10. juuli 2019

Hall kardigan. Pitsi ja palmikuga.


Eks see kardigan ole minu nägu - selline perfektsionisti projekt, mis iial valmis ei taha saada. Alustasin selle kudumist juba eelmine kevad ja esimene versioon oligi 2018. aasta suveks valmis. Kandsin kardigani päris mitu korda - no kõigil nendel vähestel jahedamatel suveilmadel, mis eelmine suvi olid. Mõnus oli, mugav ja parasjagu soe. Isegi mõne pildi tegime... 

Aga samal ajal sain aru, et pärast hooaja lõppu pean kudumi ümber tegema - alt 6-7 cm lühemaks (nii, et istudes ei jääks soonik tagumiku alla ja varrukad 3-4 cm pikemaks (algul tundus selline "kukekas" varrukas suveks ju hea mõte, aga kandes oli ikka imelik tunne). Kui ma nüüd oleksin saanud soonikud ära harutada, oleks see ümbertegemine väga lihtne olnud. Aga ma olid ju kudunud alt üles ning hõlmad teinud kõik ühes tükis, st hõlma soonikkoes ääred on kootud koos hõlmadega. Niimoodi, vaid alumist äärt harutades, oleksid uue sooniku juurde jäänud nõksud sisse. See mõte ei meeldinud mulle, nii et harutasin üles hoopis ülemise osa - kaelusest kuni varrukateni (ja sealt edasigi) ning kudusin talvel kogu raglaani uuesti. 


Küljekahandused ja -kasvatused tegin mustrite juurde, mitte küljejoonele nagu tavaliselt.


Eelmine suvi kasutasin kinnituseks sallinõela, aga see kippus kardigani küljest ära vajuma. Lisaks kulutab sallinõel kudumi soonikut. Seetõttu panin rinna alla hoopis nööbi, kuid ma olen selle hetkel juba ülespoole ümber tõstnud. Pildilt on näha, et aas ei hoidnud normaalselt - no ma ei tea, kus mu mõistus oli, kui aasa sinna keset soonikut kinnitasin. Igatahes uue aasa panin nüüd serva poole ja kinnitasin hoopis sooniku taha. Aga... on täitsa võimalik, et ma panen oma kardiganile 2 nööp veel. Kui vaja...




Kodust väljudes oli mul ikka korralik patsiga soeng, aga tee mereni oli pikk ja tuuline...



Mustrid kombineerisin ise. Suur, palmikute ja pitsiga motiiv jäi mulle silma juba aastaid tagasi väikesest kudumisvihikust nimega "Malá Diana" (1994. a nr 5). 

Lõng: Bergere de France, Bergereine (50% villa, 50% puuvilla; 50g/95m), mida kulus kokku 625 grammi ehk 13 tokki. See lõng on pealtnäha puuvillase iseloomuga - tugev ja puine, üsna jäme ka. Tegelikult muutub kudum pärast pesu palju pehmemaks ja õhulisemaks, justkui villa tunnused lööksid välja... Muidugi on see lõng ka kergem, kui puuvillane. Oma jämeduselt sobib hästi kampsuniks, aga olen seda kasutanud ka mütside kudumiseks. Juba siis veendusin, et just palmikud ja lihtsam pitsiline koekiri sobib puuvilla-villasegu lõngale hästi. 

Vardad olid numbriga 4 mm. Soonikute algused kudusin 3,5 mm varrastega.


Uue ja varasema kudumise erinevust ei jäänud õnneks näha :)




Pildid tegime Altja rannas. Seal sai ujuda (samal ajal kui me abikaasaga pildistasime, käisid lapsed ujuma), lähedal on tore kõrts ja loodusrada. 

Lõpetuseks üks foto eelmisest aastast. Erinevust ei olegi eriti märgata, kuigi kudum on pea-aegu ühe mustrikorra võrra nüüd lühem  :) Eks see ongi tunnetuslik. 


3. juuli 2019

Kaks punasepõhjalist tekki.


Seekord näitan võõraid töid, minu kodu tikitud tekke. 
Mõlemad on päris vanad, aga kahjuks ei olnud müüjatel kummagi teki kohta lisainfot. Nii et kui keegi lugejatest nüüd vaatab ning oskab mulle midagi öelda päritolu (tikkija, paikkonna) või ajastu kohta, siis olen väga tänulik.... 

Esimese, tumepunasel põhjal teki, ostsin hiljuti Facebooki kaudu vanavara müüjalt. See tekk ei ole väga suur (u 120 cm küljepikkusega). Mina kutsun selliseid kirstutekkideks, sest neid on hea kasutada vanade kirstude katmiseks, aga küllap sobivad need hästi ka väiksema voodi jalutsisse või seinale.


Üsna kindlalt võib väita, et tegemist on Läänemaa tekiga. Raamatus "Lihula lilltikand ja meistrid" on päris mitu väga sarnase kompositsiooni ja motiividega tekki. Nii usun, et ka minu teki võis eelmise sajandi esimesel veerandil tikkida mõni Lihula meister.


Oma tekiga on see hea, et saab piiluda teki tagumisele poolele, tikandi vahele ja kanga sissegi - näituse või muuseumiteki puhul ei ole see ju tavaliselt lubatud. Nii on näha, et tikandilõngad on algselt olnud veelgi kirkamad. Sinakashallid taimevarred olid tegelikult erkrohelised, roosad neolõngadega tikitud lilled veelgi ergemad-kirkamad. Tikandi alt oli näha, et motiivid on millegi tumedaga eelnevalt kangale ette joonistatud. 


Tuniisitehnikas heegeldatud ääripits on samuti väga pastelseks pleekinud - ühe ääre tagumine pool (ülemisel fotol esiplaanil) näitab, et äärepits on esiti heegeldatud erkude toonidega.


Tekk on üllatavalt kerge, sest tikand on tehtud üsna õhukesele villasele kangale. 

Tundus, et tekk oli pikalt seisnud suitsusaunas, sest haises tugevalt just sauna järgi. Mind see küll ei häirinud (meenus lapsepõlv ja saare sauna tumedad palgid), aga poiss kirtsutas nina ning ega eluruumis olekski saanud tekki niimoodi hoida. Panin teki jahedamapoolsesse vette pooleks tunniks ligunema. Lisasin veidi villapesuvahendit ja sorts äädikat, vähesed plekid eemaldasin sapiseebiga. Väike hirm oli küll, et äkki juhtub midagi halba - värv läheb laiali või õrn tekk puruneb - kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud. Pesuvesi värvus punakaspruuniks, kuid kaunile tikandile see värvi ei andnud. Pärast paari loputuskorda keerasin teki rulli ja surusin suurema vee välja. Niisamuti rullis viisin ta õue, kus rullisin ta  terrassile lahti kuivama. See rullimine välistab selle, et märjalt raske tekk kuskilt veniks või rebeneks. Veel veidi niisket tekki venitasin ettevaatlikult ja kergelt, et see oleks ilusti vormis ning ühtlaste äärte ja nurkadega - seda on hea teha kahekesi.

Kuivanud teki aurutasin kergelt üle. Erilist tähelepanu pöörasin äärepitsile, mille sakid venitasin ükshaaval üle. Suitsuhaisust sain täiesti lahti!

Tekki tuleb mul edaspidi veidi parandada - tikandi lahtised otsad tõmban pahupoolele ja kinnitan (tikandit muul moel ma parandama ei hakka, sest üksikud puuduvad pisted üldmuljet ei riku). Ka äärepitsi tuleb veidi kohendada.


Teise, tulipunasel põhjal ristpistes teki soetasin aasta eest vanavara laadalt. See on suur vooditekk, tikitud tugevale ja tihedale telgedel kootud kangale. Teki värvid on väga hästi säilinud, pleekimist ei ole märgata. Tikandi toonid on ergud - just nagu vanadelt Muhu sukkadelt. Päritolu kohta ei oska ma midagi arvata - võib olla nii Muhu kui ka Läänemaa...


Kahjuks on tugevalt kannatada saanud teki mitmevärviliste motiividega heegeldatud äärepits. Selle plaanin ära parandada, vajadusel ka mõned uued motiivid heegeldada. Nagu tellitult leidsin Uuskasutuskeskusest kotikese vanade lõngakeradega. Nende seas olid just vajalikud peenemat sorti ergud toonid - paar erinevat rohelist, sinine ja kollane kerake. Fuksiaroosat lõnga olen eelnevalt aga ise värvinud. Uskumatu, kuidas asjad vahest õiges kohas kokku saavad! Loodan, et taastatud pits saab väärikas ja kaunis (juba sel aastal). 



Kohati on ristpisterivi üsna kõver ja ebaühtlane. Arvatavasti on tikand tehtud kanvaa abil, sest mina küll ei kujuta ette, kuidas nii punasel kangal lõimelõngasid lugeda saaks...  


Nii tahaks nüüd tikkida!!!!