29. juuli 2019

Lõngajäägikleit.



Lõpuks ometi õnnestus endale heegeldada üks lihtne igapäevakleit. Selleks oli vaja hunnikus (450 grammi) lõngajääke - peamiselt puuvillased, mõned ka viskoosisisaldusega - ning ühte pisut avaramat maikat, millelt võtta lõige.


"Miks te seda roosat kleiti roosa seina taustal küll pildistate?", küsis meilt poeg. No kas siis on nii roosa kleit?



Kleiti alustasin kuskilt keskelt (rinna alt) ja heegeldasin ringiratast alla ja siis üles. Käeavade juures tuli jätkata edasi-tagasi heegeldades. Kõik oli väga lihtne. Enamasti kasutasin ühekordseid sambaid, kaeluse ja käeavad heegeldasin hiljem üle kinnissilmuste ridadega. 

Triibud on 1-2 realised, mõnikord ka 1,5-realised - just nii, nagu lõnga parajasti jagus. Värvi vahetades ma lõngasid edasi ei vedanud, vaid katkestasin alati ja uue värviga alustades heegeldasin kõik lõngaotsad kohe peitu. 

Heegelnõel oli numbriga 3 mm.





Väga oluline!! Sellise triibukleidi (või seeliku) puhul soovitan igat uut värvi alustada erinevast kohast. See tähendab, kui värviga A lõpetad näiteks keset selga, siis katkestad lõnga ja alustad värviga B hoopis paremalt küljelt. Nii ei jää kuskilt näha reavahetuskohta  ehk koledat triipu, sest ükskõik kui püüdlik sa oled, kui kõik reavahetused on alati kohakuti, siis üldpildis jäävad need ikkagi näha... 
Mina selle vea ikkagi mingis osas tegin ning nüüd on mul seljal umbes 10 cm pikkune üleminekutriip. 


Vanaemaruuduga taskud.



26. juuli 2019

Kaevandusmuuseumis on hea jahe.

Juuli keskel käisime perega Ida-Virumaal seiklemas. Külastasime Toilas asuvat Oru parki, Ontika panka ja Kohtla-Nõmmel asuvat Eesti Kaevandusmuuseumi. Kuna paljud eestlased ei ole oma elu jooksul kordagi sinna kanti sattunud, siis panen siia ahvatluseks mõned fotod...

Alustuseks Kaevandusmuuseum, kuhu soovitan minna just praegu, suvisel soojal ajal. Allmaamuuseumi saab vaid giidiga koos (see giiditeenus sisaldub perepileti hinnas), aga mõistlik oleks aeg enne kokku leppida, sest nii on kindel, et teid paigutatakse sobiva suurusega gruppi ning te ei pea asjatult ootama. 


Mõnus +10-kraadine jahedus mõjub suvel ergastavalt. Kõigile antakse soojad joped selga ja kollased kiivrid pähe. Jahe ega ebameeldiv ei ole. 

Kaevanduse külastuse käigus sõitsime allmaarongiga ning hetkeks pannakse tööle erinevaid (kohutavat müra või tuult tegevaid) masinaid. Aga kuidas kaevurid taolistes kaevandustes aastakümneid niiskuse, müra, tolmu, vibratsiooni ja sagedase tõmbetuulega töötada suutsid, see on arusaamatu...






Toredad allmaa sõiduvahendid...



Rikastusvabriku viiel korrusel on maapealne ekspositsioon.


Meil oli kaasas neli last vanuses 9 kuni 18 - kõigil oli huvitav.


Üks hoone oli sellise ahvatleva roosa seinaga :) Minu kleidist edaspidi...

Muuseumi territooriumil saab ringi kõndida iseseisvalt või giidiga. 


Ilusat nädalavahetust!

20. juuli 2019

Helesinine heegeldatud unistus.


Heegeldasin tütrele suvise komplekti. Tegelikult oli tal vaja vaid lühikesi pükse, aga kui näitasin talle Instagrammis jagatud fotosid hetkel eriti trendikatest heegeldatud pükstest-toppidest-rannarõivastest jms, siis soovis ta ka nabapluusi... No vähemalt nii nappi, kui issi kanda lubab... Ja püksid pidid olema pigem laiemad, st mitte väga liibuvad (nagu aluspesu), vaid avaramad nagu tavalised lühkarid.


Lõng: Alize bella (100% puuvill; 50g/180m), toon 514, mida kulus komplektile 2 tokki. Lisaks kasutasin umbes pool tokki puuvillast valget lõnga, mis mul juba varasemast ajast oli kodus ootamas. 

Heegelnõel oli numbriga 3.

Tuleb mainida, et Bella on küll mõnusalt pehme ja ilusate toonidega lõng, kuid heegeldada oli seda kaunis tülikas - pidevalt kippus heegelnõel minema valesse kohta, sest lõngakeerud on sel üsna nõrgad ja niidid avanevad kergesti. Sellest hoolimata on tulemus mugav ja keha vastas sümpaatne. Laps on väga rahul.




