11. november 2022

Saaremaa kampsun.

Ma teadsin juba aastaid tagasi, et pean endale kuduma selle Kärla kampsuni. Vahepeal jõudsin isegi kurvastada, sest Anu Pink tegi meie kandis ühe Kärla kampsuni koolituse, aga mul ei olnud mahti sinna minna. Õnneks avaldas Anu 2019. aastal kampsuni konstrueerimise ja kudumise juhendi Saara Kirjastuse kodulehel. Lisaks sai kirjastuse poest soetada kampsuniks sobivat lõnga. 

Lõnga ostsingi kohe sügisel ära, aga lõikeid hakkasin tegema alles 2020. a mais. Mõni kuu hiljem, suve lõpus, jõudsin "juba" proovitööni ehk vanadest kampsunitest väljalõigatud ja kokkutraageldatud jakini. Selle järgi sai lõigetele teha veidike parandusi ja siis võiski kudumine alata.

Tegelikult jäid need lõiked pooleks aastaks oma aega ootama. 

Õige hetk tuli just koroonaajaga, kus nagunii palju väljas (ja isegi tööl) käia ju ei saanudki. 2021. aasta suve alguseks oli mul valmis kootud kaks varrukat. Selleks ajaks olin kogenud, et tumedat lõnga keerdsilmustega kududa on küll raske, aga siiski täiesti tehtav (isegi hämaravõitu talveõhtutega), aga kui seda keerdsilmustega pinda peab harutama ning seejärel silmuseid uuesti vardale korjama, siis on see tegevus meie tavavalgusega (loe: kehva valgusega) VÕIMATU. Nii et võib juhtuda, et vähemalt ühes varrukas ja ühel hõlmal on rida, kus tänu harutamisele võivad ühel real olla keerdsilmused kas tegemata või hoopis topeltkeeruga... Kes teab... Õnneks pole see tagantjärgi selgelt tuvastatav, nii et - las olla.

Varrukaid sain harutada seetõttu, et mu esilagu planeeritud kasvatus oli liiga kesine, mistõttu kippu varrukas ülevaltpoolt liiga kitsaks jääma. Sain sellest aru alles siis, kui olin 1,5 varrukat valmis kudunud. Eks ma tegelikult kahtlesin ja kõhklesin liiga pikalt, oleksin pidanud varem nägema, sest lõikele paigutades oli ebakõla ikkagi selgelt näha. Aga ma algul mõtlesin, et ehk pole sellest hullu...

Igal juhul praeguse varruka laiusega olen väga rahul - rahvarõivasärgi lai varrukas mahub sinna väga mugavalt alla, samas mõne teise rõivatükiga sobib ka hästi käia.

Eks murekohti oli teisigi. 

Näiteks... mul on plaan kanda oma kampsunit Mustjala rahvarõivastega. Mustjalas on ilusad suured pitsiga särgikraed, mis käivad kampsuni peale. Seega pidin ma arvestama, et kampsuni kaelus jääks täpselt nii suur, et särgikrae saaks sättida ilusti kampsuni peale, aga samas ei tohtinud kaelus tulla liiga suur. Õnneks läks see kohe esimese korraga juhuslikult paika (natuke sai seda parajaks sättida ka kampsuni riidest krae õmblemise etapil). Milline õnn!!

Krae välimisele poolele panin õhukese musta villase kanga, sissepoole leidsin pehmema ruudulise villasegu kanga. 

Metalselt helkivad nööbid leidsin poest Kangas ja Nööp. Kahjuks polnud poes neid nii palju, et oleks ka varrukaotsesse jagunud. Nii on varrukatel hoopis teistsugused, pruunikad nööbid.

Neid ilusaid õlalappe võiks kasutada ka mõne teise, kaasaegsema moe järgi kootava kampsuni puhul... 

Kolmas mure oli pisut ootamatu ja selgus alles nüüd, sügisel. No ma võtsid oma kehalt mõõdud 2020. mais ja kampsuni sain valmis 2022. a kevadeks. Selle ja nüüd hilisema 2,5 aasta jooksul muutusid mu keha mõõdud üsna palju. Eks see vist jooksmisega ole seotud (sest dieeti ma ei pea), aga mu vööümbermõõt on vähenenud umbes 10 cm. 

No mis te arvate, kas kampsun sai siis seljas ilusti istuda? Ei, muidugi mitte - ma oleksin saanud paksu salli veel keha ümber ajada. Õnneks rinnust oli asi enam-vähem OK, aga küljeõmblustesse tekitasin lihtsalt ligi 2-sentimeetrised õmblusvarud. Vajadusel saaksin ka nööbid 1 cm võrra ümber tõsta, aga eks näis... Sama jama on ka seelikuga - selle värvli pean ka päris mitu sentimeetrit lühemaks tegema (ja alles ma seelikut sättisin). No ega ma tegelikult kurda, sest kellele ei meeldiks saledamaks minna...

Kõige rohkem meeldib mulle selle kampsuni saba ning puusadele tekkivad tiivad, mis koheva Mustjala rahvarõivaseelikuga imehästi kokku sobivad ja peaaegu märkamatuks jäävad, sest tiivad sulavad seeliku peale. Samas ilma seelikuta, näiteks teksade peal on tiivad üsna silmatorkavad.

Lõng: Saara Hea vanamoeline lõng (100% lambavillane; 50g/160m), mida kulus kokku 540 grammi ehk ligi 11 tokki.

Vardad nr 2.

Suur, suur tänu Anule juhendi eest!


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

6. november 2022

Jooksublogi. 5 kuud.

Septembri keskpaigaks olin jooksnud 5 kuud.

Juulis, augustis ja septembris jooksin jätkuvalt 3 korda nädalas, iga kord 30-33 minutit ja umbes 5 kilomeetrit. Pulss oli jooksu ajal keskmiselt 151, maksimum jäi 160 kanti. Arvestades, et vaid mõni kuu varem läks mu pulss jooksu ajal julgelt üle 172, oli see tulemus päris hea.

Suvekuudel jooksin enamasti õhtuti, kui päike enam ei kütnud või vihma enam ei sadanud. Terve suve jooksul õnnestus mul märjaks saada vaid ühel korral, aga kuna ilm oli soe, siis polnud sellest hullu - jooksin oma teekonna ikka ilusti lõpuni. Võtsin seda kui lõbusat värskendust.

Hoopis ehmatavamalt mõjus see, kui jõudsin jooksuringilt koju ja venituste ajal leidsin oma tossu pealt puugi. Pärast seda olen hakanud muru sees jooksmist vältima.
Lisaks puukidele ei ole ma kunagi näinud kergliiklusteedel nii palju surnud linde, hiiri ja rotte, kui sel suvel. Ma ei saa aru, kuidas närilised satuvad teele surema... Imelik!


Augusti lõpus saabus selline aeg, kus saan joosta, millal tahan, ega pea arvestama ilmaolusid. Lõpuks! Selleks ajaks harjusin isegi hommikuste jooksudega. Ka 5 km ei tundu enam nii raske - pigem on see selline mõnusa pikkusega, peaaegu nauditav jooks. Vahest kaalun, kas võiks koormust tõsta, aga siis meenutan endale, et pidin pikemaks ajaks ikkagi piirduma 5 kilomeetriga, et ennast mitte liialt üle koormata. Seda enam, et ilmad läksid järsku üsna jahedaks ja kuigi mulle VÄGA meeldib joosta just mingi 14-16 kraadise õhutemperatuuriga, siis pean jälgima, et ma põlvedele liiga ei teeks. Seni on õnnestunud!

Otsisin uut jooksuringi. Mu vanal teekonna läheduses käivad juba ammu väga ulatuslikud teetööd ning seal liigub liiga palju traktoreid ja muid suuri töömasinaid, lisaks müra ja tolm... Seepärast tahtsin leida uut jooksurada, kus oleks vaiksem + saaks rohkem teepervel joosta + oleks võimalik vastavalt enesetundele teekonda pikendada. 

Kuna sattusin vahepeal Nike outlet-poodi, ostsin endale uue jooksusärgi ja pikad jooksupüksid (seni olid mul kasutuses ühed lühikesed, nö biker shortsid ning allapoole põlvi ulatuvad sportretuusid). Üllatusin, sest tavaliselt ostan ma rõivaid suuruses L, vahel harva ka M, aga Nike L-särgid oli mulle selgelt liiga suured. Kaalusin nii S kui M vahel ning lõpuks tegin valiku hoopis värvi järgi: mahedam oranž oli vaid M suuruses. 
Nii et on loota, et jooksud jätkuvad. Mõtlen tasapisi, mis saab talvel... kus joosta...

Septembri alguseks oli kaal langenud 63,5 kiloni (olen 5 kuuga kaotanud umbes 3,5 kilo). 


Selle foto tegin Oslos. Seal toimus septembris maraton, kus mina muidugi ei jooksnud. Aga samal ajal toimus mu kodulinnas Sauel iga-aastane linnajooks (5-kilomeetrine), kust ma oleksin esimest korda osa võtnud, aga no ma olin ju Oslos. Ebaõnn!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee