25. aprill 2018

Kirju jakk. Mannavaht sirelite ja krookustega.


Kui ma eelmisel aastal hakkasin Ilsele kampsunit kuduma, siis tutvusin muuhulgas ka Garnstudio enda DROPS Eskimo lõngale loodud disainidega ning mulle jäi silma üks vahva tekstuurse mustriga ja voltidega jakk, see siin. Ja kui ma veel märkasin, et Eskimo valikus on mitmed ägedad kirjud lõngad, oligi asi otsustatud. Tuli tellida kilo lilla-roosa-hallikirjut lõnga... 

Jälle arvasin ma, et kõik läheb lihtsalt - tuleb vaid jälgida juhendit ning jakk saab kiiresti valmis. Aga nagu mul juba tavaks on saanud, hakkasid jamad kohe alguses pihta ja seda mitte juhendi pärast, vaid ikka mu enda soovide tõttu... 
Kõigepealt otsustasin, et alustan kudumist hoopis keskelt, vöökohast. Nimelt tahtsin ripskoes vöökoha asendada tugeva ristipidise palmikuga. Ka nööbiliistu kõrval pidi jooksma palmik. Ja kuigi põhiosas jäi koekiri samaks, siis vööst ülespoole kudusin ma paar numbrit peenemate varrastega (et oleks ikka piisavalt soe ja välja ei veniks), mistõttu ei saanud ma kordagi järgida juhendis toodud silmuste arvu. Vöökohast allpool olid mul kasutuses küll sama jämedusega vardad, kuid volte tegin vähem - tegelikult proovisin silmuste ja voltide osas esialgu juhendit jälgida, aga pärast 20 cm kudumist veendusin, et seesugune hiiglaslik "langevari" mulle ei sobi. Nii piirdusin ees ja tagapool vaid kahe voldiga. Varrukaotstesse ei teinud ma ka selliseid kellukaid nagu juhend pakkus, sest pole ju vaja, et sügisene vali tuul varrukatest sisse puhub. Lõpuks (pärast paari kandmist) tõdesin, et selline jakk vajab kindlasti veel taskuid, nii et need kudusin sinna hiljem sisse (selleks kasutasin sobivas toonis villase lõnga jääke). 
Kuigi muudatusi sai tehtud omajagu, siis üldmulje on ju enam-vähem sama. Või kuidas teile tundub?




Lõng: Drops Eskimo (100% vill, 50g/50m), mida kulus kokku 21 tokki. Lisaks pisut villast (nr 6/2) lõnga taskute jaoks.

Vardad allpool vööd ja varrukates numbriga 8, ülejäänud osas nr 6.


Olin just jõudnud oma jakiga sinnamaale, kus tuli hakata lõngasabasid peitma ja nööpe valima, kui turgatas pähe, et mul pole ühtegi salli, mida oma uue jakiga kanda. Õigupoolest oleks üks paks, jämedast lõngast torusall, mis sobib kandmiseks juhul, kui õues on vähemalt viis miinuskraadi. Aga vastvalminud jakki sobib kanda pigem +5 kuni -5 kraadiga. Vähemalt esialgu tundub mulle nii. Seega vajaks see veidi kergemat salli... Mõtlesin juba kõigi nende lõngade peale, mis mu sahtlites ja kastides kudumist ootavad. Et äkki on nende seas mõni peenem ja pehmem roosa või lilla, aga ükski ei meenunud mulle. Ja siis, paari päeva pärast, kohtusin ma ühe oma pikaaegse kliendi Urvega, kes kinkis mulle Venemaal kootud kitsevillase pitssalli. Hämmastav, kui hästi see roosakirju sall sobib mu uue jakiga. Aitäh, kallis Urve! Tundub, et meie vahel on  mingi nähtamatu side :)







Jaki fotod on tehtud juba eelmise aasta lõpus - 30.detsembril. Lund siis veel ei olnud ja loodus nägi ikka väga lahja välja, justkui varakevadel, aga ilma sinililledeta :). 

13. aprill 2018

Käpikud Emmaste mustriga.

Kui saabud Eestisse aprillikuus, siis ei tea iial ette, mis ilm sind siin eest ootab. Eriti suur võib olla ehmatus, kui tuled Singapuri 30-kraadisest palavusest ja maandud Eestis värskeltsadanud 10-15 sentimeetrisesse valgesse lumevaipa. Need käpikud läksidki umbes nädal tagasi tervituskingituseks ühele sealtkandi härrasmehele, kes pidi mõneks päevaks välismaise kuumuse vahetama meie lumesupi vastu. 

Emmaste kolmevärviline kindakiri oli mulle juba mõni aeg tagasi silma jäänud. Selle sini-must-valge mustri leiab Hiiumaa Käsitööseltsi kodulehelt. Kahjuks pole MUISis fotot originaalkinnastest, seega kinda randmeosa kudumisel lähtusin teistest Emmaste kirikinnastest. 



Põhivärv tundub mu fotodel olevat küll päris must, aga tegelikult on see selline mõnus tume-tume hall, mis mu tütre sõnul õhtuvalguses hoopistükkis tumepruun tundub olevat. Lõnga värvisin mõni aasta tagasi ning olin algul selle ebamäärase ja tuhmi hallikas-pruuni üle isegi õnnetu ning lugesin lõngavärvimise ebaõnnestunuks. Nüüd aga näen, et see ebakonkreetne ja soe "must" sobib vanade mustritega hoopis rohkem kui kirgas ja külm süsimust. Olen püüdnud meenutada, kuidas ma seda värvisin, et tulemust korrata, aga seni on see saladuseks jäänud... Õnneks on mul seda lõnga vähemalt ühe kindapaari jagu veel.

