole lubatud). Õues võib aga pildistada. Võimalik on tellida nunnadelt tasuline ekskursioon, mille jooksul näeb kloostrikompleksi ja vaadata erinevatesse kirikutesse sisse.

Koduleht on neil puhtitsa.ee, aga see on selline keel, millest mina küll midagi aru ei saa. Klooster on avatud kell 6.00-21.00.


Siin on kõik ülimalt korras ja hoolitsetud, lihtsalt imetlusväärne nagu muinasjutus.

Kuremäe klooster on rajatud 1891. aastal. See on Eestis ainuke tegutsev vene-õigeusu nunnaklooster. Kloostris elab üle saja nunna ja noviitsi. 

Iidsetel aegadel asus Kuremäel eestlaste hiiepaik ja mäe all ohvriallikas. Allikas on täna tuntud „püha allikana“ oma tervendava vee poolest.



See on mesipuude vahel asuv kirikukujuline mesipuu ☺


Need puupitsid on nii kaunid, et ma lihtsalt pidin neid pildistama. Loodetavasti ma kedagi ei häirinud.




Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee