Pune, pesto, ciabatta ja leivakott.

Mu aias on üsna kehvapoolne muld ning seda kuiva saviliiva on kõigest 20-30 cm jagu. Mullakihi all on paekiht. Uskumatu, et kõik puud ja põõsad on siin ilma suurema vaevata kasvama läinud (ma ei ole ühtegi neist selle 10 aasta jooksul eriliselt poputanud ja kastnud olen neid enamasti vaid istutamise ajal). Küll olen neid ümber istutanud - nii mõndagi koguni 2-3-4 korda. Ja kuigi see ümberpaigutamise tuhin on mul tulnud ootamatult keset kõige kuumemat suveaega ning nii mõnigi kord on need põõsad pidanud pärast väljajuurimist peenraserval mitu päeva päikest võtma, siis sellest hoolimata on nad minusuguse välja kannatanud...
Seega, nad õitsevad-kasvavad... ja viljapuud-põõsad isegi viljuvad. Vahva!

Väiksemate taimedega on natuke kehvemini. Paljud ei suuda seda kuivust, vähest päikest (suurem osa lillepeenardest on majade varjus) ja tigusid välja kannatada, mistõttu nad kiratsevad või surevad hoopiski. On aga paar taime, kes külvavad siin end igale poole - lavendel ja pune.

Just pune pärast hakkasin ma kunagi tegema pestot. Ja-jaa, punepestot! 

Punelehed on maikuus veel värsked ja pehmed - pesto tuleb eriti õrn.

Täpset retsepti mul anda ei ole. Teen tunde järgi.

Purustamisele lähevad punelehed, küüslauk, oliivõli, mandlijahu (või seesamiseemned või piiniaseemned või muu meelepärane pähkli- või seemnepuru), riivitud parmesanijuust ja õige veidi soola. Vahest panen veidi basiilikut ka.  

Praegu, kevadel on hea asendada küüslauk karulauguga. Siis võtan 2/3 punelehti ja 1/3 karulauku, nii tuleb üsna mahe pesto. 

Ja kui on pestot, siis kulub ära ka paar ciabattat. No seda ma ei olnudki varem küpsetanud - eile esimest korda. Aga leivakoti õmblesin küll juba talvel. Mul oli seda juba ammu vaja. Eelkõige leiva jaoks.

Mõnus ereroheline saiakate. 

Ma ei saa aru, kuidas need toidublogija ja- fotograafid küll oma tööd teevad... 
Pildistamise ajal ma kogu aeg mõtlen, et millal ma selle tükikese nüüd pintslisse panen...

 Motiivi heegeldasin ühe vana pitsitüki järgi.
Heegelnõel nr 1,1.

Mõni mõis ja Anni seelik.

Möödunud nädalavahetusel käisime Saue valla mõisatuuril. Muide, praeguse Saue valla maadel on nime poolest 12 mõisat – 8 rüütlimõisat, kolm karjamõisa ning üks rüütlimõisast poolmõisaks ümber korraldatud mõis. 

Siin ma mõisapilte näitama ei hakka. Kel huvi, siis saab mõisa ja tuuri kohta lugeda FB-st. Aga vaatasin, et mõnele pildile jäi ka Anni seelik, mille heegeldasin talle juba eelmisel aastal (vist sügisel). 

Seelik on üsna tavaline - puuvillasest lõngast lihtne ülaosa ja satsisallist allosa. Jaa, ma salli harutama ei hakanud (kuigi see oleks olnud üsna lihtne). Heegeldasin salli (õigemini pool siin postituses olevast sallist) kohe seelikule külge. 

Tuli selline hea tantsimise-jooksmise-rahmeldamise seelik, st on mugav, keerutav ning lisaks hästi pestav :) 

Need seeliku-pildid on tehtud Jõgisool, kus mõisa peahoone põles maha 1915. aastal. Säilinud mõisahooned ja varemed on 1966.aastast eraomandis ning nendesse on ehitatud vahva elukeskkond (võtmesõnaks taaskasutus ja pisut prantuse-pärast taluhõngu).

Seeliku ülemise osa heegeldasin vanast, suures vihis olnud puuvillasest lõngast. Lõnga kulus umbes 60 grammi.
Heegelnõel nr 2,5.
Heegeldatud värvlisse panin laia kummi.



Kuigi tuur ise oli tore ja hariv, tegi vaatepilt mind veidi kurvaks. Nii palju (kunagi arvatavasti huvitavaid, erilisi, uhkeid) ajaloolisi hooneid on lastud hävida või kantud laiali. Ja seda mitte ainult nõukogude ajal, vaid miskipärast otsustati mitmed mõisad lõhkuda juba eelmise sajani algupoole, esimese Eesti Vabariigi ajal. Küll need eestlased pidid ikka olema tigedad nende rootsi ja saksa mõisnike peale...

Täpsemalt saab lugeda vastilmunud raamatust "Saue valla mõisad". Autor Eda Liiväär.

Must-valge.

Kui kuskil oleks grupp "vanade mõttetute lõngade (just lõngade ja mitte lõngajääkide) hävitamine", siis oleks mul viimane aeg sellega liituda. Sest üht-teist kasutut on veel jäänud, kuid õnneks enamus on oma koha juba leidnud.

Seekord läksid jälle loosi Madame Tricote Angora lõngad - must ja valge. 

Kudusin ülevalt-alla ilma õmblusteta (ilma lõiketa, ilma juhenditeta... kasutasin mõningast matemaatikat ja loogikat).

Eelkõige tahtsin proovida kahte asja:
1. lühendatud ridadega pikendatud seljaosa,
2. lühendatud ridadega rinnakumeruse kujundamist.
Triibud näitavad, kuidas ma selle lahendasin - oleks ühevärviline kudum, siis ei saaks midagi aru...

Pean mainima, esitükil oleksin pidanud lühendatud ridadega alustama veidike ülevalt poolt, nii umbes pärast esimest triipu. Praegu jäävad lühendatud read (st need katkenud valged triibud) veidi madalale (pea-aegu rinna alla) - ma ei arvestanud, et viimistlemisjärgselt venib kudum nii palju pikemaks...

Muidugi, nii lõdva (kerge, suuresilmuselise) kudumi puhul ei ole rinnakumeruse temaatika õnneks eriti aktuaalne, sest kudum langeb igal juhul hästi, ning seetõttu ma esiosaga eriti ei pingutanud. 

Ülaosasse pikkisin suuri musti litreid.

Tagaosal lähevad lühendatud read iga kord pikemaks...

Oluline oli ka, et rea-vahetust ei jääks külgedel näha. Ja nii ongi, et mõlemad küljed on ühesugused - triibud ei katke.

Pärast pildistamist avastasin, et käed on fotodel liiga kõrgel, et esi- ja seljaosa vahelisest erinevusest aimu saada. Tegelikult on pikkuste vahe pea-aegu 15 cm.

Lõng: Madame Tricote, Angora (40% angoorat, 60% akrüüli; 100g/500m), mida kulus kokku 130 grammi.
Vardad: põhiosa nr 6, soonikud nr 4.

Jaa, hullult mugav rõiva-tükk tuli! 

Vanapunane siidi ja kašmiiriga jakk.

Ma ei teagi, kust ma peaksin selle kardigani või jaki lugu alustama.... Vist ikka sellest punasest sallist, mille oma abikaasale 1,5-aasta eest jõuludeks kuduma pidin. Nimelt tuli mehele kududa erepunane pikk sall ning esiti valisin selleks luksusliku meriino-siidi-kašmiiriseguse lõnga Sublime Baby Cashmere Merino Silk. Sellest lõngast sai aga hale ja iseloomutu sall-soolikas, mille ma halastamatult üles harutasin (toekama salli kudusin tookord hoopis Drops Big Merinost).

Tegin lõngale põgusa taustauuringu ning otsustasin, et kõige paremini sobiks see just beebikudumiteks (kes küll koob oma beebile erepunaseid tekikesi-kampsikuid... või vanapunaseid, nagu hindas seda värvi Käsitööjaama perenaine?) või naiselikemateks pulloverideks-kardiganideks. 

No mul ei olnud ühtegi beebit omast käest võtta ja nii tuli mul teha "pealesunnitud" käik - kudusin omale üsna luksusliku jakikese. 

Punast on raske pildistada, eriti päikese käes.

Mul oli eelkõige vaja sellist pikemat, à la tagumik soojas, kudumit. Lisaks tahan iga uue kudumiga ka midagi uut õppida (seekord näiteks sallkrae kudumist). Just sobiva tegumeoga jaki leidsingi Dropsi mustrikogust. 

Muidugi tuli sellise suure kudumi jaoks hulganisti lõnga juurde tellida. 
Õnneks erinevate lõngapartiide värvitoonid ei erinenud, küll aga olid pooled lõngad nüüd ju "kasutatud", st läbi kootud, pestud, venitatud, harutatud. Ehk äärmiselt lokkis-krussis. Proovitöö näitas, et sellise lõngaga kududes jääb pind väga ebaühtlane ning isegi valmiskudumi pesu ei aita seda parandada. Seega tuli nendest lõngadest kerida vihid, mis omakorda läksid vette sirgendamisele. Siin mul jälle vedas - kuivades muutus see lõng jälle mõnusalt kohevaks, nii et "kasutatud" lõnga ja "värske" lõnga kude ei erinenud märkimisväärselt.

Võrreldes algse juhendiga tuli muidugi teha veidi ümberarvutusi, sest minu lõng oli veidi peenem. Lisaks kudusin ülaosa parempidises koes (mitte ripskoes nagu juhendis), sest mulle tundus, et sellele lõngale meeldib lihtne ühtlane parempidine pind rohkem. 
Sallkrae jäi muidugi ripskoeline ja see meeldib mulle - hoiab hästi ja kududa oli ka lihtne. Ma tegelikult algul kahtlesin kogu selles krae-loogikas, aga kõik toimis väga hästi...

Kudumist alustasin juba möödunud suvel, reisil Leedusse. Oli mõnus just nii, möödaminnes (autos) kududa - suured vardad, lihtne pitskude, sirge lõige - ei midagi, mis vajaks suuremat tähelepanu. Ainus, mida tuli meeles pidada - kudumisega ei tohi liiga hoogu minna, sest mingil hetkel tuleb teha nööpaugud. Mainin, sest muidugi unustasin ma ise selle väikese asja õigel hetkel ära...

Lõng: Sublime Baby Cashmere Merino Silk, värv 0192 (75% meriinot, 20% siidi, 5% kašmiiri; 50g/116m). Kokku kulus 590 grammi ehk 12 tokki lõnga.
Vardad: nr 3,5 ja 3.

Ma ei saa öelda, et see lõng nüüd mu lemmikuks sai, aga seljas on see jakk tõesti fantastiliselt mugav. Ja mul on seda lõnga ka teistes värvitoonides... Just ühe pulloveri jagu, mõtlen ma... 

Tikandi ilu raamatukogus.

Täna käisime Anni ja Taivoga Keilas. Seal asuvas Harjumaa Maakonnaraamatukogus (mis on üks uus, ilus, avar ja valgusküllane hoone) on üleval mitu toredat näitust. 

Mind huvitasid eelkõige Silvia Nittimi tikitud tekid ja vaibad (väljapanek jätkub 30. maini). 
Muide, Silvia Nittim on ortopeed, Tallinna lastehaigla kirurg. Talle meeldib tikkida just suuri asju - tekke - mitte aga Muhu pätte ja džemprite rinnaesiseid. „Pisike asi saab liiga ruttu valmis. Mulle meeldivad suured tööd, et ikka oleks, mida teha. Tikkimine on ravimatu haigus,” ütles ta aasta eest Õpetajate Lehele.

Raamatukogu seintele oli riputatud mitu Muhu ja Lihula lilltikandist inspireeritud tekki. Samas oli "nõelamaalide" hulgas ka huvitavaid pihlaka ja viinamarjaväätidega tekke. Kõik need suured tekid olid nii maitsekad, ilusa kompositsiooni ja meeldiva värvilahendusega. Muide, üks sporditeemaline vaip oli ka :). 

Kui ma õigesti aru sain, siis kõik need tekid-vaibad on ta tikkinud viimase 10 aasta jooksul.

Näitan mõned detailid. Üldpildi saamiseks minge ikka kohale!

Seda tekki oli raske pildistada. Loodan, et värvid jäid õigeks.

Pihlakad mulle meeldivad!

Võrratud viinamarjaväädid!  

3D viinamarjakobarad.

Tour de Ski. Jaa, see on ka tikitud! Selle vaiba kohta oleksin ma küll tahtnud lisainformatsiooni...

Sealsamas raamatukogus on mai lõpuni ka nukunäitus: ligi 300 nukku Esta Matla kogust. Leidub nii barbisid kui beebisid, nii rahvarõivas kui ka ballikleidis nukke. 

Nukud Anni eriti ei köitnud. Ta kadus üsna kiiresti hoopis raamaturiiulite vahele (ei olnud aega isegi jopet seljast võtta). Kui ta välja ilmus, siis oli ta endale kogunud sületäie ilusaid raamatuid. 

Miskipärast oli ta valinud just venekeelsed raamatud.
Vabandame raamatukoguhoidjate ees:
kuna me õigesse riiulisse ei osanud raamatuid sättida,
siis jätsime selle hunniku lugemislauale.

Raamatukogus saab näha ka Eve-Ly Villbergi (Luiga) mahedaid värvipliiatsijoonistusi ning armsaid muusika-aasta teemalisi portselankujukesi Ilse Kenapea kogust (viimased on kohe välis-ukse juures).

Need on tegelikult üsna suured joonistused. Foto on petlik.

Pitsilised sokid.

See punane sokilõng oli mul ammu olemas. Ostsin selle mõned aastad tagasi, sest tahtsin vahelduseks kududa just ühed pitssokid. Lõng seisis, sest ega mul endal neid pitsilisi niiväga vaja polegi - ehk toas käimiseks vaid... Talvesaapa sees eelistan ikka villast kanda. 

Muide, ma olen kunagi ühed pitssokid kudunud küll, kuid ka need olid tavalisest lambavillasest. Üleval need hästi ei püsinud, kuid sellest hoolimata kandsin need paari talvega üsna räbalateks (tagantjärgi arvan, et kulumisele aitas kaasa see, et kude oli neil liiga hõre).   

Möödunud talvel uuriti kuskil foorumis, kuidas kududa pitsilisi põlvikuid nii, et need ka üleval püsikisid. No et nad jalas alla ei vajuks... Oma kogemusest tean, et üldjuhul on põlvikutega lihtne - need tuleb kududa jala järgi (nagu näiteks need põlvikud), nad võiksid ulatuda sääremarja laiemast kohast ikka ülespoole :) ning mõistlik on üles teha tugevam soonik. 
Aga sokid ulatuvad sääremarja laiemast kohast ju allapoole, st just sellise kohani, kus nad kohe kuidagi ei taha püsida... Siis tuli mul mõte, et koon nii, et soki pealpool on pitsmuster ning tagapool (ja talla all) soonik. 

Ma veel ei tea, kas see toimib, st kas püsivad paremini üleval või mitte ning võib ka olla, et minu üsna lühikeste sokkide puhul on seda üldistust raske teha...

Soonik talla all on üsna harjumatu. Aga mulle selline massaaž meeldib.

See punane on nii eriline värv, et väga uhket või suurt mustrit ma kududa ei tahtnud. Lisaks ei ole ju toasokke vaja väga kõrgeid teha ja nii ei ole seda mustrilist pinda ka just eriti palju... 

Mitu korda lappasin läbi kõik oma kudumustrite raamatud. Otsisin just lihtsamat, rahulikumat mustrit, kus ei oleks liiga palju augukesi. Ühega kudusin esimese soki valmis kuni poole jalalabani ning siis otsustasin, et igav on - muster ei paistnud välja, oli liiga tihe ja kohati tundus ka sokk väga jala ümber. Harutasin. 

Pärast uusi otsinguid jäi mulle suurest kuduraamatust (muidugi Eesti silmuskudumine I. Tavad ja tehnikad, Anu Pink, Siiri Reimann, Kristi Jõeste) silma Iisaku pitsiline sukakiri. Mulle meeldis, et pitsimustriliste veergude vahel olid pahempidised read, mis muudab selle koe veidi elastsemaks, justkui sooniku.

Lõng: Novita Nalle (100g/260m; 75% vill, 25% polüamiid), mida kulus 80 grammi.
Vardad: 1,75 mm.
Silmuseid ülemisel säärepitsil 66, säärel 65 ja päkal 48. 

Need hüatsindid õitsevad praegu minu aias.