Vardad 1,75 mm.
Lambavillased lõngad nr 8/2.
Silmuseid kirjaosas vardal 20.



Veeretasin õues veidi lumepalle :) Jäälusika leidsin ka. Ja lumivalge lumelaud oli ka käepärast :)  Oli 3. aprill.



Ja hortensiaid kaunistasid sellised ilusad lumeõied.


Ilusat kevadel! 

10. aprill 2018

Hiigelkäpikud.

Seekordne kinda-tellimus tuli minu kunagisest töökohast Riigikontrollist, kus ametist lahkuvale riigikontrolörile sooviti kinkida asutuse nimega kirikindad. Teatavasti saab Alar Karise uueks töökohaks Eesti Rahva Muuseum, seega ühed villased kindad sobivad seda hetke meenutama küll:) Aga üks väike konks pidi selle kudumi juures veel olema - nimelt pidid kindad tulema SUUUUURED. Nii suured, et kui need ära raamida ja seinale panna, siis hakkaksid kindad ka suures ruumis silma. Seega pidi kindakiri olema lihtne ja selge ning nimi arusaadav.

Valituks osutus vana ja populaarne lehekobarat meenutav kindakiri. MUISist leiab väga palju sarnase mustriga käpikuid, nii kahevärvilisi kui ka üsna kirjusid (ühed mu lemmikud on roosa-oranži-lillakirjud). Vaatasin, et see muster (väikeste variatsioonidega) oli levinud pea-aegu üle Eesti, alates Hiiumaast kuni Tartumaa ja Virumaani. Sõltuvalt paikkonnast on kirja nimetatud erinevalt, näiteks ubaiva (ka ubalehe) kiri, oa õie kiri, maasikalehe (ka maasiklehe) kiri, pajulehe kiri, kiviristi kiri, katsaharualine kiri. Neist viimane viitab motiivi kaheksale harule. Nende muuseumikinnaste seast, mis ma läbi vaatasin, oli vanim aastast 1867, aga küllap kooti seda lehemustrit varemgi, sest juba 1870.ndatest on neid muuseumides mitmeid.


Mustrit valides lappasin läbi suure koguse MUISis leiduvatest Tartumaa kinnastest. Lõpliku valiku tegi tellija ning sellest lähtuvalt joonistasin kavandi, kus suurem osa mustrist on tumesinisega, kuid nimed ja üks mustririda taevasinisega. Tublisti tuli vaeva näha nimetähtede õigesse suurusesse paigutamisega.


Ühe kinda mõõt on umbes 46 x 25 cm. Panin pildile võrdluseks ühe tavamõõdus käpiku, nii saab vast paremini aru, kui erinevat mõõtu need on :)


Kudumiseks kasutasin kolmekordset (nr 8/3) villast lõnga ning vardaid nr 2,5. Titemütsi laiusega kinnaste kudumiseks oli silmuseid ringil 140 - vaevu-vaevu mahtusid need mu sukavarrastele :)



Raamitud kindad anti Alar Karisele mõned päevad tagasi ka üle. Siit saab vaadata

Lõpetuseks üks inspireeriv raamatusoovitus. Kui ma ERMis käisin, soetasin endale raamatu "Sõbast seinavaibani", autor Vaike Reemann. See on Eesti Rahva Muuseumi vaibakogu baasil koostatud ülevaatlik pildiraamat, mis on välja antud juba 2011. aastal. Raamatust leiab tikitud pulmateki ja seinavaiba, põimitud sõidutekke, sängitekke jne. Iga teki kohta on väike lugu ja tükike meie oma ajalugu. Juhendeid, mustreid raamatus küll ei ole, aga mõtted paneb tööle ikkagi... Muide, ERMist saab raamatu hulga soodsamalt, kui raamatupoest :)

3. aprill 2018

Käpajäljed ja tagurpidi maja.

Ma ei tea, kas kuskil on veel müügil veebruarikuu ajakirja "Käsitöö", aga ma olen juba ka maininud, et seal on koera käpajälje muster. Muster sobib hästi nii tikkimiseks kui ka kudumiseks. Proovisin mõlemad variandid mitu korda ka ise järgi. 

Ajakirja jaoks sai tikandi Liina hall kardigan. Taskud tundusid selleks ideaalsed. 


Väike nipp! Kui taskule tikkides tahab nõel muuhulgas minna ka läbi põhikanga, võiks taskusse panna sobiva suurusega libedama papitüki (väga hea abiline on sukapükste pakis olev "vormihoidja"). 



Lumevaht ja piimavaht.
Selle tööproovi kudumisel kasutasin Alvita Alpaka lõnga ja vardaid nr 3. Nii tuli motiivi suuruseks 7 x 6 cm.



Eile varahommikul (või selle eelneval ööl) oli meid tabanud lumelaviin :) Päriselt! Lumevaip maja ees oli küll vaid kalossikõrgune, kuid niiske, tihke ja väga raske. Ning paraku sadas kogu päeva edasi, nii et pidin treppi, väravat ja autot kaks korda välja kaevama, sest pealelõunaks oli valge vaip jälle 10 cm paksune. Selle jõuproovi tulemusena mul täna õlavarre lihased valutavad (õnneks mitte selg). Nojah tore, aga täna hommikuks oli lumi jälle tagasi... 



Tänu mahasadanud värskele lumele võin siin süümepiinadeta näidata ka lumiseid pilte. Järgnevad olen siiski teinud enne aprilli, kui käisime Tartus, Tagurpidi Majas.




Kuidas need lõngad küll seal sahtlis püsivad, uuris tütar.