29. juuli 2013

Reisijuttu, vol3. Vaatan teiste akendesse.

Pildiseeria toredadest või hoopis lihtsatest akendest, mida saab näha Saksa-Prantsuse piiri kandis. 

Siin müüakse kellasid...


Siin tehakse õmblustöid...


Siin tehakse pannkooke...


Ei tea, mis seal tehakse... aga selline aken on klassika.


3. korrus. Võiks arvata, et seal elab või kunagi elas pagar. 


Kirikuukse kohal.


Veel klassikat.


Seal tahaks ma ise elada...

28. juuli 2013

Reisijuttu, vol2.

Alustuseks veel natuke Prantsusmaa-juttu. Nimelt käisime ükspäev Mulhouses Automuuseumis. See jääb enam kui tunnise autosõidu kaugusele Europa pargist, suunaga lõuna poole (tegelikult tulebki arvestada veel pikema ajakuluga, sest teele jäävad mitmed ilusad külad). Kui lapsed reisil kaasas, siis soovitan sinna kindlasti minna. 


Näitusel olid peamiselt Bugatti autod, vanad ja uuemadki. Aga näha oli ka teisi prantsuse limusiine ja sportautosid.


Muidugi oleks seal võimud näppimist-katsetmist võimaldavat mehhaanikat rohkem olla, aga samas oli autode väljapanek võimas.


Meie 3-12-aastased vaimustusid sellest ühtmoodi, issi ja mina ka.


Nüüd Saksamaast...

Nagu eelmises postituses minisin, ööbisime armsas saksa külakeses nimega Rust. Meie itaaliapärane hotell „Casa Rustica“ oli mõnusalt väike ja omanik abivalmis. Hommikusöök ei sisaldanud küll sooja toitu, kuid oli sellest hoolimata rikkalik. Õhtul oli samas avatud Itaalia restoran ja äge jäätisekohvik. Lõbustusparki oli vaid mõni minut jalutamist.
Kuna suurem osa rahvast tundus paiknevat lõbustuspargiga seotud suurtes hotellides, ei seganud melu külakese elu kuigivõrd. Vaid hommikul ja õhtul liikusid suured rahvamassid samades suundades.
Tegelikult on võimalik Rustis ööbimiseks leida sobiv koht ka kohapeal – majutusteenuste pakkujad ja vabade kohtade olemasolu on loetletud üles elektroonilistel tabloodel, üks neist asub ka lõbustuspargi ees.

Lõbustuspark ise on ka äge, aga tohutult väsitav. Soovitaks sinna minna lapsega, kes on vähemalt 4-aastane ja 1 meeter pikk, sest siis on kindel, et ta saab kõigile karusellidele-mägedele, kuhu soovib. Meie veidi alla meetrine mõnikord ei saanud... Ja järjekorrad huvitavamatele atraktsioonile on ka pikad – enamasti 30-45 minutised. Väikelastealal nii pikki järjekordi siiski ei olnud. Ja muinasjutu-alal saab niisama jalutada - seal meeldis Annile Rapuntsel, kes oma tornist patsi alla saatis.
Kärulapsega saab lõbustuspargis ka ilusti toimetatud – mähkimiseks-söötmiseks on palju kohti.

Peale esimest päeva pargis olime kõik nii väsinud, et otsustasime järgmisel päeval mööda Lõuna-Saksamaa mägesid sõita. Käisime Tribergis, Saksamaa suurimal kosel. See oli nii pikk, et tervenisti pildile ei mahtunudki.



Triberg on ise ka armas linnake, kus ajast-aega kellasid tehtud. Käokellad olid seal eriti popid, aga mulle meeldisid hoopis need:


Peab mainima, et Saksamaa külakesed tundusidki mulle armsamad kui Prantsuse omad. Nad olid lillelisemad, puhtamad ja madalamate majadega. Paratamatult tekkisid silme ette pildid Eestimaa mahajäätud külakestest, katkistest kirikutest ja unaruses poelobudikest. Kontrast on tohutu. Tundus kummaline, et nendes suhteliselt väikestes külades oli mitmeid saia-koogipoode, antiigipood, sisustus- ja tekstiilipoed, autopood, haljastuspood jne-jne.


Tribergist edasi teisele muinasjutumaale.

Ann ütles juba enne reisi, et tema tahab minna Saksamaal mõnda lossi. Nii otsisimegi talle ühe – printsess Kira von Preussen Stifung´i oma, Burg Hohenzollern.


Ann arvas, et õige loss peaks siiski olema roosakirju...


Printsessimaania...



Lõngapoes käisin Freiburgis, poes nimega "Wolle Rödel". Sealgi oli kõrval muid asiseid poode ning poe ees kohvik, kuhu muud tegelased jäätist sööma saata. Mõned suvelõngad ja KnitPro vardad ostsin ka.

Kuum päike. Ja päevalillepõllud olid tee ääres...


26. juuli 2013

Reisijuttu.

Sõitsime eelmisel pühapäeval varahommikuse lennuga Tallinnast Frankfurti ja sealt rendiautoga alla Strasbourgi suunas. Nagu kõik järgnevad päevad, nii säras päike ja temperatuur oli 30-kraadi ümber.

Kuna meie põhieesmärgiks oli lastega Lõuna-Saksamaal asuva Europa lõbustuspargi külastus, peatusime kõik viis ööd sealsamas Rusti külakeses asuvas perehotellis. Frankfurtist hotellini on vähem kui 2,5 tunni tee. Et hotelli enne kella kahte ei olnud lootust sisse saada, tegime tee peal aega parajaks ning läbisime mitmeid Saksamaa ja Kirde-Prantsusmaa linnasid-külakesi. Kuna riigipiir jookseb mööda Reini jõge, oli lastel päris lõbus uurida, et mis riigis me parajasti viibime.



Prantsusmaal oli sel pühapäeval, 14.juulil riiklik püha - Bastille´ vallutamise aastapäev - mistõttu olid kinni enamik vaatamisväärsuseid ja poode. Ühest külakesest leidsime aga armsa saia-koogipoe (just poeks võib seda nimetada, sest kuigi koogi-croissanti valik oli rikkalik, olid kohapeal maiustamiseks vaid paar kõrget istepukki ning kohalik rahvas ostis kauba alati kaasa). Oma võrratud koogid sõime kohaliku kiriku vastas, Prantsuse lipu all pingil. 

Vahemärkusena peangi ütlema, et kuigi Saksa küpsetised on populaarsed, olid sealsed Prantsuse-omad veelgi maitsvamad.


Lastega tasub kindlasti vaadata Reini jõe lüüside avamist ja laevade-paatide tõusmist-langemist. Seda saab jälgida mitmes kohas, kuid mõnel pool saab lüüsidele üsna ligi - näiteks seal, kus sild viib Baden-Badenisse.


Jõudsime Strasbourgi vanalinnas pikemalt jalutada. Käisime uhkes gooti-stiilis Notre-Dame katedraalis, kus saab näha kauneid vitraažaknaid ja orelivilesid.


Annile ja Atsile pakkus huvi katedraali kõrval tiirlev vanaaegne salon-karusell, mis ehitati juba 1909.aastal ning milliseid on maailmas seniajani säilinud vaid neli. Teine neljast on Europa-pargis!



Külastamata ei jäänud ka läheduses asuv suur küpsiste-kommide pood.



Kommipoe kõrval restoranis sõime lõunat, mis oli (turistipiirkonna kohta) üllatavalt maitsev ja muu Prantuse hinnatasemega võrreldes üldse mitte kallis.

Aga näiteks veiniteel (Reini jõest läänepool) asuvates külakestes oli klassikalise prantsuse lahtise piruka Quiche hind üle 10 euro lõigu eest. Samas oli see tõeliselt maitsev ja suur kõhutäis, mis sobis ka meie kriitilise maitsega poistele. Oluline on ka teada, et prantslased panevad suurema osa restoranidest kinni päeval kell 2 ja avavad jälle õhtul kell 7. Muul ajal on avatud kohvikud, kus saabki peamiselt kooki, crossainti või Quiche.



Kübarapoode oli igas Prantsuse linnakeses, kuid sinna ei soovita ma lastega minna, sest puutuda nad seal midagi nagunii ei tohi.


Imetleda võib ka huvitavaid katuseid ja aknaid (viimastest teen edaspidi eraldi foto-seeria).


Käisin Strasbourgis ka ühes imelises lõnga ja disaini-poes nimega Elle Tricote, kus oli suur valik Noro-tüüpi värvilisi lõngasid. 

Kuduhulludel tasub kindlasti vaadata nende kodulehte http://www.elletricote.com, ehk saate mõne huvitava idee. Mina sain küll!