Eks siin võib ju vaielda, kas tegemist on helesinise või helerohelise komplektiga. Poes, teiste lõngade kõrval tundus lõngatoon pigem helesinine (heleroheline või mündiroheline oli ka värvivalikus olemas). Laps ise aga ütleb, et lõng on siiski heleroheline. Piltidelt tundub ka nii - päike annab kollakat varjundit juurde :). Ühes vene veebipoes öeldi aga selle tooni kohta "talvine taevas" :)





Seekord tegime fotod Juminda poolsaarel, Majakivi - Pikanõmme matkarajal (Lahemaa rahvuspargis). Sealsamas lähedal saab ka meres ujuda - mõnus liivarand on matkarajast vaid paari kilomeetri kaugusel. 



Pükstele heegeldasin taha mõned nö lühendatud read. Üleval värvlis on lai kumm.


Majakivi - kõrgus 7 m, ümbermõõt 32 m.


Matkarajal on ka korralik vaatetorn. 


10. juuli 2019

Hall kardigan. Pitsi ja palmikuga.


Eks see kardigan ole minu nägu - selline perfektsionisti projekt, mis iial valmis ei taha saada. Alustasin selle kudumist juba eelmine kevad ja esimene versioon oligi 2018. aasta suveks valmis. Kandsin kardigani päris mitu korda - no kõigil nendel vähestel jahedamatel suveilmadel, mis eelmine suvi olid. Mõnus oli, mugav ja parasjagu soe. Isegi mõne pildi tegime... 

Aga samal ajal sain aru, et pärast hooaja lõppu pean kudumi ümber tegema - alt 6-7 cm lühemaks (nii, et istudes ei jääks soonik tagumiku alla ja varrukad 3-4 cm pikemaks (algul tundus selline "kukekas" varrukas suveks ju hea mõte, aga kandes oli ikka imelik tunne). Kui ma nüüd oleksin saanud soonikud ära harutada, oleks see ümbertegemine väga lihtne olnud. Aga ma olid ju kudunud alt üles ning hõlmad teinud kõik ühes tükis, st hõlma soonikkoes ääred on kootud koos hõlmadega. Niimoodi, vaid alumist äärt harutades, oleksid uue sooniku juurde jäänud nõksud sisse. See mõte ei meeldinud mulle, nii et harutasin üles hoopis ülemise osa - kaelusest kuni varrukateni (ja sealt edasigi) ning kudusin talvel kogu raglaani uuesti. 


Küljekahandused ja -kasvatused tegin mustrite juurde, mitte küljejoonele nagu tavaliselt.


Eelmine suvi kasutasin kinnituseks sallinõela, aga see kippus kardigani küljest ära vajuma. Lisaks kulutab sallinõel kudumi soonikut. Seetõttu panin rinna alla hoopis nööbi, kuid ma olen selle hetkel juba ülespoole ümber tõstnud. Pildilt on näha, et aas ei hoidnud normaalselt - no ma ei tea, kus mu mõistus oli, kui aasa sinna keset soonikut kinnitasin. Igatahes uue aasa panin nüüd serva poole ja kinnitasin hoopis sooniku taha. Aga... on täitsa võimalik, et ma panen oma kardiganile 2 nööp veel. Kui vaja...




Kodust väljudes oli mul ikka korralik patsiga soeng, aga tee mereni oli pikk ja tuuline...



Mustrid kombineerisin ise. Suur, palmikute ja pitsiga motiiv jäi mulle silma juba aastaid tagasi väikesest kudumisvihikust nimega "Malá Diana" (1994. a nr 5). 

Lõng: Bergere de France, Bergereine (50% villa, 50% puuvilla; 50g/95m), mida kulus kokku 625 grammi ehk 13 tokki. See lõng on pealtnäha puuvillase iseloomuga - tugev ja puine, üsna jäme ka. Tegelikult muutub kudum pärast pesu palju pehmemaks ja õhulisemaks, justkui villa tunnused lööksid välja... Muidugi on see lõng ka kergem, kui puuvillane. Oma jämeduselt sobib hästi kampsuniks, aga olen seda kasutanud ka mütside kudumiseks. Juba siis veendusin, et just palmikud ja lihtsam pitsiline koekiri sobib puuvilla-villasegu lõngale hästi. 

Vardad olid numbriga 4 mm. Soonikute algused kudusin 3,5 mm varrastega.


Uue ja varasema kudumise erinevust ei jäänud õnneks näha :)




Pildid tegime Altja rannas. Seal sai ujuda (samal ajal kui me abikaasaga pildistasime, käisid lapsed ujuma), lähedal on tore kõrts ja loodusrada. 

Lõpetuseks üks foto eelmisest aastast. Erinevust ei olegi eriti märgata, kuigi kudum on pea-aegu ühe mustrikorra võrra nüüd lühem  :) Eks see ongi tunnetuslik. 


3. juuli 2019

Kaks punasepõhjalist tekki.


Seekord näitan võõraid töid, minu kodu tikitud tekke. 
Mõlemad on päris vanad, aga kahjuks ei olnud müüjatel kummagi teki kohta lisainfot. Nii et kui keegi lugejatest nüüd vaatab ning oskab mulle midagi öelda päritolu (tikkija, paikkonna) või ajastu kohta, siis olen väga tänulik.... 

Esimese, tumepunasel põhjal teki, ostsin hiljuti Facebooki kaudu vanavara müüjalt. See tekk ei ole väga suur (u 120 cm küljepikkusega). Mina kutsun selliseid kirstutekkideks, sest neid on hea kasutada vanade kirstude katmiseks, aga küllap sobivad need hästi ka väiksema voodi jalutsisse või seinale.


Üsna kindlalt võib väita, et tegemist on Läänemaa tekiga. Raamatus "Lihula lilltikand ja meistrid" on päris mitu väga sarnase kompositsiooni ja motiividega tekki. Nii usun, et ka minu teki võis eelmise sajandi esimesel veerandil tikkida mõni Lihula meister.


Oma tekiga on see hea, et saab piiluda teki tagumisele poolele, tikandi vahele ja kanga sissegi - näituse või muuseumiteki puhul ei ole see ju tavaliselt lubatud. Nii on näha, et tikandilõngad on algselt olnud veelgi kirkamad. Sinakashallid taimevarred olid tegelikult erkrohelised, roosad neolõngadega tikitud lilled veelgi ergemad-kirkamad. Tikandi alt oli näha, et motiivid on millegi tumedaga eelnevalt kangale ette joonistatud. 


Tuniisitehnikas heegeldatud ääripits on samuti väga pastelseks pleekinud - ühe ääre tagumine pool (ülemisel fotol esiplaanil) näitab, et äärepits on esiti heegeldatud erkude toonidega.


Tekk on üllatavalt kerge, sest tikand on tehtud üsna õhukesele villasele kangale. 

Tundus, et tekk oli pikalt seisnud suitsusaunas, sest haises tugevalt just sauna järgi. Mind see küll ei häirinud (meenus lapsepõlv ja saare sauna tumedad palgid), aga poiss kirtsutas nina ning ega eluruumis olekski saanud tekki niimoodi hoida. Panin teki jahedamapoolsesse vette pooleks tunniks ligunema. Lisasin veidi villapesuvahendit ja sorts äädikat, vähesed plekid eemaldasin sapiseebiga. Väike hirm oli küll, et äkki juhtub midagi halba - värv läheb laiali või õrn tekk puruneb - kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud. Pesuvesi värvus punakaspruuniks, kuid kaunile tikandile see värvi ei andnud. Pärast paari loputuskorda keerasin teki rulli ja surusin suurema vee välja. Niisamuti rullis viisin ta õue, kus rullisin ta  terrassile lahti kuivama. See rullimine välistab selle, et märjalt raske tekk kuskilt veniks või rebeneks. Veel veidi niisket tekki venitasin ettevaatlikult ja kergelt, et see oleks ilusti vormis ning ühtlaste äärte ja nurkadega - seda on hea teha kahekesi.

Kuivanud teki aurutasin kergelt üle. Erilist tähelepanu pöörasin äärepitsile, mille sakid venitasin ükshaaval üle. Suitsuhaisust sain täiesti lahti!

Tekki tuleb mul edaspidi veidi parandada - tikandi lahtised otsad tõmban pahupoolele ja kinnitan (tikandit muul moel ma parandama ei hakka, sest üksikud puuduvad pisted üldmuljet ei riku). Ka äärepitsi tuleb veidi kohendada.


Teise, tulipunasel põhjal ristpistes teki soetasin aasta eest vanavara laadalt. See on suur vooditekk, tikitud tugevale ja tihedale telgedel kootud kangale. Teki värvid on väga hästi säilinud, pleekimist ei ole märgata. Tikandi toonid on ergud - just nagu vanadelt Muhu sukkadelt. Päritolu kohta ei oska ma midagi arvata - võib olla nii Muhu kui ka Läänemaa...


Kahjuks on tugevalt kannatada saanud teki mitmevärviliste motiividega heegeldatud äärepits. Selle plaanin ära parandada, vajadusel ka mõned uued motiivid heegeldada. Nagu tellitult leidsin Uuskasutuskeskusest kotikese vanade lõngakeradega. Nende seas olid just vajalikud peenemat sorti ergud toonid - paar erinevat rohelist, sinine ja kollane kerake. Fuksiaroosat lõnga olen eelnevalt aga ise värvinud. Uskumatu, kuidas asjad vahest õiges kohas kokku saavad! Loodan, et taastatud pits saab väärikas ja kaunis (juba sel aastal). 



Kohati on ristpisterivi üsna kõver ja ebaühtlane. Arvatavasti on tikand tehtud kanvaa abil, sest mina küll ei kujuta ette, kuidas nii punasel kangal lõimelõngasid lugeda saaks...  


Nii tahaks nüüd tikkida!!!!