28. juuni 2015

Suur.

Kui teekonnal kududa salli, siis võib juhtuda just nii... 

Pitsiliste sallide kudumine on üks lihtsamaid asju - selga neid proovima ei pea, nööpauke tegema ei pea, üle pea nad mahtuma ei pea, detailide ühendamise üle pead murdma ei pea ning kahanduste-kasvatustega arvestama ei pea või kui seda viimast siiski peab, siis mingi kindla rütmiga, mis kuidagi ei sõltu mu enda kehavormidest ega lapse suurusnumbrist. 

No ja siis veel üks pluss: lõnga või õigemini kudumi venimine on igati positiivne. Üldjuhul. 
Seda Haapsalu salli hakkasin kuduma enam kui aasta eest. Sest Haapsalu sall on just ideaalne reisikaaslane ning kui ma eelmise suve Leedu-reisi ajal kudusin autos oma punast kampsunit, siis kogu seda lõnga ja pooliku kudumi kotti ma hotellituppa ega kohvikutesse kaasa vedada ei viitsinud ning selleks oligi mul vaja seda kergekaalulist pitssalli. Niisamuti reisis see kaasa lennureisile Pariisi (jah, kasepuust vardad olid mul käsipagasis), kõigil Saaremaa külastustel ning enamikel seenelesõitudest (parim seenekoht on siin 50 minutise autosõidu kaugusel) jne, jne. Nii see sall kasvas.
Liina koostatud Ristimäe pitsimuster jäi mulle ajakirjast Käsitöö kohe silma. 

Mulle meeldivad selge rütmi ja veidi kandilise olemisega koekirjad. Minu jaoks on neis mingi teatav rahu ja tasakaal. Liiga kirjud (st mitmekesised ja vahelduvad) ning ülemäära romantilised mustrid ei ole minu jaoks. Aga Ristimäe pits on just vaoshoitud ja konkreetne - ei midagi üleliigset. Mulle meeldib. 
Samas selgus kududes, et pealtnäha lihtne muster ei olnud seda sugugi - ma pidin mustriskeemi kogu aeg kaasas kandma ja näpuga järge ajama. No ei jäänud see mulle meelde. Aga sellest hoolimata sattusin ma hoogu. Ja sall sai suur.
Lõng: Haapsalu Shawl Yarn (ostetud aastate eest Hobipunktist), 100% vill, 100g/1400m. Kulus 100 grammi.
Vardad olid põhiosas nr 2,75, äärepitsil nr 3,5 (loomine vastavalt nr 4 ja 5).
Muster: Ristimäe pits, autor Liina Langi (Rees), avaldatud ajakirjas Käsitöö (kevad 2013.a).
Lõplikud mõõdud: 70x180 cm. 
Ma ju tegelikult olen samast lõngast varem ühe Haapsalu salli kudunud küll. Nii et oleksin pidanud teadma, kuidas see lõng venib ning kui palju silmuseid maksimaalselt luua ning mitu rida kududa... Aga seekord miskipärast jätsin selle kõik tähelepanuta. 

Venitasin seda nööpnõeltega poja voodis ning kõigist külgedest oli sall üle voodi ääre:)
Õnneks tõmbus sall pärast venitust veidi tagasi. Muidu oleks selle mõõdud ikka veel 80x200 cm.
Fotod on tehtud Saku mõisa pargis. 
Ja uus reisi-sall on ka juba varrastel - valmib arvatavasti aasta pärast :)

19. juuni 2015

Roosa Panama topp.

Oleks ju hea küll, kui saaksin kanda (ja kududa) tavalisi sirgelõikelisi toppe, pluuse, kampsikuid, aga miskipärast need mulle eriti ei istu. Ma ei tea, miks... Oma arvates ma küll eriti kurviline ei ole. Pigem just selline sirge ja kandiline, st pigem kurk kui pirn või liivakell. Aga küllap ma vaatan ennast siis mingi vale nurga alt, sest sirge lõikega rõivad jäävad üldjuhul mul kuskilt kiskuma... kas rinnust või õlgadest või hoopis kõhu pealt... 

Seepärast kudusingi endale ühe eriti kurvilise topi. 


Lõngaks valisin hästi huvitava, üsna ebaühtlase olemisega (ning kohati mati ja kohati hoopis läikiva) suvise segulõnga, mis minu arvates ülearu mustriliseks kudumiks ei sobi. Niisiis tegin suurema osa topist lihtsas parempidises koes, mida ilmestavad rohked kurvid ehk kahandus- ja kasvatusjooned. Pitsiline muster sai vaid kaelusesse.




Kudusin ülevalt alla ilma õmblusteta. Mustrit/juhendit mul välja pakkuda ei ole - see kujunes töö käigus. 

Lõng: Rowan, Panama (55% viskoosi, 33% puuvilla, 12% lina; 50g/135m). Kokku kulus ligi 5 tokki. 
Vardad nr 3 (allsoonik nr 2.5).


Viimase foto pealt on hästi näha, millise pinna see lõng jätab - pisut sellise tupsulise-topilise. Mind täitsa huvitab, kui kaua see lõng ilus püsib... 

Igal juhul topp jäi mõnusalt kerge ja õhuke (ning meeldib mulle rohkem kui 100% puuvillane kudum), ka pisut pretensioonikas (liibub keha vastu hoolimata sellest, et kudusin selle üsna avara). 


Ilusat nädalavahetust!

15. juuni 2015

Fuksiaroosa makeover.

Mulle ei meeldi riiete ostmine. 

Tavaline olukord... Lähen kindlate soovidega poodi, käin tiiru ühes Tallinna suurimas ostukeskuses ning tulemus on 0. Ikka ei ole just seda, mida otsin või kui välimuse järgi on, siis muidugi on need mulle liiga suured-väikesed. Teen igaks juhuks veel teisegi ringi... et ehk jäi enne midagi märkamata või äkki ikka midagi proovitutest KUIDAGIGI mahub mulle. No mitte! Aga seekord tuleb poodidest kaasa asju, mida ma pole plaaninud osta (sest no kes teab, äkki kunagi läheb ka neid vaja ja siis ju õiget pole). Pea käib ringi (proovikabiinid on nii vastikult kitsad) ning jalad väsinud... 

Olen nõutu... Kõiki riideid ju kududa-heegeldada ei saa... kuigi tänapäeval tehakse igasugust huvitavat... äkki peaks proovima... Sest rõivaste õmblemises ma ennast eriti tugevaks ei pea. 

No näiteks suvised põlvpüksid (või caprid)... Ma saan aru, et need vist ei ole sel aastal eriti moes, aga ühed võiksid mul ju siiski olemas olla... Roosad ja oranžid (mida ma poodides nägin) on toredad küll, aga midagi neutraalsemat kuluks ka ära... Seekord lahendasin olukorra nii, et ostsin poest mustad pikad linasesegused püksid ja lõikasin need ise lühemaks. Nüüd mõtlen natuke, kas hakata alläärtega midagi huvitavat peale või jäävadki sellised tavalised...



Ja selle suvetopi ostsin kunagi täpselt nii, kogemata kaasa. Ikka lõbusate värvide pärast. Mõtlesin kohe, et õigem oleks see veidi ümber teha, sest ülemine ots (ma ei tea, kas "passe" on see õige nimetus?) oli tal liiga napp. Nüüd lõpuks (so mitu aastat hiljem) heegeldasingi sinna uue jupikese. Tuli üsna lihtsa mustriga, et ei oleks liiga pitsiline-auguline.




Lõng: G-B Hanna Cable (100% puuvill, 50g/175m). Kulus umbes 1 kerake ehk ligi 50 grammi.
Heegelnõel: nr 2.

Laupäevane ootamatu soojus mõjus joovastavalt...


  
Veel: kui keegi tahab oma topile või kleidile heegeldada sarnast tükikest, siis tuleb arvestada, et seesugune heegeldis venib vähe. Et topi ilma probleemideta selga saaks, peab küljel või taga olema kinnis (nt lukk) või seljaosa kummiga (nagu minu topil). 


8. juuni 2015

Nöörlõngast casual sviiter.

Mul oli vaja üht lihtsat kampsikut. Sellist, mida suvel kiiresti selga tõmmata... ülepea käivat sviitrit... teksadega kandmiseks... puuvillast... mitte liiga tihedakoelist... üsna avarat, aga siiski mitte ülemäära suurt. 
Ja muidugi, teistsugust - st omamoodi, pisut kiiksuga... sellist, mida teistel pole :)

Varusin Woolmintist halli puuvillast nöörlõnga. 
Lõngvööl oli soovituslikuks vardasuuruseks märgitud nr 5, millega tegin ka oma esimese proovitöö. Ja teate, ma armusin sellesse lõnga ja kaotasin täiesti pea. Unustasin oma esialgse idee avarast, õhulisemast kudumist ning lõin vardale silmused, et kududa lihtne klassikaline sviiter. Ausalt, mul oli esi- ja seljaosast kootud juba üle 15 cm, kui tulin mõistusele ning mõtlesin uuesti oma VAJADUSED läbi. 
Enne harutamist tegin ühe foto, et näidata kui ilus see lihtne pind oli. 

Uuesti alustasin suurema vardaga. Esi-ja tagapool eraldi. Möllasin mõnuga erinevate mustritega. Mängisin augumustri ja ripskoega, sest need jäävad parajalt õhulised. Päris pitsiline ei oleks sobinud - pole selle sviitri stiil. 

Ülemine, tumehall osa on parempidi-pahempidi koekirjas (see on ikkagi nr 5 vardaga) - et oleks toekam ja ei veniks välja, sest kudum on pikk. 


Vahepeale pidi tulema mingi triip. Et tavaline triip tundus liiga igav, siis tegin täpilise. Ja kolmnurk - no ma võiks ju öelda, et nurgelised mustrid on ikka veel moes... Aga tegelikult oli mul juba kavandit joonistades plaan, et kuidagi peavad täpikesed mingiks kujundiks üle minema. Lihtsalt selleks, et seda mürkrohelist jääks rohkem näha. 


Lõng: Scheepjes Bloom (50g/85m; 100% puuvillane). Kokku kulus 520 grammi, sh 8 tokki helehalli, 2 tokki tumehalli ja 1 mürkroheline.

Vardad: nr 6 ja 5. Ja meenus, et kudumiseks sobisid pigem ümarama otsaga vardaid (st mitte liiga teravaid). 

Erinevate proovitööde järgi võin öelda, et see lõng sobib hästi nii parempidi-pahempidi koekirjaks, triipudeks, värviliseks-mustriliseks tööks kui ka palmikuteks-vikliteks. 

Lõng tundub ideaalne igasugusteks väiksema ja keskmise suurusega kudumiteks, nagu laste kampsunid-vestid, mütsid kevadeks-sügiseks, naiste pluusid-sviitrid. Minul oleks mõttes näiteks suvine sviiter Dropsilt või hoopis see triibuline sviiter või kardigan (see Joji Locatelli disainitud Lipstick on minu arust nii armas, et varem või hiljem ma pean selle kuduma... aga varrukad võiksin sellele vist veidi avaramad teha). 

Samas arvan, et oma raskuse tõttu ei sobi see lõng suuremateks kudumiteks, st pikkadeks kampsuniteks ja kleitideks. Kardan, et suur kudum kaaluks kilo või rohkemgi (sõltuvalt suurusnumbrist ja mustrist) - oleks vist ebamugav sellist raskust oma õlgadel kanda. Lisaks veniks ta aja jooksul liigselt välja.

Ja narmaid ei saa sellest lõngaste teha - paellõnga otsad hakkavad hargnema.


Pildistasid isad ja pojad :) Pildid tegime Pärnus, Terviseparadiisis. 
Käisime puhkamas ja konnalaulu kuulamas. 







Muide, ma koon ka Annile samast lõngast suvekampsuni. Värviline proovitöö on juba tehtud...