Sinna piirkonda tasub käsitööhuvilistel minna – veel asub läheduses rikkaliku valikuga õmblustarvete pood (silma jäi palju ilusaid mustrilisi kante) ja keraamikastuudio.


Lõuna-Saksamaast on järgmine postitus.

24. juuli 2013

Lihtsad asjad.

Olulisem osa meesperest käis täna õhtul kinos ning me olime Anniga kahekesi. Kuigi mõtlesin seekord anda väikese ülevaate meie Lõuna-Saksamaa reisist, ei lubanud Ann mul täna reisipilte sorteerida, mistõttu jääb see postitus hilisemaks. Korjasime hoopis aias vaarikaid ja lavendlit ning ehmatasime linnupaari, kes kuidagi ei tahtnud sõstrapõõsast lahkuda. Õhtu oli päikeseline, armas.


Mõtlen, et enamik mu postitusi võiks alata sõnadega "tegin lihtsa...". Üldjuhul ma keerulisi asju teha ei taha - mitte, et ei oskaks, aga pigem mõtlen, et "lihtsuses peitub võlu". Vahest lisan tegemisele küll mõne kiiksu, aga tavaliselt püüan lihtsalt korralikult teha. Ja midagi igast tegemisest õppida. 

Ning pildistamist me mehega ka alles õpime - tema rohkem raamatute abil; mina lihtsalt klõpsutades ja nuppe kruttides, et ehk tuleb mõni välja. Kõik see, mis abikaasa mulle õpetab, läheb enamasti ühest kõrvast sisse ja teisest välja

Täna siis minu tehtud fotod...



Heegeldasin lauakatte - täiesti lihtsa, pea olematu mustriga. Nii hea on vahest midagi nii mõtetut teha! Siis kui aju on miskipärast blokis, kui on meeletu väsimus või stress. Ja-jah, kuigi mitu muud tööd on ootamas... Aga kududa ma siis ei suuda - kude jääks ju ebaühtlane.


Lauakatte heegeldamiseks panin kokku kaks puuvillast lõnga: ühe harutasin vanast pluusist, teine tuli taaskasutus-poest.

Ka fotodel olevad nõud on pärit taaskasutus-poest. Mul on nõrkus sinise pildi või randiga nõude vastu...



Sel ajal, kui mina vaarikaid pildistasin...





Reisilt sõitsime koju siis, kui päike loojus ning vaade oli muidugi fantastiline. Ann ütles juba lennukis, et neid värve ta tahab kodus maalida.



Päikest!

11. juuli 2013

Taimetrükk.

Mõni aeg tagasi harjutasin taimedega trükkimist. Selle tulemusena sai üks maika endale lehe-kaunistused.


Mõned märksõnad, mis tuleb endal meelde jätta:
- taimelehtede puhul on hea värvi lehtedele kanda svammiga;
- värv tuleks kanda lehe sellele poolele, kus rootsud paremini eristuvad;
- ära karda - kui läheb untsu, pese ese kohe jahedas vees, küll läheb puhtaks!



9. juuli 2013

Kleit kui sefiirikook.

Võrdleme Anniga paar korda nädalas, et kellel on laiem seelik, kas minul (emal) või temal (3-aastasel tütrel). Kui aus olla, siis tulemus ei sõltu seeliku laiustest vaid ikka võrdleja tujudest - enamasti kuulutab ta ennast rõõmsalt võitjaks. Olgu sellega siis nii.

Aga juba ammu soovis Ann üht sellist kleiti, mis ikka keerutaks ka. Õmblesin.

Leidsin kaltsukatest huvitavaid (arvatavasti mitte täispuuvillaseid) kangaid, mis on imeõhukesed, ei kortsu ega võta mustust ligi. Tundub uskumatu! Igal juhul on kleit tütrel 3 päeva järjepidevalt seljas olnud, ta on sellega korduvalt veesõda ja rannapalli mänginud (seetõttu polegi piltidel jalas mitte kaunid kingakesed, vaid "peened! Crocsid), aiapeol käinud, aga valge on ikka valge. Mina olen rahul, tema ka.



Keerutab küll! Ja kindlalt on laiem, kui mistahes minu kleit või seelik


Tütar vaatas neid fotosid ja ütles muhedalt, et nagu valge kook...



Sellised unistused olid enne. Nüüd arvab Ann, et tal võiks ka üks maani kleit või seelik olla...