Öeldakse ju, et mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud. Tundub, et tänavu on nii ka kevadega. Vaatasin vanadel fotodelt, et õisi, mida täna siin näitan, sain eelmine ja üle-eelmine aasta pildistada tervelt 3 nädalat hiljem! Ja eile hommikul märkasin, et juba on õitsema hakanud ka roosade õitega metsikud kibuvitsad ja naabrite valgeõieline (näärlehine) kibuvitsapõõsas. Tavaliselt näeb nende õisi pärast juuni keskpaika.
Nurmenukkude ja kullerkuppude aeg on ammu läbi - varem saime neid poistele juuni alguses sünnipäevaks korjata. Niisamuti on võililled õitsemise lõpetanud (ja ma ei jõudnudki tütrele võilillepärja punumist õpetada), aeg-ajalt paistab mõni üksik kollane karvapea kuivava muru seest.
Kurvaks tegi aga see, et ploomipuudel oli õisi näha vaid 3 päeva. Siis tuli üks tuulisem päev ja puhus kõik minema. Tolmelda nad vist ei jõudnudki - igal juhul pisikesi ploomialgeid paistab vähe. Seda erinevalt kirsipuust, mis praegu kubiseb läikivatest rohelistest pärlitest. Samuti on palju õunapunne, aga Terevisioonis juba hoiatati, et selle suure kuivaga võib puu neist paljud maha visata. No loodame parimat! Eelmine aasta polnud meie puul ühtegi suveõuna - tänavu ju tahaks!
Arendsi kivirik on ennast meelespeadega kokku sättinud. Ega mina neid ka lahuta.
Lõosilmi jagus ka karukelladele vahele. Selle pildi tegin juba 16.mail.
Sirelid alustasid õitsemisega 20.mai paiku. Enamus põõsaid on täna veel õites.
Mõtted lähevad tikkimisele, kui näen murtudsüdameid. Nad levivad mu aias päris aktiivselt - ka sinna, kuhu pole vaja (nt vaarikate vahele).
Amplitesse, kastidesse istutasin seekord erinevaid kollaseid suvelilli. Ruse lõhnab mesiselt.
Õunapuud õitsesid mai keskel...
Nüüd on neil ohtralt karvaseid punne.
Ootan kirsse! Pilt annab lootust.
Olen veidi tikkinud ikka ka. Ehk järgmine nädal veel mõni pilt...
Aga raudtee ääres õitsevad juba teist kevadet kirkad kollased moonid.