27. november 2019

Lehekestega müts (juhend ka).


Üle pika pika aja panin kirja ühe juhendi, sedakorda talvemütsi kudumiseks. Müts on piltidel küll mu tütre peas, aga tegelikult sobib see suuruse poolest pigem täiskasvanule  või suuremale lapsele (peaümbermõõdule 55-58 cm). 

Kombineerisin sinna mustrisse mahulisi lehekesi, vikleid ja palmikuid. 




Lõng: Drops Nepal (50g/75m; 65% vill, 35% alpaka), mida kulub kokku umbes 90 grammi. Kui on soov kududa erivärviline soonik nagu piltidel, siis tuleb varuda ühte värvi 1 tokk ja teist värvi 2 tokki. Ühevärvilise mütsi puhul piisab kahest lõngatokist.

Vardad olid numbriga 4. 

Täpsemad juhised ja tasuta mustri leiad siit. Koo ja näita tulemust ka mu FB lehel! Aga olen tänulik ka igasuguse muu tagasiside eest.



Vaadake, kui värvilised on kivid - seal on sinised, rohelised, sinepikollased, roostepruunid, valged, mustad ja isegi lillad toonid!


Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

19. november 2019

Kolme mustriga sall.



Loodetavasti ei ole keegi öelnud, et kudumises kehtivad mingid ranged reeglid. Vähemalt mina suhtun kudumisse just nii - reegliteta ja loominguliselt ning see on üks paljudest põhjustest, miks mulle meeldib käsitöö. Alustan kudumist just sealt otsast, kust tahan, valin meelepärase mustri, värvi, kudumissuuna ja lõike. Aga see kõik võib muutuda töö käigus, vastavalt tujule või vajadusele... Võib küll mõelda, et reeglid kindlustavad maitsekama tulemuse, aga äkki ka igavama... No näiteks, kui alati järgida värviringi. Või siis see hea reegel, et vähem on rohkem :) Mõlemaid eelnimetatud põhimõtteid ongi mõistlik üldjuhul järgida, aga mõnikord on efektne ja särav või erilisem ja huvitavam just vastupidine lähenemine. 

Muidugi, teatavaid kokkuleppeid olen ma ka endaga teinud - näiteks ei meeldi mulle kasutada sünteetilisi materjale, aga vahest väga-väga harva tuleb vääratada (seekord mitte). Samamoodi on meie rahvuslike kudumismustritega, kus eelistan kasutada seesuguseid värve, mida kasutati umbes 100 aastat tagasi ning seda eriti siis, kui koon neid samu klassikalisi esemeid. Seega, kui vana kindamuster läheb kindasse, siis pigem ikka traditsiooniliste värvidega. Kui aga kindamuster läheb kampsunisse, siis kasutan värve ka vabamalt (ega nimeta valminud kampsunit klassikaliseks Eesti kudumiks). 



Tjah, aga seekord on mul ette näidata üks sall - tavaline pikk sall, mille saab paar korda ümber kaela keerutada. Kudumiseks kasutasin Noro värvilist lõnga ja tervelt kolme mustrit, mis kõik on erilised ja huvitavad. Mängus on pahem- ja parempidised koekirjad, nupud, lühendatud read. Polnud sel sallil mingit taustamustrit ega tagaplaani, ei mingit rahustavat hetke - oli vaid üks möll nii värvide- kui ka mustrivahetuses. 

Või siiski... ühevärviline hallikasbeež meriinolõng, mis Noro kirju-mirjut tasakaalustab, jookseb läbi terve salli. Kusjuures esialgu tundus see toon siia komplekti täiesti sobimatu, sest Noro värvides ei olnud terakesti säärast külma beeži.  


Noro lõng oli tegelikult pärit mu vanast sallist, mille kudusin juba 2011. aastal. Diagonaalsall oli küll mõnus ja pehme, aga venis aja jooksul kitsaks ja ebapraktiliseks soolikaks - tookord laiuseks valitud 20 cm ei olnud piisav ning kuigi ma mõned aastad hiljem pesin ja venitasin sall laiemaks, ei olnud kandmisrõõmu kauaks. Niisiis harutasin ma hea lõnga üles, pesin läbi ning kudusin selle uue variandi. Uuenenud salli laius on 30 cm, pikkus (ilma tuttideta) tuli 240 cm. 

Värviline lõng oli Noro Taiyo (40% puuvilla, 30% siidi, 15% villa, 15% nailoni; 100gr/210 m), mida kulus 2 tokki. Ühevärviline lõng oli Drops Big Merino (100% villa; 50g/75m), mida kulus 5 tokki.

Vardad olid numbriga 4,5 mm.


Mustrid: 
Alustasin lihtsa mosaiigiga, mida kasutasin ka oma kolmnurkse räti kudumisel. Kui kolmnurkse räti puhul jäi see muster tagasihoidlikuks triibuks, siis uuel sallil ruumilisemaks, tihedamaks ja jõulisemaks. 

Edasi jätkasin lühendatud ridadega ripskoelise lainetusega (või lehtedega). Sarnaseid mustreid on liikvel mitmeid, enamasti suurematel esemetel. Endale sobiva mustri kujundasin ise, nii et kahjuks ühtki viidet pakkuda ei ole. 



Lõpetasin nuppudega - selleks, et sallile ei jääks pikkasid lõngajooksusid ja pahem pool oleks kena ning edasi-tagasi kudumisel kõik värvid ja lõngad oleksid ikka õigel pool, tuli ka see muster ise välja mõelda... nuputada... mitmeid kordi katsetada. 



Alumiselt fotolt on veidi ka salli pahemat poolt näha.



Sall sai just nii pikk, kui palju jagus lõnga. Esimesena sai otsa meriinolõng. Järelejäänud Noro lõngast tegin sallile tutid. 


Lõpetuseks üks pilt novembrikuisest kodulinnast ja minust.


Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

8. november 2019

Berliini müüril.


Viimasel ajal kipun reisma kohtadesse, kus ma olen kunagi varem juba käinud. Enamasti ongi need kohad, kus juba esimesel korral on jäänud tunne, et vot siia tahaksin kunagi tagasi tulla. Põhjuseid on erinevaid - kas ei jõua esimesel korral kõigisse plaanitud kohtadesse, teinekord jälle tuleb reisi käigus välja üha uusi ja põnevaid paikasid või on hoopiski näha, et linn või riik on arengus ning selle kulgemise tulemust tahaksingi hiljem jälle vaatama minna. Lisaks on  aja jooksul muutunud mu enda eelistused - aastaid 15-20 tagasi käisin välismaal peamiselt poodides ja veidike ka üldtuntud vaatamisväärsusi vaatamas. Nüüd ei huvita poodlemine mind üldse... 

Kui ma esimest korda Berliini sattusin, tähistati seal Berliini müüri langemise 15. aastapäeva. Nüüd sattusime sinna vahetult enne 30 aasta möödumist ehk 15 aastat hiljem. 


See maalingutega kaetud jupp Berliini müürist nimega East Side Galerii asub Friedrichshain´i linnaosas Spree jõe kaldal (Muehlenstrasse tänaval, so mitte väga kaugel kesklinnast). 

Kui ma õigesti aru sain, siis oli see müürijupp veel mõned aastad tagasi veelgi pikem, kuid uusarendused võtavad oma osa ka Berliinis (2013. aastal ehitati müüri kohale luksuskortereid). Samas tuli paar aastat tagasi avalikkuse ette veel üks unustusse vajunud müürijupp, mis oli võsa ja puude varjus. See asub Pankow' linnaosas ja on 80 meetri pikkune.


East Side Galerii asutati aasta pärast Berliini müüri langemist. Üks kuulsamaid teoseid on Dmitri Vrubeli seinamaaling, mis kujutab Leonid Brežnevi ja Erich Honeckeri suudlust. Suudlusmüür kannab pealkirja "Господи! Помоги мне выжить среди этой смертной любви" ("Mu jumal, aita mul see surmav armastuse üle elada"). Selle seina ees oli kõige rohkem rahvast ka siis, kui meie seal käisime. 


Minu kampsuni kohta võid lugeda eelmisest postitusest.


East Side Galerii põhjaks olnud Berliini müüri osa ehitati 1975. aastal. See on 3,6 meetri kõrgune. 

Kunstnikud tegid seinamaalingud juba 1990. aastal, kuid neid on aja jooksul taastatud. Kokku on siin 101 seinamaalingut 118 kunstnikult. Muide, ajal kui müür lahutas Berliini kaheks, kattis grafiti vaid müüri läänekülge - idaosa oli tühi. (allikas: https://theculturetrip.com)



Müür on kohe suure tänava ääres, sealsamas pargivad ka autod. Võimalusel soovitan seda müürijuppi külastada väljaspool kõige tihedamat turismihooaega, kui rahvast on vähem (oktoobris-novembris tundus päris hea).


Lõpetuseks pilt Berliini türklaste turult, kust leidsin toreda vilditoodete leti. 


Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

3. november 2019

Täpikestega sinise-rohelisekirju raglaan.


Suvel kudusin sellise kirju pulloveri. Esialgu oli mul oli üks suur pütt puuvilla ja meriinovilla segust lõnga, millesse oli kokku pandud rohelised ja sinised toonid. Kuna kartsin, et 450 grammist lõngast võib mu kudumi jaoks väheks jääda, ostsin lisaks ühe püti sama sorti valget lõnga. Kahjuks (või siiski õnneks) selgus hiljem, et sellise üsna kehakuju järgiva sviitri jaoks oleks jätkunud ka ühest pütist. No aga tänu valearvestusele sündis just selline täpiline kudum. 



Kudumist alustasin ülemisest keerdsilmustega soonikust. Selle tegin valgega just seepärast, et kartsin, et kirjut lõnga jääb puudu. Niisamuti arvasin, et hiljem tuleb ka varrukaotsa ja allääre soonikud kududa valgega, aga nagu näha, siis seda polnudki vaja... 

Ja ei saanud ju olla, et valgeks jäävad vaid soonikud (seda enam, et mul oli varutud tervelt 450 grammi valget lõnga) -  niisiis sündis täpikeste ja triibukeste idee (selle mõtte varastasin muidugi oma tütrele kootud tuunikalt).

Aga muidu on see selline tavaline raglaanlõikega sviiter, mille turjal paar sentimeetrit lühendatud ridasid ning külgedel veidike kahandusi.


Lõng: Stenliyarn Tiramisu nr 847155 (lingilt näeb, kui ahvatlev näeb välja lõngapütt), mille koostises 60% puuvilla, 30% meriinovilla, 10% akrüüli (900m/450g). Lõngatootja soovitab kasutada vardaid numbriga 4,5 - 6 mm (või heegelnõela nr 4 mm). Mina kasutasin vardaid numbriga 3,5 mm, millega jäi kudum hea ühtlane, kuid parajalt pehme. Ausalt öelda ei kujuta ma ette, milline koepind tunduvalt jämedamate varrastega jääks...

Lõnga on üsna hea kududa, seda hoolimata sellest, et see koosneb paljudest peenikestest niidikestest, mis on ühiseks lõngaks saanud (õnneks) parajalt tugeva keeruga. Häiris hoopis see, et värviülemineku kohas oli alati üsna suur sõlm, mis tekkis sellest, et üleminekud ei ole värvitud ühele suurele tokile, vaid osad niidid on hiljem ühendatud.

Olen selle sviitriga juba päris palju käinud ja võin öelda, et see on oma omadustelt pigem puuvillase moodi. Meriinovill annab küll kudumile veidike sooja, aga muus osas on ikkagi selline puuvillane olemine - selga pannes tundub jahe, soonikud on jäigad, sõrmus haakub kergesti lõnga taha ja pingutab silmust, elastsust eriti ei ole. Ei, mitte et sviiter mulle ei meeldiks - meeldib küll, aga see on kindlalt pigem pisut jahedamaks suveks, kui külmaks sügiseks...


Pildid tegime Berliinis. Käisime seal perega sügisesel koolivaheajal. 

Friedrichshaini linnaosas oli palju selliseid toredaid maalingutega maju. See on selline hipsterite piirkond (nagu meie Kalamaja), mis tõmbab ligi Berliini kolivaid tudengeid ja välismaalasi. Seal on palju pubisid ja baare, pisemaid poode, teiseringi poode... 



Sellised täpikesed...


Mul on seda lõnga veel teiste värvidega. Üks sviiter kollase-oranžiga on ikka pooleli (ma ei suuda varrukate pikkust ära otsustada). Ja teine pütt on siniste toonidega. Arvan, et sellest tuleb kunagi suvine kardigan - proovin kududa jämedamate varrastega.


Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee