20. aprill 2022

Väikeste lehtedega randmesoojendajad.


Ma olen siin vist korduvalt maininud, et minu käeseljad on nii tundlikud, et ka praeguse kevad-sügisese jahedusega, kus temperatuur jääb kolme ja kümne vahele ning tuul puhub üsna korralikult, kipuvad nad kergesti karedaks ja praguliseks muutuma. Niisiis pean sellisel ajal randmesoojendajaid kandma. Mis siin salata, ka jaaniõhtul välja minnes on mul sageli randmesoojendajad taskus ootamas.


Tahtsin kududa randmesoojendajaid, mis ei oleks liiga edevad (pitsilised, satsilised, kirjud), aga samas ka mitte päris paksud, robustsed või igavad. Pigem pidid nad tulema sellised praktilised ja igapäevased, aga samas korralikud ja kenad :)

Väikeste lehekeste erinevaid mustreid olen kasutanud nii palju, aga pole neist ikka veel ära tüdinud. Ükskord varem panin need sinistele randmesoojendajatele, nüüd siis helerohelistele. 



Lõng: Katia Qina (80% beebialpakat, 20% bambusviskoosi; 50g/83m), mida kulus kokku 56 grammi.
Vardad olid numbriga 3 mm.

Silmuseid oli randmes 39. Pöidlakiiluga kasvatasin juurde 10 silmust. Soonikus, mis jääb näppude peale, on 36 silmust. 
Seda on lihtsalt nii naljakas märkida, sest koon praegu muhu sõrmikuid, kus vardal on 27 silmust ehk ringil üle 100...




Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Metsaalused ja madalad jahedad lagendikud on kohati veel üsna lumised. See foto on tehtud küll 9.aprillil, kuid ka möödunud nädalavahetusel nägime Harjumaal sarnast pilti.

7. aprill 2022

Ruuduline kleit.


Käesoleva aasta alguses sorteerisin kappides leiduvaid kleidi-, seeliku- ja mantlikangaid. Jaotasin nad peamiselt kahte hunnikusse: ühte tõstsin need, mille osas oli mul kohe idee, mis kangast võiks saada; teise hunnikusse sattusid need, mille tulevikku ma ei näinud või isegi kui mul tekkis ettekujutus, et kangast võiks saada näiteks kleit, siis ma ei teadnud veel, milline kleit see olema peaks. Nojah, esimene hunnik tuli hulga suurem kui teine. Nii et ma pidin selle esimese jaotama veel omakorda selliselt, et pealepoole jääksid need, mis võiksid leida varem oma saatuse ja allapoole muidugi need, milleni ma peangi jõudma kunagi hiljem, aasta või kahe pärast. Lihtne, eks! 

Nüüd on möödas pisut enam kui 3 kuud ja ma olen neid hunnikuid jõudnud juba veidi sassi ajada. Aga põhiline on see, et kangatükk, mille ma tõstsin "teadmata saatusega" hunnikusse, sai siiski esimesena kleidiks. See juhtus seetõttu, et mingil põhjusel sirvisin vanu "Käsitöö" ajakirju ning mulle jäi silma Maaja Kalle tuunika lõige (2019. a veebruar-märts).



Ennekõike jäigi see lõige silma oma mõnusa pika õlakalde ja kellukesevarrukate pärast. Juba ajakirja fotode järgi tundus mulle, et lõige võib kleidina päris hästi toimida. Nii lasin silmadega üle oma kahest kangahunnikust ja valisin välja just selle ruudulise kanga. Koostises on siin vist viskoosi ja villa. Igal juhul langeb kangas väga hästi, venib ka natuke, on kerge, elektrit täis ei lähe...  


Seelikuosa on iseenesest tavaline ristkülik. Ette ja taha paigutasin 2 laiemat volti. Mõnusad ruumikad taskud õmblesin peale (kuigi kangast oli nii vähe, et täpselt õigete triipudega tükke polnud võtta, petab ruuduline kangas üsna hästi ära). 


Mulle nii meeldib, kuidas triibud õlal kokku jooksevad.


Vööd mulle tavaliselt ei meeldi, aga selle kleidi puhul tundus see siiski hädavajalik.
Õnneks jagus kangast ühe napi vöö jaoks.




Ajakirja lõikel oli kandiline kaelus (mis omakorda ääristati kootud osaga). Mina tegin oma kleidile tavalise paatkaeluse. 


Tahan sama lõike järgi õmmelda ka ühe suvise kleidi. Mõtlesin katsetada puuvillase triibulise kangaga.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee