29. aprill 2016

Kui on vaja tagasihoidlikke kõrvarõngaid...

...siis võib need ka ise teha. Kuigi on kevad ja mul on väga kiire. Ja tundub, et täna tuleb ilus ilm. Seega rohkem ma ei kirjutagi...


Tähelepanelik vaataja ehk märkas, et väike kiiks sellel ehtepaaril siiski oli... Üks pallike on konksu otsas ühtpidi, teine teistpidi... ühele tikkisin lillekese üles, teisele alla. Just nii ma tegingi: algul tegin kõrvarõngad ja alles siis tikkisin. Tulemus on ju veidi lustakam!


Tegelikult harrastan ma nõelviltimist siiski harva...

21. aprill 2016

Hallid viklid.

Need keerdsilmustega randmesoojendajad kudusin ühele oma poegadest. Mu lastel ei ole vedanud - nad on saanud samasugused õrnad käed nagu minul. Igal kevadel, kui õues on juba parajalt soe, et sõrmikuid enam mitte kätte tõmmata, peame me maadlema krobeliste-punetavate käeselgadega ning lõhenevate sõrmenukkidega. Et muret vähekenegi ennetada, koon neile randmesoojendajaid ehk sõrmituid. 


Kuna lapsed ei taha kevadel enam lambavillast, siis otsin muid lahendusi. Tundub, et Novita sokilõngad lähevad liiga kiiresti topiliseks ja nii kaotavad randmesoojendajad oma hea väljanägemise. Tihedama keeruga peenikese meriinovillase lõngaga on mul paremaid kogemusi (nt need Merino Superfine, Cervinia lõngast kootud esemed pidasid väga hästi vastu), kuid kahjuks meie kohalikus poes sarnaseid lõngasid ei müüda ja kui kiiresti-kiiresti on vaja uusi sõrmitud, tuleb olemasolevate varudega hakkama saada. 

Kodus oli mul aga huvitavat naturaalhalli meriinovillast lõnga Lamana Como, mille Woolmint mulle juba sügisel kingituseks oli saatnud. See lõng on pisut teistsugune kui harjumuspärane meriinolõng - Como on küll eelnimetatust hulga peenem, kuid tihedam. Lõng ei veni nii palju ning kudum tundub käe all väga pehme ja meeldiv, kuid mitte nii õhuline, puhevil ja vetruv (nagu tavalised meriinovillased kudumid). Samas, minu hall toon tundub pigem tviidile sarnanev. Arvan, et sellest lõngast võiks kududa beebile õhukese suvekampsuni või -mütsikese. 




Lõng: Lamana Como (100% meriinovill; 25g/120m), mida kulus veidi üle 1 toki ehk umbes 30 grammi.
Vardad nr 2,5.
Alustatud 48 silmusega ringil.


Need randmesoojendajad leiavad väga intensiivset kasutamist - rattasõit ja jalgpall on poisil igapäevased. Nii et test tuleb karm...

18. aprill 2016

Õrnad valged pitsid ja romantilised voldid Kadriorus.

E.Vilde muuseumi teisel korrusel on kaunis näitus 20.sajandi 1.poolel valmistatud käsitöörõivastest ja kodutekstiilidest. Näituse on koostanud Kertu Saks (s. Kilvet) ja näha saab Kilvetite perekonnale kuuluvaid käsitööna valmistatud rõivaid ja tekstiile. 


Laupäeval oli ilus päikeseline päev. Muuseumiruumide valged seinad ning näituse õrnad valged pitsid, peened tikandid, tekstiilide läbimõeldud detailid ja armsad kleidimustrid mõjusid mu meeltele ühtaegu nii rahustavalt kui ka inspireerivalt. Suurem osa kleitidest tundusid sellised, mille ma võiksin just tänavusel suvel selga panna ning paari peenemaga ka teatrisse minna. Aga õhkõhukesest batistist öörõivaid ei raatsiks ma üldse puutuda - need olid nii ilusad, et sobiksid kaunistama mõnd eestiaegset magamistuba või buduaari. Selline ajasrännak näitab ehedalt, mille poolest tänapäevane (tarbimiskultuuril ja massimoel põhinev) rõivas erineb toonasest. 

Näituseesemete põhjal on valmimas raamat „Kuldse peaga nõel. 


Kleidid on aastatest 1930-1950.a. Taustal fotograaf Mark Raidpere fotod.
Silma jäid uhked kaelusevoldid!
Rikkalik tikand öösärgil.
Pilu- ja batiktikand.
 

Imelised detailid - volte ja pitse jagub rikkalikult ka öösärgi alläärele.

   
Vasakul on õhuline ristimiskleit, paremal imekaunis suvekleit.
Vasakul tennisekostüüm, paremal kootud ujumistrikoo.
E.Tolmats´i kunstkäsitöö õpetöökoja tunnistus, 1929.a. Hindamine tundus üsna range olevat...

Näitus on avatud 14. maini. Soovitan vaatama minna. Väiksemad lapsed (koos isaga) võib seniks saata mängima kõrvalolevale mänguväljakule või lõbustusparki.

Eduard Vilde muuseum on kohe Kadrioru Luigetiigi kõrval.

13. aprill 2016

3 lemmikut kudublogi (laiast maailmast).

Mu blogi sai vahepeal 5-aastaseks. See väike tähtpäev oli juba märtsikuus, aga mu pea oli siis nii muremõtteid täis, et märkamata see jäigi. 

Aeg, kõik see viis aastat, on läinud kuidagi kummaliselt - ühelt poolt nii märkamatult ja kiiresti, sest ikka tundub, et aega on vähe ning kõiki ideid ei jõua kuidagi teoks teha. Teisalt - VIIS AASTAT - see on ju nii lühike, olematu aeg... Paljud blogid on hoopis pikema ajalooga. Näiteks Isetegija-keskkonnas alustasid naised blogipidamist juba üle 10 aasta tagasi. Mulle endale tundub ka nagu ma oleksin blogi kirjutanud juba pool elu või vähemalt veerand sellest, seega ka umbes 10 aastat. 

Olen oma blogis (enda arvates) hoidnud suhteliselt tagasihoidlikku ja lihtsat joont. Jaa, piltidega ma üldjuhul kokku ei hoia :) ja tekste kirjutan täpselt niipalju kui parajasti mu sisemine vajadus käsib. Üsna sageli tuleb aga ette olukordi, kus ma mõne valmiskirjutatud (emotsionaalsema) lõigu siiski lõplikust postitusest välja jätan. 

Samas erinevate moevooludega ma kaasa pole läinud ja üleliia steriilseks ka pole läinud. Tasustatud reklaami ma ei ole siin (veel) kunagi teinud ja kõiksugu blingvad-plõksivad-häälitsevad lisavidinad on jäänud ka lisamata. Nojah, tänu sellele ma blogi kirjutamisega otseselt midagi ei teeni, kuid samas... mis te arvate, milline on kõige populaarsem (st enim klikitud) leht mu blogis? Siin see on. Jah, see on müügileht. 

Võib arvata, et sellel on mitu põhjust. Paljud uurivad sealt, mida ma üldse müün. Teisi huvitab hinnatase. Kolmandad satuvad sinna kogemata. Ja mingi väike hulk tahavad reaalselt midagi osta või tellida. 

Aga milline on olnud kõige vaadatum postitus? On tõesti üks, mida on vaadatud märgatavalt rohkem kui teisi. Aga ma veel ei ütle, milline...

Aga minnes selle teema juurde, millele viitab tänase postituse pealkiri, siis minule meeldivad blogid, kus
- on näha omaloomingut, loovust või mingit oma joont või stiili, mis mingitpidi haakub minuga või siis vastupidi, hoopis vastandub minuga, provotseerides mind.
- on ilusad, suured, kuid lihtsad fotod (no ausalt, ma ei suuda vaadata tikukarbisuuruseid fotosid, kus ilus kudum tausta sisse ära kaob).
- on näha inimest, kes on blogi taga. Siin ei mõtle ma fotot, vaid inimese mõtteid, olemust, elustiili, midaiganes, mis teda veidike avaks, et blogi ei oleks liiga anonüümne ega näiks liialt müügile keskendununa. 
- on rahulik taust. Olen tähele pannud, et mul on raske lugeda blogi, kus on väikesed fotod ja samal ajal sünge (tume) või väga värviline (lilleline, liikuv vms) taust. Kahjuks ma ei suuda sellisesse blogisse kauaks jääda. Küllap on see minu isiklik hetkeline probleem, sest mäletan, et kui ma ise blogimist alustasin, siis tundusid mulle just sellised mustataustalised blogid eriti ägedad... Ja mu Isetegija-blogis oli ka alguses ju taustaks merekivide-foto...
- kindlasti veel midagi sõnulseletamatut või midagi, mis mulle hetkel ei meenu (Mäletate, Harry Potteri järgi on "sõnulseletamatu" isik, kes töötab Võlukunsti Ministeeriumi Saladuste Osakonnas).

Siinkohal tahan välja tuua kolm inspireerivamat kudumisteemalist blogi, mis on mulle silma jäänud viimase aasta jooksul.

KnitGrandeur (Asta Skocir) - Pildiblogi, mis kajastab kudumite trende ja konstruktsioone (kasutades fotosid Kenzo, Gucci, Calvin Kleini, Chaneli jne ning erinevate moeajakirjade kogudest)Igal postitusel on mingi oma teema. Kuigi postitustel tekst praktiliselt puudub, on fotode ja kudumite stilistika väga kõnekas ja inspireeriv. Tume taust ei häiri, sest üldjuhul on fotod ilusad ja suured. Eriti meeldib mulle seos tänapäevaste trendide ja ajalooliste (nt retro-)kudumite vahel. Pea-aegu iga postitus tekitab huvitavaid mõtteid ja paneb oma piire otsimima. Juhendeid sealt ei leia, kuid fantaasia paneb tööle küll. Tahaksin kohe haarata vardad ja kududa midagi meeletut. 


Linda Marveng (Linda Marveng) - Romantiline, professionaalne, visuaalne - need on märksõnad, kui selle blogi peale mõtlen. Fotod on imekaunid ning panevad unistama. Need on just sellised, et tekib arusaam, kuidas kudumit reaalselt kanda, et see mõjuks kaunilt. Fotod "muudavad" disaineri kõige lihtsama kudumi ka pärliks. Siin on kudumid, mida kannaks iga õrn, aga samas asine, enesekindel ja maitseka naine. Blogi ise on lihtne, klassikaline: hele taust, suured fotod, kõik leiab seal, kust harjunud olen. Ka ajalugu on hea vaadata (miskipärast on paljudes blogides see klassifikatsioon külgribalt kustutatud). Oma tekstides on ta põhjalik, kirjeldades, kuidas kujunes kudumi disain või kuidas läks pildistamine. Alati on olemas viited lõngale (link lõngafirma lehele) ja kuhu-iganes-veel, kui keegi on aidanud tal mingit postitust teha jne. Loodetavasti on sama asjalikud ka tema juhendid, mida ta müüb Ravelry´s (ta teeb seal ka kooskudumisi).


Owlsisters Grasfleckenbylilalu (Isabell Kraemer) - Kudumid, eriti kampsunid, kardiganid, mille juhendeid müüb autor Ravelry´s. Mulle meeldib tema lihtne, klassikaline joon, mis aga ei ole kindlasti igav. Mängulisust on näha pea igas disainis. Eriti sümpaatne on triipudega mängimine. Aga mulle meeldib ka väike mustririda kuskil kampsuni allääres, kaeluse ümber või varrukaotsas. Üldjuhul minimalistlikud fotod on vahest ka väikese kiiksuga. Kahjuks kirjutab ta viimasel ajal harva, aga kui ma tahan kududa midagi triibulist, siis kiikan korraks ikka tema blogisse.


Ahh, mulle meeldis seda postitust kirjutada...

Millised blogid teile meeldivad? Mida mina oma blogis muutma peaks? Äkki teid häirib siin midagi...

8. aprill 2016

Väike pajulehekiri

Armas pajulehekiri jäi mulle silma juba aastaid tagasi toona värsket Haapsalu salli raamatut lehitsedes (mõelda vaid - see oli juba 7 aastat tagasi), kuid salliks ei tahtnud see muster saada lihtsal põhjusel - koekirjas ei ole ju nuppe. Aga mõni aasta hiljem märkasin Muis.ee-s fotot sallist, kus pajulehekirja vahele oli pikeeritud lihtsad nupuread, vt ERM A 553:68. Sellest inspireerituna kujundasin oma väikese pajulehekirja. Nupuliste kolmikute asemele kudusin nelikud ning samasugused neljast nupust koosnevad lillekesed panin veel salli algusesse ja lõppu. 

Tunnistan, et esialgu ma salli algusesse ja lõppu nupuridu ei pannud. Niisamuti ei saanud ma aru, miks on sellel vanal sallil enne pajulehekirja veel lai sikk-sakiline pitsikiri. Seega esimese versioonina kudusin ma lihtsat pajulehekirja. Umbes 10 cm pärast sain aru, et niisugusena see sall jääda ei saa - salli äär tõmbus meeletult laineliseks. Olin kindel, et ka pärast äärepitsi lisamist ja viimistust oleksid salliotsad jäänud ebakorrektseks. Pidasin veidike plaani ning alustasin uuesti, seekord nupuridadega. Laiema sakilise pitsimustri jätsin siiski välja, sest proovitöö näitas, et lainetuse vältimiseks piisab ka vähemast.

Muide, väikest pajulehekirja on küll lihtne kududa, kuid samas peab kogu aeg olema tähelepanelik. Mul juhtus paar korda nii, et lehekesed venisid ettenähtust pikemaks, sest tegin kuskile mõned ebavajalikud lisaread. Kuna muster jookses ikkagi ilusti, siis märkasin viga hulga hiljem ning korra pidin salli koguni ligi 20 cm harutama.

Aga hoolimata eelnevast ütlen, et olen pajulehekirjast vaimustuses ja tahan seda kindlasti veel kududa... kas salliks või kleidiks või kampsuniks - vaid selles on küsimus. 

Mõõdud: 180*63cm
Lõng: Hobipunkt, Haapsalu salli lõng 28/2 (100%vill, 1400m/100g)
Vardad põhiosas 2,75 ja äärepitsil 3,5 (loomisel 4,5).

  



5. aprill 2016

Valge varjundid.

Võiks arvata, et ühevärvilist tikandit on väga igav tikkida - seda eriti siis, kui kogu tikand on "üksluiselt" valge ning just eriti siis, kui kõik tikitavad kujundid on ühesugused. Aga ei, mulle meeldis seda tikandit teha. Oli huvitav. Ja valge pole sugugi üksluine: on säravvalget ja loodusvalget, on läikivat ja matti...
Esialgu arvasin, et paigutan need komad (või neerud või tilgad või kõverad seemned) bodyle suvaliselt laiali - just nii nagu juhtub. Kuid mingi hetk avastasin, et kogemata kombel on nad hakanud moodustama ilusaid kombinatsioone, justkui baroksete ornamentide kogumeid, mida hakkasingi mööda body peegeldama ja edasi arendama. 

Mul on siin mõned enda tehtud lähivaates pildid (üsna kehvapoolsed, sest talvel ju valgust nappis), kuid bodyst saab parema ülevaate disaineri FB lehel: KV Couture ja Kristina Viirpalu kodulehel (just see esilehel olev body). 

Tikandi lõid särama helmed - need ei ole minu vaid Etheli pandud. Tema käe all muutub kõik kullaks...