Muhu suka pahupool.

Minu Muhu sukkadel on saksa kand südamekand (näed, juba unustasin, et katsetasin seekord esimest korda hoopis südamekanda - väga lihtne ja mugav, muide ) ning varbaots on kahandatud külgedelt nii,  nagu õpetatakse raamatus "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid" Muhu sukkade peatükis. See tähendab, et esimesena on kahandused tehtud jala välimisel küljel (10 korda üle ühe rea ja edaspidi igal real, iga kord 3 silmust kokku) ning üsna lõpupoole (siis, kui umbes 2/3 kahandustest on tehtud) ka jala siseküljel (igal real, iga kord 3 silmust kokku). Selliselt kududes tuleb sukale kena viltune otsakahandus, mille puhul parema jala sukk sobib vaid paremasse jalga ning vasaku jala sukk sobib vaid vasakusse jalga. Ei mingit segadust!

Tahtsin pigem tumedama üldmuljega sukkasid (mu tikitud Muhu sukad on ju nagunii heledapoolsed). Nii valisin oma sukka rohkelt tumepunast, vältisin aga valget ja kollast. Kuigi kaugelt seda ei märkagi, olen valge lõnga asemel kasutanud helehall. Kirjalõngaks oli kergelt roheka tooniga ühekordne hall täisvillane lõng ning päkaks peenike träpsuline sokilõng. Viimast otsisin poodidest päris pikalt, sest valget ma ei tahtnud ja enamik helehalle olid liiga jämedad. Tallinnas, Käsitööjaamast leidsin viimaks huvitava siidiseguse sokilõnga Silk Tweed, Hjertegarn (50% meriinovilla, 25% siidi, 25% nailoni; 50g/250m). Selle lõnga soovituslik vardasuurus on küll 3,5 mm, kuid 1,5 mm vardaga oli seda väga hea kududa. Sukaots sai parajalt õhuke, kude jäi mõnusalt tihe, aga mitte jäik. Sokilõnga kulus alla 1 toki. 

Minult on korduvalt palutud, et näitaksin oma sukkade pahupoolt. Ei ole siin midagi hirmsat, eks. Pikkadel üleminekutel keerutasin lõnga iga 3-4 silmuse järel. Lõngajooksud on üsna lõdvad, et ikka sukk veniks ja ilusti üle kanna jalga läheks.

Kas märkasid, et musta peaga poiste sekka tegin ka ühe veidra seelikukandja :) Esimesel pildil on ka näha...

Ilusat suve jätku!

Kärbseklassikaga Muhu sukad.

Kui Anu Pink kuulutas sügisel välja Muhu sukkade kudumise, siis mõtlesin pikalt, sest see on aeganõudev tegevus ja mul polnud vajalikku lõngagi. Sukad pidid aga valmima enne jaanipäeva, st umbes kuue kuuga. Üksteise järel andis Facebookis lubaduse sukapaar jaaniks valmis kududa ligi 70 naist. Jah, mina nende hulgas... 

Eelnevalt veendusin siiski, et 

1. mõne värvitooni peenikest villast lõnga leian ka oma kodustest varudest (helehalli, heleoranži, tumepunase, musta, ilusa erksinise); 

2. sooniku võib kududa veidi jämedamast lõngast ning selleks kõlbab imehästi mu pisike neolõnga-roosa kerake (mu oma kunagine värvikatsetus) ja erinevad hallid lõngajäägid;

3. kui näpistada igast talvisest hilisõhtust 60 minutit suka kudumiseks, siis teeb see 180 tundi, mis minu arvutuste kohaselt peaks olema piisav, et sukad ettenähtud aja jooksul valmis kududa (kui just harutama ei pea...).

Ja kui mul õnnestus Anult saada peenikest erku oranži ning roosat lõnga, siis oligi asi otsustatud. 

Sooniku kudusin varrastega nr 1,5 mm. Silmuseid oli sel hetkel 120. Lõngad võtsin jämedusega 8/2. Hallid toonid oli Aade Lõnga toodang, roosa ja tumepunase värvisin kunagi varem ise.

Mustrikirjas olid lõngad jämedusega 12/2, harvem ka 10/2. Kaks erinevat punast ja sinine lõng on soetatud Saara Kirjastuse e-poest. Sealtsamast sain ka roosa ja oranži, aga neid leiab haruharva... Kärbseid alustasin 144 silmusega, kuid see number suurenes jooksvalt. Kirjates olid mul algul nõuetekohaselt 1,25 mm vardad, kuid lilli kududes läks kudumistihedus liiga hulluks ning sukk ei veninud piisavalt, nii et pidin vardad "jämedamate" vastu välja vahetama. 1,5 mm varrastega jätkasin kuni lõpuni. 

Endale edaspidiseks infoks märgin, et kirjaosas kulus lõngasid järgmiselt:

roosat 20 grammi,

oranži 20 grammi,

tumepunast (pruunikaspunast) 22 grammi,

veinipunast 13 grammi,

sokilõnga (sellest kirjutan järgmine kord) alla 50 grammi.

Sukad ise kaaluvad pea-aegu 200 grammi.

Kui tikitud Muhu sukkasid tegin veidi üle aasta, siis seekord läks vähem kui viis kuud - alustasin septembris ja lõpetasin mai lõpus.

Kuna mul on juba ühed Muhu sukad, mis ulatuvad põlve alla, siis otsustasin seekord kududa sellised pikad, kus põlv jääb peitu. See ei olnud Muhus siiski tavapärane (aga leidub üksikuid  erandeid).

Pildid tegime eelmisel nädalavahetusel Saku mõisa ümbruses. Ilm oli siis umbes samasugune nagu täna, palav. Aga mina jalutasin oma uutes pikkades sukkades ja napis suvekleidis :) Tegelikult villastes sukkades palav ei olnudki, kuid need torkisid hirmsasti.

Kaunist suve!

Valged sukad.

Maikuus valmis loodusvalgest villasest lõngast sukapaar. 

Kudusin need ajakirjas "Käsitöö" (veebruar/märts 2019.a) ilmunud A.Pingi koostatud juhendi järgi. Ajakirjas on need Puhjast kogutud meestesukad hallikassinised, naiselikuma joone andmiseks tegin sukkadele pikema küljesooniku ja võtsin valge lõnga. 

Muis.ee viide: ERM 9038/ab

Lõng võis olla jämedusega umbes 7/2 - hästi hea tugeva keeruga lõng, mis pärines mu enda varudest (lõngavööd ei olnud kahjuks säilinud). 

Lõngaga läks tegelikult natuke kehvasti. Nimelt oli mul kaks lõngavihti, mis pealtnäha täiesti ühesugused - sama tooni ja sama jämedusega, lihtsalt üks oli väiksem, teine suurem viht. Esimese suka kudumisel võtsin väiksema vihi ja kudusin suka kannani valmis. Teist sukka alustasin teise vihiga ja juba sooniku kudumisel tajusin, et miski ei klapi... Uus lõng tundus näppude vahel peenem. Kudusin veel veidi edasi, kuni parempidine pind näitas selgelt ära, et lõngad ongi erinevad. Aga esimese suka lõngast poleks kahjuks teise suka jaoks piisanud. Oh mind hullu, kirusin end, ning kudusin mõlemad sukad teise, selle veidi peenema lõngaga. PS! Teisest lõngast jäi järgi vaid väike nutsakas. Läks õnneks!

Kasutasin nr 1,5 mm vardaid.  

Kand on klassikaline saksa kand. Külgedel on lihtne keerdsilmustega soonik, mis ulatub varvasteni.

Sukasääre taga jookseb kahesilmuseline sukajutt.

Sukad läksid Tartumaa rahvarõivaste kandjale.

Sama salli pildid.

Rätt "Marjad märjal asfaldil".

Mõõdud: kõrgus 66 cm, laius 180 cm.

Lõng: Zitron Filisilk (70% meriinovilla, 30% siidi; 100g/600m), mida kulus kokku 113 grammi.

Vardad 2,5 mm.

Lõng on väga pehme ja mugav. Ühekordne lõng on küll üsna tugeva keeruga, aga siiski pisut tupsuline ja karvane (aga mitte kare), mis paneb mind veidi muretsema topiliseks muutumise pärast. Tundub, et see on siidisisaldusega meriinolõngade puhul tavaline...

Samas, kui rätti tänase sooja ilmaga katsuda, siis on see hea jahutav - siid annab meeldiva külma tunde. Muidu on see soe nagu villane sall olema peab.

Ja kui hästi ta vormi hoiab!! Viimistlesin ju oma kolmnurkset rätti vaid siis, kui ta 2016. aastal valmis. Ja ikka on ta ilus, iga pisike sakike kenasti välja voolitud...

Need pildid tegime eelmise aasta suve lõpus Raplamaal, Loosalu rabas.

Nautige suviseid ilmasid!