27. juuni 2014

Veel ja veel olen ma teinud lõngatutte ja pununud nende otsa paelu.

Tegelikult küll vastupidi - enne punun paela ja siis teen sinna otsa tuti. Ja enne punumist pean veel mõtlema, kas pael tuleb võtmerõngaga või karabiinhaagiga (ehk siis, kas teen võtmehoidja või ripatsi). 




Need ja mitmed teised võtmehoidjad on müügil ka Disainimajas.

24. juuni 2014

Julgelt oranž tuunika.

Ma mäletan küll, et ühes aastalõpu saates ütles Anu Saagim, et 2014. aastal ei ole IN kanda oranži ega rohelist. Et keegi ei taha ju, et teda peetakse parkimiskontrolöriks või teetööliseks. Jah, nii on - korduvalt on juhtunud, et kui ma oma oranži tuulejopega juhtun aianduskeskusesse minema, siis pöörduvad kliendid oma küsimustega just minu poole. No ju ma näen siis nii asjalik välja ... või mängib siin rolli hoopis värvipsühholoogia (oranži pidavat sümboliseerima ülevoolavat ja puhast rõõmu, aga ka julgust, võimsust, luksust, uhkust ja karjerismi). 
Igal juhul üritan ma viimasel ajal selle jopega aianditesse mitte minna.

Aga hoolimata kõigest olen ma aeg-ajalt ikka vastuvoolu ujunud ning nii valmisid mul selleks suveks just mõned oranžid rõivad.



Aastatega oli mul kogunenud erinevaid poolikuid tokke oranže suvelõngasid. Osad olid jäägid mingitest varasematest kudumitest ning ühe portsu tõi õde Saaremaa kaltsukast. Enamus olid puuvilla-viskoosi-bambussegu lõngad, kõik väga erineva jämedusega. Et mu uus kudum saaks aga piisavalt suur ja täiuslik, ostsin eelmisel suvel Saksamaalt, Freibergist veel paar huvitavat lõnga juurde – ühe toki paellõnga (millest ma täiesti vaimustusin ja kavatsen kunagi midagi sarnast veel kasutada (Flamenco, Wolle Rödel, 80% puuvilla, 20% polüestrit, 100m/50g) ning ühe väga jämeda, kuid pehme nööri moodi lõnga (Nastrino, Wolle Rödel, 78% polüakrüüli, 22% polüamiidi).
Kokku läks kasutusse 8 erinevat lõnga. Lõnga kogukaal 330 grammi.

Vardad nr 6 ja 4 (viimast kasutasin vaid tuunika varrukaotstes).



Alguses oli mul plaan kududa koekirjaline tuunika – et iga värv oleks erineva väikese pitsimustriga. Loobusin sellest, sest mulle tundus, et erineva jämeduse ja tooniga lõngad andsid juba ise piisavalt huvitava pinna.



Veel tahtsin allääre teha külgedelt lühema ning eest-tagant pikema. See õnnestus.

Kudumist alustasin ülevalt. Ilma õmblusteta. Rinna alt hakkasin silmuseid juurde kasvatama (ees 2 ja taga 2 silmust). Külgedel ei kasvatanud. Kuna ma aga ette pikka kolmnurka ei tahtnud, siis poole „seeliku“ pealt tegin kasvatused teineteisest üha kaugemale.



Triipude lõngavahetuse jätsin seljale – kuna kudum on nagunii pisut tavatu, siis tundus just nii sobivat.


Hoolimata mitmekesisest lõngavalikust langeb ja hoiab tuunika hästi. Olin selles suhtes varem veidi kahtlev...


Olen väga rahul. Talveks tahaksin midagi sarnast proovida – siis teeksin vaid veidi kitsama ja mohäärisegu lõngadega.

18. juuni 2014

Lühike lapiseelik nr 2.

Kuna mu eelmise lapiseeliku sai õde endale, siis tegin endale uue. 


Mõned kangad on samad, mõned teised - kokkuvõttes läksid uuskasutusse 4 triiksärki, lisaks 2 vanaema kapist leitud kangast, 2 kaalu-jäägikangast, 1 kaltsukast soetatud jupike ning 1 Kangast ja Nööbist ostetud kangas. Igast vaid neli lappi.


Lappide mõõdud ülevalt alates:
1. rida - 16x12cm
2. rida - 16x14cm
3. rida - 16x17,5cm
4. rida - 16x19cm

Lapid õmblesin ridade kaupa kokku, seejärel sik-sakitasin kõigi ridade ääred eraldi üle. Järgmiseks tegin sobiva tihedusega krooked ning õmblesin read omavahel kokku. Üleval on kummikanaliga värvel.



Vihm ja lõhnavad laugud.


12. juuni 2014

Meelespea sall.

"Mu kingitus oled sa..." kummitas mul kõrvus kogu selle salli kudumise ajal. Muidugi seepärast, et salli kudusin ma kingituseks. 


Ja hoolimata sellest, et paljudel tänase postituse fotodel figureerivad lisaks sallile veel roosid ja ploomiõied, sobib seda salli nimetada Meelespea salliks. Mitte ainult seetõttu, et sall läks kingituseks, aga just need, ära-unusta-mind-lilled õitsesid mu õues kogu salli kudumise ajal.



Sallimustri leidsin jälle raamatust "Haapsalu sall" ning seal on selle nimi hoopis Lillega ebapiibelehekiri. Avastasin, et see on väga hea muster ka kolmnurkse räti jaoks - muster jookseb just sobivalt diagonaali. 

Lisaks ei teki selle mustriga tagurpidise konstruktsiooniga (ülevalt keskelt alustades) salli kududes tavapärast probleemi, kus lille- või lehemuster jääb pea-alaspidi. Selle mustriga jäävad lilled ilusasti lehtede kohale.




Lõng: Drops Lace (70% alpakat, 30% siidi; 100g/800m). Imeline naturaalvalge toon nr 0100. Väga pehme ja siidine lõng. Veidi karvane (nagu ikka alpaka), kuid üldsegi mitte kare.
Lõngakulu: veidi alla 100 grammi.

Vardad: nr 3.
Mõõdud: 200 x 95 cm.




Kuna sall ise on üleni nupuline-lilleline ning motiivid on üsna suured, siis otsustasin salli lõpetada võimalikult tagasihoidlikult ehk ei mingeid täiendavaid nuppe, satse, pitse jne.



9. juuni 2014

Pitsilised köögirätikud.

Need puuvillased köögirätikud olid esialgu lihtsalt triibulised. Eelmisel kevadel toimunud trükikoolituse käigus said triibud endale kaaslasteks lilled - ühel sinised, teisel kollased (viimased on veidi roheka alatooniga, sest trükipakku ma vahepeal ei pesnud). Nüüd lõpuks heegeldasin ka äärepitsid - ühele kitsam, teisele nii lai kui nendele üsna väikestele rätikutele teha sobis.


Niit: Maxi, Madame Tricote
Heegelnõel nr 1,5.




Selle laia pitsi puhul tahtsin 
olla kaval ja tegin päris mitu sambarida, et pits ikka laiem tuleks. Tagantjärgi tarkusena: oleksin pidanud sammaste arvu täpselt välja arvutama, et pits ilusti sobituks ja servakaared sümmeetrilised jääksid. No ma teadsin seda küll, aga... Tuli harutada, aga õnneks pole see ju nii suur töö.

Kangas oli väga mõnus (loe: mitte väga tihe), mistõttu oli mugav sellele kohe pits külge heegeldada ja seda isegi läbi kahekordse (ärakeeratud servaga) kanga.



Ilusaid vihmaseid hetki!

6. juuni 2014

Ajatud palmikud – aitasin oma virsikukarva kardigani uuele elule.

Juba rohkem kui 15 aastat tagasi kudusin endale palmikutega heleoranži suvise kardigani. Kandsin seda üsna mitu suve, kuni see jäi kappi seisma. Paar aastat tagasi võtsin kampsiku uuesti välja ja kandsin vahest harva kodus. Mõtlesin isegi ära visata, sest tundsin ennast selles kehvasti ja kapis võttis ta ka palju ruumi. 

Mis siis valesti oli?
* Varrukad olid vanamoodsalt avarad – kaenla alla oleksin võinud meloni peita.
* Liiga lühike üldpikkus – mulle tundus seda kandes, et mu ülakeha on justkui lühemaks jäänud. Kuna palmikute vahel on soonikkude, siis olin omal ajal otsustanud, et alläärde ma soonikut ei tee ning selle võrra tegin lühemad esi-ja tagatükid. Ehk - hoidsin materjali kokku.
* Nööbid ei käinud mugavalt ja „esiliist“ ei hoidnud hästi – nagu mainitud, oli mul lõnga napilt käes, mistõttu ma soonikulist esiliistu ka ei teinud. Heegeldasid hoopis esitüki ääred üle ja nii said sinna ka (jäigad) nööbiaasad.

Kahjuks ma „enne“ fotot ei teinud.... Aga nüüd on see kardigan selline:



Muutmist alustasin varrukatest. Nimelt harutasin need üles, samuti esiliistu.
Esitükid ja tagatükk jäid just nii nagu olid.

Kõik uued osad kudusin soonikkoes: kolmveerandid varrukad (parajalt kitsad), võimalikult laia allääre ja lihtsa esiliistu.



Eriti meeldivad mulle need soonikvarrukad. Seda isegi hoolimata sellest, et nii suures koguses soonikkudet oli tõeliselt tüütu teha. Aga enne selle otsuse tegemist ma ju sellele ei mõelnud... Ma kartsin hoopis, et harutatud lõngast ei jää palmikud piisavalt ilusad ja ühtlased. Ja soonikvarrukas on väga mugav.

Lõng on mingi merseeritud puuvillane, mis sarnaneb Madame Tricote Camilla 6/4-ga.
Vardad pidid olema vanasti nr 2,5 (sest teisi kampsunivardaid mul tol ajal polnudki). Nüüd soonikute jaoks kasutasin nr 3.
Lõngakulu kokku 525 grammi.

Palmikumustrid on pärit 1994. aasta kudumisajakirjadest (olid sellised väikesed võõrkeelsed ajakirjad, vist Sabrina oli nimi...).


3. juuni 2014

Tavalised luksuslikud pesulapid.

Kuidas teil läheb? Millega tegelete? Kas on käsil midagi erilist või just tavalist? Avastate uusi tehnikaid või jätkate turvalistel radadel... 
Paljudes toredates blogides, mida olen aastaid jälginud, on nii vaikseks jäänud...

Mul endal on nii ja naa – heegeldasin tavapärases vanaemaruudus täiesti igapäevaseid pesulappe. Samas ei ole ma varem endatehtud pesulappe kasutanud – tavaliselt ostan poest mikrokiud-lapid. Aga kuna käsitöö-lapid koguvad mujal maailmas populaarsust, siis mõtlesin proovida.



Nende lappidega on ka nii ja naa: pesta-pühkida on nendega tõesti mugav ning käe all tunduvad nad mõnusalt kodused ja ehedad – mitte tehislikud. Pea-aegu selline öko-värk.

Aga esimese lapi rikkusin ära, kui möödaminnes ka pliidi puhtaks tõmbasin. Pliit oli veel veidi soe (no võib-olla isegi üsna kuum ) ja lapile jäi suur kõrbeplekk. Puuvillane ei kannata sellist kuumust. Samal-ajal mikrokiud-lapiga poleks midagi juhtunud...

Probleemiks osutus ka lapipesu – ma viskaksin hea meelega igal õhtul lapi pessu, aga kuhu... Nõudepesumasinasse oleks kõige mugavam, aga seal jääb see kogu ööks üheks tikuvaks kaltsuks puhaste nõude vahele. Pesumasinasse: vanasti kui lapsed olid väiksemad, tuli igal õhtul pesu pesta ning siis oleks saanud ka kõiksugu lapid puhtaks. Aga praegu peseme pesu vaid kord nädalas... Ma ei ole veel head lahendust leidnud...


Tegelikult üllatas mind veel see, et ühe lapikese heegeldamine võtab nii palju aega. Ikka ligi tund lapi kohta. Mõtlen, et see käsitöö-lapitamine on üks suur luksus. Peaksin mõne poja heegeldama õpetama...

Lapi suurus 22x22cm.
Lõngaks soovitan kasutada mõnda pehmet merseerimata puuvillast. Minul oli mingi Cotton (50g/165m).
Ühe lapikese jaoks kulub umbes 25 grammi lõnga.
Heegelnõel nr 3.