Vigala kandi sukad.

Nagu Anu Pingi raamat "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid" ütleb, on need mahedate toonidega Vigala sukad kootud Järvamaa muuseumis olevate sukkade järgi (PM 332 E 47). Minu sukad valmisid juba 2013. aasta oktoobris, kui Anu oma raamatu jaoks materjali kokku pani. Vajalikud lõngad ja kudumisjuhendi saatiski mulle Anu ning nii minu kootud sukad tema koostatud raamatusse sattusidki. 

Lõngad (imeline lambapruun põlve all, valge pöial ning madarapunane, kaselehekollane ja potisinine säärel) olid jämedusega 8/2. Samas lambapruuni võib siin rahus võtta ka veidi jämedama (nt 7/2).

Mustrit alustasin 108 silmusega. Põlve all oli silmuseid 96.

Vardad olid numbriga 1,75 mm.  

Eriliseks teeb Vigala suka soonikuline pöid, mis esialgu tekitas minus võõristust, kuid kui sukad olid juba valmis ja jalas, siis hakkas see mõte mulle väga meeldima - sukk hoiab niimoodi mõnusalt jala ümber ja on paigas. 

Vardad olid numbriga 1,75 mm. Nende sukkade kandmiseks peaks hankima madalad vildid või kalossid, sest muidu võivad kaheksakannad saapa sisse peitu minna :)

Aga tegelikult on need mu meelest ühed ägedad sukad, millest saaks kaasaegse versiooni teha, kui üks käpakirja lõngadest asendada näiteks kirju lõngaga. Peaksin kunagi proovima...

Raamatu jaoks tuli mul kududa kolm pikka sukka - üks jäi Anule, kaks sain hiljem endale :)

Üks kallistus teeb iga päeva ilusamaks!

Vigala sukade kudumise juhendi leiad raamatust "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid". Autor Anu Pink. 
Raamatu saad soetada näiteks Saara Kirjastusest.

Natuke roosat.

Täna näitan kahte kudumit, kus mõlemas domineerivad roosa ja hall. See on mõnus harmooniline kombinatsioon, aga nagu näha, siis on need kudumid täiesti erineva mõjuga. Mütsis on armsalt mahedad toonid, kuid Muhu sukad (mis on hetkel täiesti algusjärgus) saavad olema ergud, võimsad ja võimukad.

Kevadeks ja soojemaks sügiseks sobiva mütsi sisse kasutasin ära lõngajäägid. Pehme puuvillase valge lõnga (üsna vana lõng - võis olla ka Pingviin, aga kindel ei ole) kõrvale võtsin erinevad hallid, roosa ja veinipunase meriinovillase lõnga (jämedusega 50g/158-175m). Valge puuvillane tegi kogu mulje säbruliseks, helgeks ja pastelseks. 

Soonikut alustasin 98 silmusega. Kudusin tavalise (1+1) sooniku. Pärast jätkasin nii, et üks rida oli üleni parempidiste silmustega ja teine rida soonikuga. Lihtne!

Vardad olid soonikus numbriga 3 ning hiljem 3,75.

Siin piltidel on müts tütre peas, aga tegelikult kudusin selle endale. Tuul mulle ei meeldi - nii kulub selline pehme ja olematu karedusega müts mulle marjaks ära - eriti mõnel külmemal suvel.

Sel aastal õitsesid sõrmkübaralilled väga vara. Muidu jagub nende õisi augustini, aga sel aastal ma nii hilist õitsemist küll ei näinud. Võimalik, et viga oli liigses kuivuses või hoopis selles, et ma ei märganud neid pärast esimest õitsemist õigel ajal tagasi lõigata. Pilt on juulikuust.

Nii. Ja nüüd sukad ehk esimese suka esimene neljandik (vist?).

Vardad oli soonikus 1,5 mm ja hiljem 1,25 mm. Silmuseid oli soonikus 120, kärbseid alustasin aga 144 silmusega, kuid see number suurenes jooksvalt. 

Kärbseid pidin üksteisest veidike lahutama, et neid oleks kokku täpselt 8 tükki. Muidu oleksin pidanud üheksanda tegema pooliku, aga see mulle ei meeldiks.

Fotol tundub, nagu ma kasutaksin eresinist või lipusinist tooni. Ei-ei - see on tegelikult kergelt roheka varjundiga sinine Saara hea kindalõng nr 10/2 - imeilus toon, mis väikeses koguses tundub roosa vahele hästi sobivat. Ka tumepunane on Saara lõng (see on peenem ehk 12/2, toon numbriga 68). Nii erkroosa kui ka oranž on Pingi Anu värvitud. Neolõnga värvisin ise, aga see tuli liiga pika valge triibuga - no soonikusse kõlbab küll :)

Nüüd tulevad tumepunasel taustal roosad...😉

Ilusat sügist!

Tuunikaga rabas.

Tahan teile näidata augusti lõpus Raplamaal, Loosalu rabas tehtud fotosid. Käisime seal ujumas ja (ettekavatsemata) seeneretkel, aga tütrel oli kaasas uus soe tuunika (sama, millest kirjutasin juba selles postituses), mille ta pärast ujumist selga tõmbas. Tuunikast tegingi mõned pildid. 

Mul oli juba ammu plaan kududa tütrele tuunika, mida tal oleks mugav just retuuside peale tõmmata. Sest viimasel ajal on meil sage vaidlus selle üle, kui pikk peaks olema see särk või pusa, mida sobib retuusidega kanda ning mis üldse omavahel kokku istub. No minule need paljad tagumikud ei meeldi ja mõned retuusid on ju nii õhukesed, et aluskad paistavad lausa läbi. Samas seelikuid ta eriti kanda ei taha - eriti kui me läheme mõnele aktiivsemale üritusele. No nii tunduski, et üks lühike kleidike või pikem kampsun kuluks sügisel marjaks ära...

Tütre tuunika on kootud ülevalt alla ühes tükis ja ilma õmblusteta.

Lõng Rowan Softyak dk (50g/135m; 76% puuvilla, 15% jakivilla ja 9% nailonit), mida kulus kokku umbes 300 grammi. Värvikulu oli selline, et vesihalli lõnga kulus 3 tokki, mererohelist 4 tokki, sinist 1 tokk ja oranži  1 tokk.

Vardad olid numbriga 3,5.

Me tõesti käisime kõik seal rabas ujumas. Meeletult mõnus oli!

Minna või mitte minna - selles on küsimus...

Issi teeb lapsele rabas soengut :) See ei saa ju omadega rappa minna!

Selle tuunika kudumise juhend on avaldatud ajakirja Käsitöö 2018.a augusti-septembrikuu numbris. Ma ei tea, kas seda veel kuskil müüakse (sest kohe-kohe peaks ilmuma juba uus oktoobri-novembrikuu number), aga raamatukogudest ja toimetusest vast ikka saab. 

Punased roosid.

Roosid õitsevad veel.
Punased, roosad ja valgedki.

Need pildid tegin juba augusti lõpus, aga õisi jagub siiani. Ja neid on rohkem kui tavaliselt oktoobris. Ilus!

  

Roosidega tikand oli tellija soov. Ja ega nii uhketele lilledele polegi palju kõrvale vaja. Rohelised lehed ja valged rohututid toovad roosid paremini välja ning panevad kogu tikandi särama.
Tikkisin peenvillase lõngaga.