22. juuli 2021

Kollane suvesviiter.

Kui ma seda kollast lõnga (lõngapoe Facebooki lehel) nägin, tekkis mul kohe ettekujutus kergest suvisest sviitrist, millel on sügav kolmnurkne kaelus. Ka see oli selge, et kaelus ei tule lihtne soonik, vaid mingi mustri või muu kiiksuga. Igaks juhuks tellisin kollasega koos paar sinist lõngapalli ka, et kui veel mingi hea mõte jooksvalt peaks tekkima. 

Uue lõnga puhul teen ma alati tööproovi, nii ka seekord. Kududes on näha, kuidas kude käitub ja mis muster sobib. Eks muu on ka muidugi oluline - proovitöö pealt saab ju arvutada silmuste arvu ja valida sobivad vardad, aga eks siin juba kujunevad mingid harjumused kogemusega ka. 

Lõng oli tegelikult juba mitme aasta eest tellitud ning esimesed tööproovid tegin ka siis ära, kui lõng minuni jõudis, aga kootud jupid tundusid nii mõnusad, et ma EI RAATSINUD neist kohe midagi tehagi. No jah, vaata, isegi mina kardan vahest lõnga ära rikkuda!! Ma arvan, et see vastik koroona andis omamoodi tõuke, et lõng lõpuks ikkagi varrastele jõudis - mul oli mingi hetk vaja kududa midagi lihtsamat, aga mitte väga karvast. Samas tundsin ka puudu ühest pikemast suvesviitrist (ega ma alustades veel teadnud, et meil selline soe suvi tuleb). 

Ok, siin see sviiter on. 

Kaelus ja ka teised soonikud said sellise pisut teistmoodi kahevärvilise sooniku, kus viimastel ridadel on värvid omavahel ära vahetatud. See juhtus pea poolkogemata - proovitööl lihtsalt katsetasin, mispidi neid pahempidiseid-parempidiseid värvidega täita ning siis tekkis selline tore kombo, mida tundus sobivat ka reaalseks kasutamiseks. 

Lõng: Wooly Cotton (Performance), 57 % puuvilla, 43 % meriinot (50g/140m), mida kulus kokku veidi üle 400 grammi: 1 sinine ja 8 kollast tokki.

Vardad olid numbriga 3 mm.

Ma olen kudunud mitmete erinevate villa-puuvillaseguste lõngadega, aga see on minu kindel suvelemmik. Jah, ta on natuke iseloomuga lõng (võimalik, et päris iga kudumi ja iga mustri jaoks ei sobigi): tugev, tihe, parajalt tugeva keeruga, peenike (saab hea õhukese suvekudumi) ja kerge, helge varjundiga, kudumina hoiab hästi vormi (ei ole mingi liru), aga samas jääb ihu vastas pehme ja meeldiv. Ja see kollane toon on nii mõnus!

Kampsun on kootud üsna tavapäraselt, ringselt - alustasin alt pitsilise koekirjaga (see muster on vist olemas ka L.Reimanni "Pitsilised koekirjad" raamatus, aga ma tegin mälu järgi ja just nii kõrge, kui tahtsin) ja jätkasin lihtsa augulise mustriga. Lõige on sirge, õlgadel on kerge kalle. Varrukad kudusin kohe kehale otsa ning lõpetasin soonikuga. Alumise ääre soonik ja kaeluse soonik on kudumile külge kootud.

Pildistasime Peipsi järve ääres, Nina külas. Õues oli üle 30 kraadi sooja ☺

Pilte tegid minu pojad Ats ja Märt.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

20. juuli 2021

Sillamäelt Narvani, põikega Kuremäele.

Eelmisel nädalal võtsime perega ette väikese reisi Kirde- ja Ida-Eestisse. Kui  välja arvata kuumusepeletuseks bensiinijaamas tehtud jäätise-stopp, siis esimene peatus oli Jõhvis, kus abikaasa näitas lastele koole, kus tema omal ajal käis. Teine peatus oli Sillamäel. Olin siin käinud ligi 20 aastat aastat tagasi ja siis oli linnapilt hoopis teine - inimtühjad rääbakal ja hooldamata linnatänavad ja rannajoon on muutunud järk-järgult kaunimaks, puhtamaks, põnevamaks ja rahvarohkemaks (uudistajaid leidus palju). 

Samas oli ka nostalgialaks - promenaadil on väike kauplus, kus toidukauba müük toimub ikka veel vanamoeliselt leti tagant. Üsna mitu inimest seisis sabas ja kitsukesest poest hakkas saba juba uksest välja ulatuma. Novot, kui nüüd käib linnas palju turiste, siis promenaadi ainus poekene ei suuda nende jäätise- ja veesoove piisavalt kiiresti täita. 


 Sillamäe promenaad suveõhtu valguses.


Linna promenaadile täienduseks on korda tehtud ka rannaäär ehk merepromenaad, mis väärib samuti uudistamist. Ujumas me Sillamäel siiski ei käinud, kuigi korralikud riietuskabiinid olid olemas ning mõni üksik supleja oli ka vees. Samas tundus veepõhi (ja nagu pildilt näha, ka rand) üsna kivine. Kuna meie ööbimiskoht oli Narva-Jõesuul, kus teatavasti on imeline liivarand, siis panustasime kogu suplusega sellele.



Ja õigesti tegime. Narva-Jõesuu rand on tõesti mõnus! Ei mingit muret kivide pärast, sest vees neid ei olegi. Jõudsime vette just päikeseloojanguks (pildid tegin pärast ujumist). Meri oli esimesel õhtul rahulik ja vesi meeldivalt soe. Nauditav oli ujuda sellisele loojangule vastu. 

Järgmisel õhtul olid lained juba poolemeetrised, aga madalas vees oli tütrega hiiglama äge neist üle hüpata ja veidi sügavamas lasta lainetel end õõtsutada. Küll on tore, et plika nii hästi ujuda oskab!


Vasakul Narva. Pindala 68,7 km², elanikke 53 424
Paremal Jaanilinn (Ivangorod). Pindala 7,7 km², elanikke 10 502. (Wikipedia)
Nende vahel voolab Narva jõgi.

Teise päeva veetsime Narvas, kus jalutasime Jõepromenaadil, vaatasime üle Eesti idapoolseima punkti, külastasime Narva Muuseumi ja Victoria bastioni kasematte.


Narva Hermanni linnus ja bastionimüürid. Linnus on lahti iga päeva kell 10:00–18:00. 


Pärast jõepromenaadil jalutamist ja linnusetorni ronimist on meie seltskond linnusehoovi trepil nagu tuvid õrrel (pole mingi ime, sest õues on 30-kraadi sooja). 


Pildil on kaev. Aga palju elevust pakkus ka vana põhjata WC-pott. 

Muuseumis soovitan muuhulgas vaadata filmi Narva linnuse taastamisest. Mulle meeldis ka Sergei Tšetvertnoi fotonäitus „Narva – Eesti pärl“, kus näeb linna ilu erinevatel aastaaegadel. Linnuse torni saab ka, aga see on väikeste kinniste akendega, st klaas on igal pool vahel. 

Meisterdamishuviliste lastega tasub minna põhjaõuele (samas saab ka süüa, juua või osta käsitöö-tooteid). Meie sõime külma suppi, mis maitses hää, aga ports oli liiga suur (nii kuuma ilmaga lihtsalt ei jaksa palju süüa).


See pilt on tehtud Eesti idapoolsemaisse otsa ulatuvalt kitsukeselt maaribalt, mis asub Narva jõel ja algab Narva Joaorult.


Eesti idapoolsemais punktis kasvab... vist alõtsa ☺ ja siit paistab Narva hüdroelektrijaam (kuulub Venemaale).


Narva Jõepromenaad on ligi 1 km pikkune ja asub osaliselt Narva kindluse ja bastionide kõrval, lähedusse jäävad väike vabaõhulava ning välitrenažöörid, rannahoone koos jõusaaliga ning ranna-ala. Jõepromenaadilt on hea vaade Jaanilinna kindlusele. Sealsamas saab ka jões ujuda (rand on ilus liivane, vesi läheb üsna kiiresti sügavaks - punased poid märgivad kohta, kuhumaani tohib ujuda). 


Kindluse ja ranna vahele jääbki maakitsuke, mille kaudu saime sinna idapoolsemasse punkti. Ligipääs toimub vasakul asuva jalakäijate silla kaudu. 



Jaanilinna linnus


Kindlasti tasub külastada ka Narva bastioni kasematte. Seda saab teha vaid giidiga ja selleks tuleb end registreerida muusemi kodulehel (siin). Kui sobivat aega ei leidu, siis tasub nendega ühendust võtta, sest suure huvi korral tehakse ka lisa-ekskursioone. 
NB! Käikudes on märg, libe ja jahe. Suur pleed antakse igale külastajale kaasa. Väga pikad mehed peavad arvestama sellega, et lagi on kohati üsna madal...


Narva-Jõesuu ja Narva vahel, maantee ääres on monument "Tank T-34", mis meenutab kohta, kus 25.– 26. juulil 1944. aastal ületasid Leningradi rinde väed Narva jõe. Kuigi väidetakse, et siin käivad Narva pruutpaarid, et ümber kahuritoru sõlmida värviline lint, ei näinud me siin ühtegi linti ega pruutpaari (kuigi oli laupäeva õhtu). Kes aga nalja mõistavad, võivad lugeda teemakohast lugejakirja.


Kolmandal päeval sõitsime Alutaguse valda, Jumalaema Uinumise Nunnakloostrisse ehk Kuremäe kloostrisse. Kloostri territooriumile pääseb tasuta (annetusi saab jätta kirikusse), kirikusse sisenemiseks võiks ennast kohaselt riietada (meestel-naistel katta õlad, meestel võtta müts peast, pildistamine pole lubatud). Õues võib aga pildistada. Võimalik on tellida nunnadelt tasuline ekskursioon, mille jooksul näeb kloostrikompleksi ja vaadata erinevatesse kirikutesse sisse.

Koduleht on neil puhtitsa.ee, aga see on selline keel, millest mina küll midagi aru ei saa. Klooster on avatud kell 6.00-21.00.


Siin on kõik ülimalt korras ja hoolitsetud, lihtsalt imetlusväärne nagu muinasjutus.

Kuremäe klooster on rajatud 1891. aastal. See on Eestis ainuke tegutsev vene-õigeusu nunnaklooster. Kloostris elab üle saja nunna ja noviitsi. 

Iidsetel aegadel asus Kuremäel eestlaste hiiepaik ja mäe all ohvriallikas. Allikas on täna tuntud „püha allikana“ oma tervendava vee poolest.



See on mesipuude vahel asuv kirikukujuline mesipuu ☺


Need puupitsid on nii kaunid, et ma lihtsalt pidin neid pildistama. Loodetavasti ma kedagi ei häirinud.




Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

8. juuli 2021

Pole päris kleit...

Rohkem kaftani või hõlsti moodi on see kleit, mille viimati õmblesin. Lõiget siin vaja ei läinud - mingeid volte või rinnaõmblusi kuskil pole, käe all on kerged kaared, mis seelikuosa küljeõmbluses jälle võimalikult laiaks lähevad, mistõttu hõlsti küljed on pikemad kui keskjoon. 

Hõlst on avar ja mugav. Tagaosa on ühes tükis, esiosas on paar õmblust risti üle jalgade (tingituna kangatükkide mõõtudest). Õmbluste vahele sättisin tasku. Tasku peale tikkisin väikese ristpistes motiivi.



Ka turjale tikkisin ühe väikese motiivi.


Muide, selle viskoosisisaldusega kanga ostsin umbes 25 aastat tagasi. Kes teab, siis Kadaka pst-l oli suur toidu-ja kodukaupade pood nö Eesti esimene Maksimarket. Selle poe "eeskojas" asus üks kanga- ja õmblustarvete pood. Sealt ostsin oma esimese isikliku õmblusmasina :) ja erinevaid kangaid. Mul oli siis oma rätsep, kes õmbles mulle päris mitu imelist kostüümi. Sellest helesinisest kangast oleks võinud ka pluus saada, aga mul ei tulnud toona ühtki head mõtet ja nii see kangas seisma ununes. 

Kangas on mõnusalt võrguline - ristpisteks väga hästi sobiv. Paraku on kangas ka üsna kortsuv, nii et kleidiga peab salliv olema ja silma kortsude suhtes kinni pigistama :) No kodus või rannas ikka kõlbab käia.



Kangaostuga samasse aega jäävad mu esimesed heegeldatud bikiinid (ülemisel pildil need kolmnurksed tükikesed).



Lodukübara heegeldasin ka juba mitu aastat tagasi, aga minu meelest on see kandmiseks liiga lodu. Ma olen seda tärgeldanud ja lahjendatud PVA-liimiga pintseldanud (seda viimast ma eriti ei soovita, sest liim jättis mõnda kohta teravad liimitükid, mis ei näe ilusad välja (tuleb ükshaaval eemaldada) ja võivad isegi haiget teha). Igal juhul polnud ei ühest ega teisest piisavalt abi, et kübar ilusti vormi saada. Katsetan natuke veel (juba jõudsin äärde panna peenikese, aga toeka traadi, mis kübaraserva sirgena peaks hoidma).

Nii et mitte iga asi ei tule kohe välja või siis ei tule välja sellisena nagu esilagu plaanisin... 


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

1. juuli 2021

Õrn helelilla kardigan.

Juba siis, kui ma kudusin endale selle musta imeõhukese kardigani, ostsin ära helelilla kašmiiri sisaldava peenvillase lõnga, et sellestki koos mohäärlõngaga suvine kardigan kududa. No see mõte pidi päris mitu aastat ootama, aga nüüd siis (paraku just selliseks imeliselt soojaks suveks) ta valmis sai. 

Mustrit siin peaaegu polegi. Lihtne parempidine kude on ju nii rahulik ja stiilne. Jah, natuke tüütu on kududa, aga õnneks suurte varrastega läheb kiiresti. Varrukate nupud on väikeseks efektiks :) 

Üks idee, mis on mind ammu piinanud - rullääris. 

Rullääris on umbes 12 cm lai. Sellest pool kudusin kahe lõngaga ning lõpetasin kahekordse mohäärlõngaga. Kerge ja õhuline lõngakooslus toetas ääre rullikeeramist nii hästi. 



Muidu hästi lihtne, sirge ja avar lõige. Kudumist alustasin ülevalt, kahandusi ega kasvatusi ei teinud. Taskud kudusin alles siis, kui kardigan oli pesust läbi käinud ja oma venimised ära veninud. Nii said taskud just õigele kõrgusele. 



Mul jäi natuke lõnga veel järgi, nii et koon siia vist vöö ka peale - äkki mõnikord ongi seda vaja. Aga nööpe vms küll ei tule.

Lõngasid oli 2 - mõlemad täpselt ühte tooni õrnad roosakas-lillad. Kudumisel võtsin need kõrvuti jooksma. 

- Midara, Angora2 (50% mohääri, 30% akrüüli, 20% villa; 100g/750m), mida kulus veidi alla 2 toki.

- Lana Gatto, VIP (80% meriinovilla, 20% kašmiiri; 50g/200m), mida kulus umbes 5 tokki.

Kokku kaalub kudum alla 400 grammi.

Vardad olid numbriga 6 mm.




Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee