31. mai 2018

Kevade värvid, mis kiirelt kaovad.

Öeldakse ju, et mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud. Tundub, et tänavu on nii ka kevadega. Vaatasin vanadel fotodelt, et õisi, mida täna siin näitan, sain eelmine ja üle-eelmine aasta pildistada tervelt 3 nädalat hiljem! Ja eile hommikul märkasin, et juba on õitsema hakanud ka roosade õitega metsikud kibuvitsad ja naabrite valgeõieline (näärlehine) kibuvitsapõõsas. Tavaliselt näeb nende õisi pärast juuni keskpaika.

Nurmenukkude ja kullerkuppude aeg on ammu läbi - varem saime neid poistele juuni alguses sünnipäevaks korjata. Niisamuti on võililled õitsemise lõpetanud (ja ma ei jõudnudki tütrele võilillepärja punumist õpetada), aeg-ajalt paistab mõni üksik kollane karvapea kuivava muru seest. 

Kurvaks tegi aga see, et ploomipuudel oli õisi näha vaid 3 päeva. Siis tuli üks tuulisem päev ja puhus kõik minema. Tolmelda nad vist ei jõudnudki - igal juhul pisikesi ploomialgeid paistab vähe. Seda erinevalt kirsipuust, mis praegu kubiseb läikivatest rohelistest pärlitest. Samuti on palju õunapunne, aga Terevisioonis juba hoiatati, et selle suure kuivaga võib puu neist paljud maha visata. No loodame parimat! Eelmine aasta polnud meie puul ühtegi suveõuna - tänavu ju tahaks!


Arendsi kivirik on ennast meelespeadega kokku sättinud. Ega mina neid ka lahuta. 



Lõosilmi jagus ka karukelladele vahele. Selle pildi tegin juba 16.mail.


Sirelid alustasid õitsemisega 20.mai paiku. Enamus põõsaid on täna veel õites.


Mõtted lähevad tikkimisele, kui näen murtudsüdameid. Nad levivad mu aias päris aktiivselt - ka sinna, kuhu pole vaja (nt vaarikate vahele).


Amplitesse, kastidesse istutasin seekord erinevaid kollaseid suvelilli. Ruse lõhnab mesiselt.



Õunapuud õitsesid mai keskel...


Nüüd on neil ohtralt karvaseid punne.


Ootan kirsse! Pilt annab lootust.


Olen veidi tikkinud ikka ka. Ehk järgmine nädal veel mõni pilt...


Aga raudtee ääres õitsevad juba teist kevadet kirkad kollased moonid.

22. mai 2018

Hall piibelehekiri lehel.

Ehkki piibelehe õied on (vist eranditult kõik) valged, valisin sellele kirjale just halli lõnga. Ühelt poolt on ju hall pits nii mõnusalt malbe ja tagasihoidlik, teisalt mõjub see kuidagi suursuguselt ja eneseteadlikult. Ja kui ma paar aastat tagasi nägin Kristina Viirpalu loodud  imekaunist piibelehekirjaga halli õhtukleiti, siis otsustasingi oma halli lõnga just samasugusteks piibelehtedeks kududa.

Halli peenvillase lõnga ostsin Haapsalu salli tarbeks juba 2011. (või isegi 2010.) aastal Liinalt (Rees). Tallinnas oli siis tema üks esimesi pitsikursusi ja sellest ajast alates olen ikka kord aastas üritanud lõpetada vähemalt ühe Haapsalu salli (muud pitsilised asjad muidugi pealekauba). Eelmine aasta jäi aga vahele, sest selgus, et seda halli lõnga on "möödaminnes ja pimesi" üsna raske kududa. Vihmase taeva värvi lõng muutus kehva valguse puhul nähtamatuks :) Lisaks on see pisut karvasem kui näiteks sile meriinovillane lõng. Nii suutsingi sellega tegeleda vaid kodus lambi all ning üldsegi mitte rongis või autos vms. 

Aga tulemusega olen väga rahul - tänu heale lõngale hoiab sall hästi vormi ning pitsi sakiline vars ja voogavad lehed joonistuvad väga hästi välja. 












Eriti ilus on hall sall tumedal taustal.


Lõnga kulus 87 grammi.
Mõõdud 175 x 63 cm.
Sall otsib omanikku!


9. mai 2018

Lillad palmikud ja suur krae.


Aprillikuus ilmus järjekordne ajakiri "Käsitöö", kuhu kirjutasin juhendi palmikutega mantli kudumiseks. Kuna seekord oli ajakirjas suurem tähelepanu pööratud just suurtele (XXL) suurustele, siis sain selle idee ühildada ühe tellimustööga. Nimelt oli Urve juba ammu omale soovinud sooja, pikka ja pehmet kampsunit, millega ka soojemal talvel (ja külmal suveõhtul) õues jalutamas käia.


Lõngaks valisime alpakasisaldusega imepehme Drops Andes´i, mille võrratust värvivalikust meeldis Urvele kanarbikulilla toon. XXL-mõõdus kampsunile kulus lõnga 20 tokki ehk 2 kilo. Lõngaga oli abiks Sallike.ee

Lõngafirma värvikaardil ongi selle tooni nimeks kanarbik, aga mulle meenutab see värv  hoopis krookuseid :) Tegelikult on krookused veidi sinisemad. Tegin täna aias ühe toonituvastuse ringi, lõngatokk näpus. Kanarbikuõitega ma seda praegu võrrelda ei saanud, aga õues on mul üks priimulapuhmas küll täpselt samasugust lillat tooni. Ilus värv on - plaanin omale ka sellest midagi kududa!


Jämedale ja suhteliselt lauge keeruga lõngale meeldivad palmikud, tavaline parempidine või pahempidine kude ning 1+1 soonik. Kärjemuster jäi minu meelest kohe eriti ilus, lisaks toetab see suurt kudumit väga hästi, nii et sellega ma kokku ei hoidnud :)



Nii suurel kudumil peavad olema taskud! Ma ei tahtnud ülevalt alla looklevaid palmikuid märgatavalt lõhkuda ega taskut nende peale panna ja nii sai kampsun endale sissekootud taskud. 

Varruka otsas on pikk soonikkude - nii saab varrukaotsa tagasi keerata just nii pikalt, kui on vaja.



Uhke lai sallkrae on kootud lühendatud ridadega nii, et krae oleks kaela ümber laiem ja lopsakam kui nööbiliist. 

Ajakirjas on antud juhend suurustele XL-XXXL (rinnaümbermõõdule 116-130 cm). Kudumi pikkus on kõigil suurustel 100 cm. Tahan veelkord juhtida kuduja tähelepanu sellele, et suur palmikutega kudum on üsna raske ja venib pesu järel päris palju. Proovitöö ei veni pikkusesse iialgi nii palju, kui valmiv kudum. Kui on soov kududa samasugune 1 meetri pikkune kampsun, peaks viimistlemata kudumi pikkus tasapinnal (laual) mõõdetuna olema umbes 80-85 cm, mis seljas peaks võrduma maksimaalselt 90 cm seljapikkusega. Niisuguse arvestusega saate pärast pesu umbes 100 cm pikkuse kudumi. 
Ja veel - pesu ajal ei tohiks kudumit liialt venitada. Loomulikult tuleb kudum kuivatada tasapinnal (nt sooja põranda või kuivatusresti peal). Õnneks kuivab see üsna kiiresti.

Kuna ma unustasin Urve seljas tagumisest poolest pilti ja seda pole ka ajakirjast näha, siis üks hägusem foto ka seljast...


Imekaunis ja maitsekas Urve armastab ja hindab käsitööd väga. Ma ei ole teda kordagi näinud tikanditeta ja ta oskab neid nii hästi kõige muuga sobitada.


Ajakirjas on veel mitu kaunist kudumit, aga seekord jäi mulle (kui suurele taskute sõbrale) silma hea idee vabaheegelduse vallast. Lihtsale kleidile või tuunikale võib toredad taskud teha hoopis lõngajääkidest...


1. mai 2018

Paukjärve loodusrada ja poolikud randmesoojendajad.

Blogi statistika näitab, et kevad on oma kõrgpunktis - lugejad on pigem aias kui arvuti taga. Igapäevane külastatavus on langenud pea poole võrra ja ma kuidagi ei tahaks siin ennast süüdistada :) Mu meelest ei ole siin kehvemaks läinud - on pilte ja kudumeid, värve ja kirge... Küllap ikka kevadel tehakse midagi kasulikumat ja seda ei saa küll pahaks panna, sest eile käisin ma ise ka hoopis matkamas. Kududa jõudsin vaid autos, kui sõitsime Paukjärve loodusrajani ja hiljem teel tagasi koju. Väidetavalt polnud kohapeal mingisugust levi, internetist rääkimata (ma ise ei kontrollinud, polnud vajagi). 

Randmesoojendajad tulevad pajulehe ehk maasikalehe kirjaga ning lähevad ühele noormehele.


Järved on Põhja-Kõrvemaal, Paukjärvel maalilised. Tahaksin sinna tagasi minna sügisel, kui kased on kuldsed...
Vaatetorn on korralik - ka minusugune kõrgusekartja sai ilma jalavärinata trepist üles. Matkarada kulgeb mõnusalt üles-alla, läbib erineva iseloomuga maastikke ning väsitab just parasjagu. Samas oli matk ka 8-aastasele jõukohane ja huvitav.




Fotosid polnud üldse lihtne teha, sest valgusolud muutusid pidevalt ning märkamatult. Pilv ja päike, tuul ja vaikus, varjud ja peegeldused. Põnev oli.


Mulle endale meeldib väga allolev, hõbedase "parvega" pilt.



Leinaliblikas.

Paukjärve vaatetornist avaneb vaade järvele...

... ja teises suunas rabale. Ka rabas on vaatetorn - sinna saab Kõnnu Suursoo matkarajalt (pildilt on seda veidike näha).


Paukjärves on väga puhas vesi. Seal saab ujuda ning mitmes kohas on mõnusad telkimisplatsid, mis on varustatud grilli, puude ja kuivtualetiga. 


Tütar sai ka kevadeks endale uue mütsi ja randmesoojendajad. Sellised lihtsad, matkamiseks ideaalsed :)


Hämmastavalt palju oli seal selliseid sinililli, kus õies oli vähemalt 8, mõnel aga rohkemgi kroonlehte. 


Kui soovid samuti minna Paukjärve loodusrajale seiklema, siis arvesta, et kohalik "sõidu"tee on praegu kohutavas seisus. Vähemalt 20 minutit tuleb sõita august auku ning mööda "kartulivagusid". Karta on, et vihma korral on tee väga porine ja pehme. Sellise tee peal kududa muidugi ei saa :)